Kodus tuli esimese asjana läpakas lahti teha. Päevasaak oli kolmteist laipa ja sada viiskümmend haavatut. Ülemraada spiiker oli keeldunud päevakorda võtma opositsiooni eelnõu, mis oleks taastanud vana põhiseaduse ja andnud võimu presidendilt tagasi parlamendile. Protestikolonn hakkas liikuma raadahoone suunas, põrkas teel kokku Berkutiga ja läkski lahti. Majakatustele peitunud snaiprid tulistasid kummikuulidega. Sihtisid silma ja kaela. Aga inimesed ei põgenenud, vaid vastasseis püsis edasi. Kiiev oli pimendatud. Sissepääsuteed pealinna suletud. Metroo ei töötanud. Linnavalitsus palus asutustel homne tööpäev ära jätta. Reuters näitas Maidanilt otsepilti. Väljak oli leekides. Rahvas seisis barrikaadidel. Oodati silovikkude rünnakut. Janukovitš oli vahetanud välja sõjavägede ülemjuhataja (keeldus rahva vastu minemast?). Iga hetk võis tulla käsk alustada „terrorismivastast võitlust“. Ja Maidan uputataksegi verre, nagu viinamarjakasvataja Ruslan oli soovitanud. Selles seisus lõppes päev, mis niigi oli pikale veninud.
Aga hommik oli jälle uudiste päralt. Öösel oli toimunud kolm rünnakut, mis kõik tagasi löödi. Ukraina president oli vestelnud oma Venemaa kolleegiga (kes leinas oma hokimeeskonna kaotust Soomele). Hommikul oli Janukovitš esinenud avaldusega, mille sisu Vanamees ei leidnud. Aga mida saigi sisaldada presidendi avaldus, kes küsis nõu teise riigi juhilt, mida oma mässava rahvaga peale hakata? Õhtuks oli oodata uusi rünnakuid. Maailma liidrid manitsesid Kiievit vägivalda lõpetama. Aga Ukraina julgeolekuteenistus oli teatanud, et võitluses terrorismi vastu kaasatakse sõjaväeosad. Kas tõesti minnakse sõjaväega omaenda rahva vastu? Ülestõusnud olid omakorda rünnanud mitmel pool relvaladusid. Kodusõja puhkemise kriitiline mass tundus koos olevat.
Asi hakkas juba Vanameest ennast puudutama. Mis siis Krimmis juhtuma hakkab? Kui kaua elu siingi turvaline püsib? Ukrainas kisub sõjaks, aga tema veedab Marinaga mesiseid nädalalõppe! Vanamehele meenus Stalin, kes oli sõja puhkedes öelnud tütrele, et kogu maa sõdib, aga sina ainult kepid.
4
Järgmisel hommikul paistis ere päike. Vanamees puges hämarasse toanurka, et läpaka ekraani näha. Tapetuid oli juba kakskümmend kuus. Rahvas püsis endiselt barrikaadidel. Pinge ei langenud ja lahendust ei paistnud kuskilt. Vanamees veeretas päeva õhtusse ja sõitis tantsima.
Jaltas oli puhkenud paanika. Pangaautomaatide juures seisid pikad sabad. Osteti kokku soola ja kempsupaberit. Vanamees vahetas sada dollarit, et olla igaks juhuks grivnadega varustatud. Kurss oli juba üks üheksale.
Trenn toimus. Cha-cha-cha saleda kohtuametniku Ksjušaga kukkus kenasti välja. Aga Vanameest saatis tunne, et käimas on pidu katku ajal. Mis siis, kui tõesti läheb sõjaks? Kord asendub kaosega. Mobiiliside katkeb. Internet kaob. Toiduainetega varustamine lõpeb. Lennujaam ja raudteejaam ei tööta. Tänavatel möllavad marodöörid. Needsamad noortejõugud, kes Koreizi platsil õhtuti lärmasid ja Via Militarest mööda mopeedidega kihutasid. Mis ta siis peale hakkab? Millal oleks õige aeg põgeneda? Hea vähemalt, et Eesti oli Venemaaga piirilepingu sõlminud.
Õhtul neelas Vanamees juustuleibade ja õlle kõrvale uudiseid. Läbisegi eesti, soome, vene ja inglise kanalitest. Ukraina püsis maailma tähelepanu keskpunktis. Tund enne südaööd tuli esimene hea sõnum. Ülemraada, kus üks saadik teise järel ennast Janukovitši parteist lahti haakis, oli võtnud vastu otsuse terrorismivastase operatsiooni lõpetamisest. Sõjaväeosad pidi suunatama tagasi kasarmutesse. Ja seda otsust ei saanud ka president tühistada. Kas nüüd saabub rahu Maidanile?
Magama ei saanud minna, sest vastu ööd algasid Janukovitši juures läbirääkimised. Rahvast esindasid paipoiss Jatsenjuk, morn bandeeralane Tjagnibok ja sileda näoga poksija Klitško. Vahekohtunikeks olid Saksa, Prantsuse ja Poola välisministrid. Venemaa oli saatnud kohale inimõiguste ombudsmani. Just nagu hakataks arutama humanitaarset, mitte poliitilist või koguni sõjalist küsimust. Vanamees oleks näha tahtnud, kuidas selline seltskond omavahel läbi rääkis.
Aga kuidagimoodi pidi rääkima, sest keset ööd tuli tähtis teade. Janukovitš oli leppinud nii erakorraliste presidendi- kui ka parlamendivalimistega. Nõustus ka konstitutsiooni muutma, mis tema võimu vähendas. Mis tal muud üle jäi, kui võitluskaaslased tast lahti ütlesid ja ta parteist jalga lasid. Isegi katusepoiss oli ta lipu tükkideks rebinud. Oli see nüüd pööre paremusele? Saabub hommik Maidanil ilma suitsuta? Ja Kiievi kohal on uuesti sinine taevas? Vanamees võis lõpuks magama heita.
Järgmisel päeval Maidan juubeldas ja leinas. Tapetuid oli sada. Enamik noored mehed, kelle elu jäigi elamata. Mille eest need inimesed surma läksid? Kümme aastat tagasi oli rahvas samuti pühitsenud Maidanil võitu Janukovitši üle. Aga võidurõõmu polnud jätkunud kuigi kauaks. Kas tõesti läheb seekord teisiti? Idast ja lõunast kostis juba sõjakaid hääli. Harkovis pidid kogunema separatistid. Oblastite ja linnade juhid ähvardasid riigis võimu haarata. Ukraina julgeolekunõukogu lubas küll kõik katsetajad vangi panna. Kas polnud saatuse iroonia, et Janukovitš pidi hakkama nüüd oma endisi sõpru maha suruma?
Merel kurseeris hall sõjalaev. Võib-olla Krimmile hoiatuseks. Või oli see Vene laev nende Sevastoopoli mereväebaasist? Eks Venemaa lubatud abimiljardid jäävad nüüd tulemata. Majanduskriis oli ukse ees. Aga vähemasti veri enam ei voola.
Kuulutati välja kolmepäevane lein. Presidendivalimised pidid toimuma detsembris. Aga raadas liikus juba eelnõu Janukovitši tagandamiseks. Ukrainast pidi saama uuesti parlamentaarne riik. Oranži revolutsiooni kangelanna, keda Läänes kutsuti Ukraina Jeanne d’Arc’iks ja Krimmis vargaplika Julkaks, pidi vangist välja lastama. Ukraina võitis Sotšis oma esimese olümpiakulla. Täpne ajastus.
Vanamees läks õue tolmuimeja kotti kloppima. Kätte oli jõudnud reede. Maja oli üle imetud. Ees ootas armastuse nädalavahetus. Üle hulga aja rahulik.
5
Pühapäeva õhtuks oli mõndagi juhtunud. Sotšis oli kustunud olümpiatuli. Esimene subtroopikas peetud taliolümpia oli läbi saanud. Rahvusvahelise olümpiakomitee presidendi hinnangul olid toimunud hiilgavad mängud. Venemaa oli võitnud kõige rohkem medaleid.
Aga kustunud ei olnud üksnes nelja rõngaga olümpia tuli, vaid ka president Janukovitši täht. Ukraina president oli põgenenud. Mežgirje residents oli mässuliste poolt üle võetud. Internetis näidati turvakaamera salvestust, kuidas Janukovitš pimedas veoautole kraami tassis ja siis helikopteriga minema lendas. Kuid kodukandis Donetskis polnud teda üle piiri Venemaale lastud. Oma rahva eest putket teinud presidendi asukoht oli teadmata.
Kaks päeva oli merel triivinud hall laev. Ootas see Janukovitšit? Või valvas, et president plehku ei pääseks? Olümpiatuli oli kustunud armee aastapäeval. Kas kahurid lõpetavad nüüd vaikimise? Käed said vabaks ja võib sõnakuulmatu Ukraina käsile võtta? Või maalis hirm jälle Vanamehele tonte?
Järgmisel päeval nägi Vanamees videot Simferoopolist, kus linnaväljak oli täis sõjakalt meelestatud mehi. Moodustati võitlussalku ja hõigati välja komandöride nimesid. Poisinolkidele tutvustati automaadi ehitust. Kõnemees rääkis vajadusest Venemaaga ühineda ja turskete meeste koor skandeeris «Е-динст-во!». Keegi kuulutaski Krimmi iseseisvaks „kuni seadusliku võimu taastumiseni“. Relvastatud jõugud polnud enam naljaasi.
Kustkohast see sõjakas hüsteeria üleöö tekkis? Krimmis elatud aastate jooksul polnud Vanamees kordagi kuulnud, et keegi oleks avaldanud soovi Venemaaga ühineda. Ega juhtunud nägema ka ühtegi Ukraina-vastast meeleavaldust. Mingist separatistlikust rahvaliikumisest rääkimata. Ta oli pidanud Vene hegemooniat üksnes Moskva dotsentide luuluks. Ja korraga oli vennasrahvas ukrainlased fašistid ja bandeeralased, kelle vastu tuli relv käes sõtta minna. Vanamees oli pahviks löödud. Kuid