Peibutisena näisid aga kõik need kiusatused, mis ta kergekäeliselt oma kotist välja võttis ja juttu vestes meie jalge ette rohule välja laotas, tehes seda näiliselt vaid selleks, et neid eest ära tõsta, kuni leidis selle, mida oli koti põhjast otsinud. Peagi ümbritses teda lai kaar huvitavaid asju, näiteks noad ja binoklid ja esmaabikomplektid – sõjaväelise väljanägemisega – ja kaks käsitsi laetavat raadiosaatjat ning erinevad konservid ja pudelid, mille sisust oleks ta meile kahtlemata rääkinud, kui oleksime seda vaid küsinud.
„Tean, et see on siin kusagil,“ ütles ta, kui poetas hooletu liigutusega maapinnale järjekordse aarde ja surus käe sügavamale oma põhjatusse kotti.
Vahetasime kõik tema kummardunud pea kohal pilke, kuid mitte ükski neist ei reetnud midagi peale kerge huvi. Isa ilmes polnud märgata ühtegi hoiatust ja ainsaks meie uuele külalisele kahtlust heitvaks varjuks oli ninakirtsutus, mille Bar minu poole teele saatis.
Teadsin, mida õde mõtles. Võõras lõhnas teistmoodi. See polnud halb, lihtsalt mitte meie oma.
Kas kõik lõhnasid ühtemoodi, kui maailm oli veel inimesi täis? Või lõhnasid kõik omamoodi erinevalt? Näen vanadelt piltidelt, millised nägid välja rahvahulgad, aga ma ei tea, kuidas need lõhnasid. Või kuidas isegi kõlasid. Mõtisklen tihti selle üle. Kas kõik need hääled koondusid üheks suureks heliks nagu kiviranna klibu klõbin, mis kasvab lainetes möirgeks ja raksatuseks? Kujutan ette, et see oli just nii, sest muidu oleksid kõik need miljonid ühel ajal ja eristatavalt kõlavad hääled sind hulluks ajanud. Võibolla ajasidki. Igatahes. Brand leidis lõpuks selle asja üles, mida oli otsinud, ja tõmbas selle koti sügavustest rahuloleva ühmatuse saatel välja. See oli pikk läbipaistev klaaspudel ja ta ulatas selle laia naeratusega isale.
„Külakostiks,“ ütles ta.
Kingitusega kaasnes aga hoiatus. Peaksime sellega ettevaatlikud olema. See on kange kraam ja teeb su uimaseks, kui seda liiga palju juua. Isa hakkas naerma ja selgitas, et tundsime alkoholi hästi, kuna valmistasime ise nii õlut kui ka mõdu. See pudel oli villitud aga enne lõppu ja oli endiselt õhukindlalt suletud. Pudelis oli selge pruunikas vedelik ja kuigi selle paberist etikett oli juba ammu kadunud, olid pudeli kaela ümber uhked reljeefsed tähed, mis moodustasid sõna „AKVAVIT“.
Kaugest minevikust pärit avamata pudel on haruldane asi. Beebipõrmu põlvkonnal oli rohkelt muresid, mida pudelisse uputada. Aga Brand suhtus kinki hooletusega. Ta ütles, et tal on seda veel. Ta oli leidnud kaugel põhjas ühele loodete alale kinni jäänud ja kreeni vajunud sõjaväelaeva, võibolla Norra oma. Seal olid avamata kastid täis konserve – kõik riknenud – ja meditsiinitarbeid. Ja akvaviiti. Palju akvaviiti. „See oli hea,“ ütles ta, „aga maitses mingi ürdi järgi. Võibolla tilli järgi. Tavatu maitse, aga mitte halb, kui sellega ära harjuda.“
Läksime sisse, kui taevas hakkas vett sülgama, ja aitasime tal tema koti sisu tuppa tuua ja asjad kaminaesisele matile uuesti laiali laotada. Siis avas isa pudeli ning mina ja Bar asusime koos õhtusöögi kallale, valmistades hautist soolatursa ja kartuliga. Maitsesime kõik jooki, välja arvatud ema, kes istus korstna kõrval nagu alati. Ta pilk ei lahkunud hetkekski punapäise mehe näolt. See oli mõistetav, kuna ta oli uus asi ja ema nägi neid vähe, kuigi ta näis olevat rohkem hirmunud kui huvitatud. Isa selgitas, et ema oli end kaua aega tagasi vigastanud ning Brand kummardas tema poole kergelt ja naeratas, tõstes oma klaasi.
„Perenaise terviseks,“ ütles ta. „Skol.“
Alkohol pani mind köhima. Tundsin, nagu oleks mul kõrist alla läinud leegid ja minu esimene mõte oli, et Brand oli meid mürgitanud, kuid siis jõi ta oma klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja muigas minu poole.
„Tulivesi,“ ütles ta.
Täpselt sellise tunde see tekitaski, soojendades mind seespidiselt. Köhisin veel ja noogutasin.
„Paremgi veel,“ ütles isa, vaadates kordamööda meie kõigi poole. „See on ajas rändamine.“
Kõik vaikisid pikaks viivuks. Ma ei mõistnud, mida ta mõtles.
„Maitseme minevikku,“ ütles Bar.
„Täpselt nii,“ ütles Brand. „Mõtlen seda alati, kui seda joon. Neile meeldis seda juua. Enne maitses just nii.“
Mõru. Terav. Ja mitte sugugi magus, mõtlesin, mitte nagu see meemõdu, mida me ise tegime.
Ajas rändamine polnud aga ainus lummav kingitus, mille ta meile sel ebavõrdse kauplemise õhtul tegi. Tal oli tagataskus veel üks trikk, mis oli palju magusam – sellega ta meid lõksu püüdiski. Ja nagu kõik muu, mida Brand tegi, nii oli ka see peidetud nii hästi loo sisse, et sa ei näinud, kust see oht sind varitses.
Ta rääkis, et ta oli elanud kaugel lõunas mandri teises servas. Tema pere, isa ja kaks õde, oli aga väga ammu haigeks jäänud ja surnud. Ta oli sellest ajast saati ringi rännanud. See oli meie jaoks üllatav, sest olime uskunud kindlalt, et mander on tühi. Ta ütles, et tema teada oli see nüüd tõesti tühi, aga et tema ja ta pere olid elanud mandri kagukaldal asuvas unustatud metsikus paigas, mis oli täis vaid pilliroogu ja vett ja mida kutsuti Broadiks või Broadsiks, paigas, mis oli nii tühi ja inimeste poolt maha jäetud, et kõik oli tundunud ohutu, kuni see seda enam polnud. Nad olid elanud suures majas jõesuudmes asuval madalal saarel, mis oli kuivale maale piisavalt lähedal, et nad said sinna ja tagasi ujuda ja ei pidanud elama maailma äärel pekslevate lainete keskel nagu meie.
Tema isa oli olnud osav meistrimees, kes oli mõistnud vanu masinaid ja teadnud, kuidas mehaanilisi riistu valmistada ja parandada. „Ta oli frankensteiningus osav,“ ütles Brand, selgitades seejärel, et Frankenstein oli vanades lugudes üks koletis, kes oli erinevate inimeste kehaosadest kokku lapitud. Ma ei öelnud talle, et ta eksis, et olin seda raamatut lugenud ja teadsin, et Frankenstein oli hoopis hull teadlane, kes oli koletise loonud. Ta tahtis lihtsalt öelda, et ta isa oskas panna kokku vanu masinaid, mis olid mõeldud tegema ühte asja, ja ühendama neid teistega, et need teeksid midagi uut, näiteks nagu mandrilt toodud veeratta ümberehitamine loodete toel töötavaks pumbaks, et saada saarel asuvast sügavast puuraugust kätte puhast vett. Nägin, kuidas isa silmad särama lõid, kui ta meile sellest rääkis. Oleme nüüd kõik Frankensteinid, kuna enam ei tehta midagi uut ja peame oma tehnika vanadest allesjäänud ja enam-vähem tervetest osadest kokku klopsima. Brand õppis seda oma isalt, kuid ta ei jäänud sinna, kui kõik teised surid. Ta lahkus Broadsist ja suundus merele, otsides enda sõnul teisi.
Ta selgitas, et oli omamoodi inimeste kaardistaja, rändaja ja kaupleja, kuigi kohtus teistega nii harva, et ei saanud ainult kauplemisest elada, vaid tegeles ka kalapüügi ja korilusega. Meiega tahtis ta teha aga kaupa ja kuigi ta rääkis soolatud tursast ja köögiviljadest või ükskõik millisest muust toidukraamist, mida meil juhtus üle olema, siis nägin, et ta silmad olid koertel. Ja eriti minu koertel. Jip ja Jess meeldisid talle väga, olin näinud seda kohe, ent kui aus olla, siis oli ta tegelikult aval ega püüdnud seda varjata. Ta kükitas maha ja silitas neid, tõmmates siis nende igemed üles, et nende hambaid vaadata. Koerad näevad esmapilgul küll väikesed välja, kuid nende kasuka all on peidus pikad lõuad ja teravad hambad. Ta noogutas heakskiitvalt.
„Vean kihla, et su koerad on head jahimehed,“ ütles ta, vaadates isa poole. Isa noogutas minu poole.
„Grizi koerad,“ ütles ta. „Ja sul on õigus. Need kaks on küülikute surm.“
Kui Jipil ja Jessil oli tõesti mõni viga, siis oli selleks nende ääretu kirg küülikuid taga ajada – nad võisid seda terve päeva teha, kui neile selleks vähegi võimalust anda. Kodusaarel polnud ühtegi küülikut, neid polnud seal olnud terve minu eluaja, kuid Sandrayl elutsesid veel mõned kolooniad ja Uisti saared kubisesid neist, nüüd kui seal enam inimesi ei olnud. See oli justkui haigus, mille nad olid pärinud ilmselt oma vanematelt: nende ema Freya läks ühel päeval luidete vahele küülikuid