Vanamees luges parajasti kolme tuhande aasta vanusest Uffingtoni valgest hobusest, kes kandis oma turjal lohemao tapnud Püha Jüri, kui telefonihelin ta öörahu rikkus. Helistajaks oli Nadežda Pavlovna. Seekord polnudki tulemas krimmieestlaste üritus. Nadja oli kuulnud, et Vanameest olla näidatud televiisoris.Ja kukkus ägedasti seletama, et Krimmis on kõik rahulik. Ka lennujaama hõivanud relvastatud jõugud olid vaid turvamehed lennuvälja parklas.
Nadja kõnest jäi vastik tunne. Eesti keelt oskamata ei võinud see intervjuust aru saada. Järelikult oli keegi talle ette kandnud. Aga miks oli tarvis Vanameest töödelda? Keegi oli Nadjat vastavalt instrueerinud. Vanamees oli tõsiste inimeste poolt kirbule võetud. Tema ümber oli hakatud punuma uut võrku. Ja selle niidid polnud enam armukadeduse intriigid. Vastu ööd helistas Aksel ja kutsus koju. Hoiatas, et puhkepäevadel on alati ohtlikum, sest siis oli rahval aega mässata.
Uffingtoni valge hobune ei pakkunud enam huvi. Äkki jääb ta tõesti sõjale jalgu? Krimmi pärast oli ju alati lahinguid löödud. Nii ilmasõdades kui väiksemates madinates oli poolsaar käinud käest kätte. Maapind oli siin rahvaste verest läbi imbunud. Aga see oli ajalugu. Praegu oli käes kahekümne esimene sajand. Euroopas oli õpitud asju ajama ilma relvi täristamata. Vanamehe elu oli möödunud rahuajal. Nõukogude sõjalis-patriotism ja vesternite püstolikangelased polnud teda kunagi vaimustanud. Kas tõesti peavad ta rahuarmastavad silmad tapatalgu ära nägema?
Võimalikke stsenaariume oli neli. 1. Krimm ilma sõjata Venele. 2. Koos sõjaga Venele. 3. Ilma sõjata Ukrainale. 4. Sõjaga Ukrainale. Esimene variant tundus kõige tõenäolisem. Järelikult polnud kabuhirmuks põhjust. Ja ära sõita ju ei saanudki. Kodumaa ootas rindeteateid. „Peame vaatajate ees vabandama, et lubatud otselülitus Krimmi jääb ära, kuna meie erikorrespondent laskis jalga.“ Seda häbi ta üle ei elaks. Ega ta Ukraina president ole. Meie mehel tuli Havannasse paigale jääda. Ja jätkata intervjuude andmist, ükskõik, mida tõsised inimesed sellest arvaks. Maul nicht halten und weiter dienen, nagu ütleksid Ukraina bandeerafašistid. Kelle kilda vist tedagi oli juba arvatud. Kui peaks tõesti juhtuma, et Krimm maa pealt minema pühitakse, siis ei tahtnudki ta sellises maailmas elada, kust terve mõistus lõplikult otsas oli.
7
Rohelised mehikesed olid öösel peale tunginud. Eikellegiväed olid püüdnud desarmeerida Ukraina 36. väeosa. Need provokatsioonile ei allunud ja tulevahetust ei puhkenud. Ukraina oli teatanud ÜRO-le Venemaa agressioonist. Obama hoiatas, et suveräänse riigi territooriumi muutmisel on oma hind. USA loobus G8 kohtumisest Sotšis. Krimmi uus juht Aksjonov oli palunud Vene presidendilt abi rahu tagamiseks poolsaarel. Kas rahuvalvajaid oli siis vähe veel kohal? Ukraina oli kaotanud kontrolli Krimmi üle. Vestluses Cameroniga nimetas Putin Krimmis toimuvat Vene-Ukraina baaside lepingu kõigi punktide järgimiseks. Just nagu Moliere’i näidendis, kus mees laskis oma naise läbi tõmmata, sest ei uskunud silmi, vaid kõrvu, kuna naise kallal toimetav Tartuffe talle samal ajal mesijuttu puhus. Vallutamine oli lepingu täitmine. Relvastatud kallaletung rahu tagamine. Sõda oli rahu. Nagu Orwellil.
Marina ei tulnud ega ka helistanud. Ukrtelekom teatas, et side Krimmiga on katkenud. Internet oli õnneks alles. Aga kui ka see kaob? Simferoopoli lennuväli oli suletud. Rongiliiklus veel toimus. Võib-olla oleks praegu veel viimane aeg?
Asjade pakkimise asemele läks Vanamees meretretile. Pargirajal vedelesid värsked pudelikillud. Sigaretipakk oli tühjaks saanud. Laps oli joonud kõrremahla. Vanamees laskus mägironija osavusega trepijäänuste ja puujuurte vahelt mere suunas. Aastatega oli teekond jalgadesse kulunud. Nüüd käis ta iga päev seda viimast korda.
Lained sõudsid vaikse sahinaga randa. Tuulevaikuses ei hakanud võimlemise lõpuni külm. Tantsusamme keegi uudistama ei tulnud. Tagasi mäkke rühkides mõtles Vanamees kodus ootavale supile. Veel üks rahulik päev veeres õhtusse.
Pühapäeval sai Vanamees aru, et asi oli mäda. Vene riigiduuma andis Putinile loa viia väed Ukrainasse. Ukraina palus maailmalt abi. ÜRO julgeolekunõukogu ja NATO pidasid istungeid. Lääne riigipead rääkisid kordamööda Putiniga. Kiiev oli andnud käsu alustada mobilisatsiooni.
Ka Krimmis kiskus nugade peale. Sevastoopolist saabusid uued relvajõud Simferoopolisse. Ukraina väeosad istusid endiselt piiramisrõngas. Osa oli täitnud nõude loovutada relvad, osa mitte. Ukraina kolm ekspresidenti Kravtšuk, Kutšma ja Juštšenko soovitasid tühistada Sevastoopoli baaside leping Venemaaga.
Äkki peaks Krimmist vähemasti Zaporožjesse kaduma? Aga oleks seal turvalisem, kui Vene väed Ukrainasse tungivad? Kas Lääs jääb pealtvaatajaks, kui Ukraina Venemaale vastu hakkab? Üks teadjamees väitis, et USA sõjalaevad pidid lähenema Sevastoopolile. Vanamees kahetses, et polnud Jalta täikalt binoklit ostnud. Verandalt oleks hea olnud Ameerika-Vene merelahingut jälgida. Istuks nagu staadioni tribüünil või gladiaatorite areeni loožis. Huvitav, kas pommiplahvatused ulatuksid Koreizi välja? Meelde tuli ammune kevadõhtu Tšehhovi aias.
„Mina ja Jelpatijevski elame oma datšades nagu magnaadid,“ oli Anton Pavlovitš enne lahkumist nalja visanud. „Meie majad on kõrgele näha, ja kui Jaltale peaks lähenema Inglise laevastik, siis kõmmutavad kõigepealt meie datšade pihta.“
Kell sai viis. Sõda laskis ennast oodata. Aga vist mitte enam kaua. Krimmi ümberpiiratud väeosadele oli esitatud ultimaatum loovutada relvad. Aega anti kakskümmend neli tundi. Perevalnojes asuva 36. väegrupi komandör oli teatanud, et nemad ei tagane. Kaua nad mõtlesid piiramisrõngas vastu pidada? Krimmi vallutamiseks ei pidanudki tingimata Perevalnoje mäekuru läbima. Õhtul saabus uudis, et Ukraina merevägede ülemjuhataja oli jooksnud Vene poole üle. Vaene kamikazede pealik Jatsenjuk! Janukovitš oli oma riigi kaitsevõimet edukalt laastanud. Via Miliaresel sõitsid juubeldavad autokolonnid Vene lippude lehvides.
Esmaspäeva hommikul paistis päike. Merel jooksid valged jänesed. Sõjalaevu ei olnud näha. Vanamees sõi putru ja võileiba. Aga uudiseid kartis lugeda. Hommikul kell viis oli lõppenud ultimaatumi tähtaeg. Selleks ajaks pidid Ukraina väeosad kapituleeruma. Aga kui ei? Tormijooks? Sõda? USA tuumarelvadega varustatud lennukikandjate eskaader pidi jõudma Musta merre nelja päeva pärast. Selles punktis jooksis mõte kinni. Elame – näeme. Sügava sisuga ütlemine.
Viimaste päevade ainuke vestluskaaslane oli olnud rõõmsameelne Leiva-Marina. Kuid nüüd vahtis lahvkaluugist vastu tundmatu krimpsus näoga nähvits. Kui Vanamees temaga juttu tegi, ei varjanud see rõõmu toimuva üle. Lõpuks küsis: „Kus te siin rohelisi mehikesi nägite?“
Internetti läks Vanamees alles pärast lõunasööki. Anna ja Astrid olid jõudnud juba muretsema hakata, kuhu isa on kadunud. Ultimaatumi tähtaeg oli kukkunud, aga madinaks polnud läinud. Ukraina väeosad istusid endiselt piiramisrõngas. Jatsenjuk oli teatanud, et kõige halvem kriis olevat möödas. Kolleeg Medvedjev oli talle lubanud, et Vene väed Ida-Ukrainasse ei tungi. Aga kuidas sai kriis möödas olla, kui Ukraina mereväelased, kelle admiral venelaste poole üle jooksis, olid kinnitanud, et nemad vannet ei murra? Ja mis lubaja see Medvedjev oli?
Vanamees teatas lastele, et on elus ja terve, vastas kahe ajalehe küsimustele ja sõitis tantsima. Ženja võttis järjekorras läbi quickstepi, valsi, tango ja fokstroti. Just nagu oleks viimnepäev lähedal. Surmväsinult koju jõudes oli Vanamehel kange janu nii õlle kui uudiste järele. Mõlemad mõjusid rahustavalt. Vene president oli teatanud, et pole põhjust vägesid Ukrainasse sisse viia. Ka Krimmis polnud midagi hullu juhtunud.
Pinge andis järele. Kuidagi ära hakkas vajuma see suure hurraaga ülespumbatud konflikt. Ajada maailm paanikasse, täristada relvi, vallutada Krimmi valitsushooned, panna pukki marionettide valitsus, kes kutsuks Venemaad appi, anda Ida-Ukraina venelastele lootust, kruvida pinged äärmuseni