Meist kirdes asub rida madalaid saari, Uisti saared ja Eriskay. Sealne maa on hea ja me käime seal tihti ja kuigi seal ei ela enam ühtegi inimest, siis on seal palju metsloomi ja metsikuid kartuleid. Kord aastas sõidame sinna umbes nädalaks, et koguda vanadelt põldudelt kokku oder ja kaer. Ja mõnikord käime seal viikingul. Isa kutsub viikingul käimiseks seda, kui purjetame nii kaugele, et peame jääma kuskile ööseks, ja käime rüüsteretkedel nagu need tõeliselt vanad meresõitjad oma pikklaevade ja kangelastegudega, kellest kirjutatakse raamatutes. Me pole küll mingisugused kangelased, püüame lihtsalt ellu jääda, hankides vanast maailmast kasulikke asju, varuosasid või materjale, mida lagunevatest majadest leiame. Ja muidugi raamatuid. Tuleb välja, et raamatud on päris vastupidavad, kui neist niiskus ja rotid eemal hoida. Need võivad vaevata sadu aastaid vastu pidada. Lugemine on üks neist asjadest, mis aitab meil ellu jääda. See aitab meil mõista, kust me tuleme, kuidas me siia jõudsime. Ja minu jaoks tähendavad need ennekõike seda, et kuigi ma pole näinud maailmast muud kui neid madalaid ja tühje saari, siis tunnen uut raamatut avades, et see on nagu uks, mille kaudu saan rännata kaugetesse paikadesse ja aegadesse.
Isegi lõputu meri ja tühi taevas võivad mõjuda ahistavalt, kui neist kunagi eemale ei pääse.
See olengi mina, mis tähendab, et rääkida tuleb veel sinust. Sa tead mingis mõttes, kes sa oled, või vähemalt teadsid, kes olid. Sest sa oled muidugi surnud, täpselt nagu pea kõik teised inimesed, kes kunagi siin maakeral elanud, ja surnud juba väga ammu.
Aga miks ma surnud inimesega räägin? Jõuame selle juurde tagasi. Aga kõigepealt peaksime looga edasi minema. Olen lugenud piisavalt raamatuid teadmaks, et selgitamine peaks toimuma jutu sees.
2. peatükk
Rändur
Kui ta paadil poleks olnud punaseid purjeid, siis usun, et me poleks teda nii palju usaldanud.
Purjepaati oli näha loodetaeva heleda sumeduse taustal juba kaugelt, palju kaugemalt, kui oleksime näinud valgeid purjeid. Punased purjed kujutasid eredat värvilaiku, mis hakkasid silma ja tõmbasid meie tähelepanu samamoodi, nagu äkiline hüüatus kesk pikka vaikust. Need polnud kellegi sellise purjed, kes oleks üritanud sulle vargsi ligi hiilida. Neist kiirgus mooni siirast sära. Võibolla usaldasime teda sellepärast. Selle ja tema naeratuse ja tema lugude pärast.
Ära usalda kunagi kedagi, kes jutustab häid lugusid, mitte enne, kui tead, miks ta seda teeb.
Olin kõrgel Sandray kaljudel, kui ma purjeid nägin. Olin väsinud ja üpris vihane. Olin päästnud hommikul ankrut, mille Ferg oli eelmisel nädalal oma paadist kaotanud. See oli raske töö ja arvasin, et ta oleks pidanud seda ise tegema, kuid ta väitis, et ta ei saa oma kõrvade pärast nii sügavale sukelduda kui mina ja et ankrud ei kasva puude otsas. Kui olin ankru kätte saanud, siis tulin päästma jäära, kes oli kukkunud ja jäänud lõksu kitsasse kaljulõhesse karjamaa kohal asuvatel kaljudel. Loom polnud palju viga saanud, aga oli kangekaelne ja tänamatu nagu pea kõik lambad ning ei lasknud mul talle nööri ümber siduda. Ta oli mind juba kaks korda puksinud, tabades esimesel korral mu lõuga nii tugevalt, et üks mu alumistest parempoolsetest hammastest kaotas killu. Kirusin teda ja proovisin uuesti. Mu sõrmenukid olid saanud kõvasti kriimustada, kui ta oli mind uuesti puksinud ja mu käe vastu teravat kaljut surunud, ning olin tõmbunud veidi kaugemale ja lutsisin oma viga saanud rusikat ja kirusin looma kogu hingest, kui ma purjekat nägin.
Värvi ootamatus kivistas mu paigale.
Olin nii üllatunud, et ei osanud purjede punast värvi oma suud täitva vere maitsega siduda, aga mul pole ka eriti seesugust vaistu. Tegelikult pole mul seda pea üldse, eriti võrreldes minu teise õe Joyga, kes näis alati mõned hetked varem teadvat, kui keegi koju tuleb, ja võis tunda isegi päikselisel päeval õhus peagi saabuva tormi lõhna. Ma ei usu nüüd enam eriti sedasorti asjadesse, aga uskusin varem, kui olin väiksem ja mõtlesin vähem, kui jooksin veel õe seltsis mööda saart ringi, vaba ja õnnelik ja ilma igasuguse mureta, millal jõuab kätte õhtusöögiaeg. Pidasin tema ettenägelikkust sel ajal sama tavaliseks ja reaalseks kui maja tagant allikast saadavat külma vett. Hiljem, kui kasvasin suuremaks ja hakkasin rohkem mõtlema, siis otsustasin, et tegu oli enamasti lihtsalt õnnega, mis polnud aga sugugi usaldusväärne, kuna õde kadus saare tipu mustadelt kaljudelt igaveseks alla.
Kui ta oleks suutnud tõepoolest asju ette näha, siis poleks ta üritanud oma tuulelohet päästa ja poleks sellel lõikaval ja üksikul hetkel elu selja taha jätnud. Kui ta oleks suutnud asju ette näha, siis oleks ta oodanud, kuni tuleme saarele tagasi talle appi. Nägin hiljem, kuhu lohe oli kaljulõhes kinni jäänud, ja tean, et oleksime selle pika kõplaga kätte saanud ja mitte keegi poleks pidanud viga saama. Selle kõige kiuste oli ta püüdnud lohet aga ilmselt ise kätte saada ja libises õhuvoogudesse, mis mäslesid enam kui kakssada meetrit selle paiga kohal, kus kahe tuhande meremiili jooksul jõudu kogunud lained sööstsid vastu esimest teele jäävat liikumatut takistust: tumedat kaljuseina, mis kaitseb meie kodu tagakülge. Ta poleks jäänud aga meie abi ootama. Ta oli alati kannatamatu väike kange tirts, kes tõttas Fergile ja Barile järele, et teha sedasama mida nemadki, kuigi oli neist palju noorem. Bar ütles hiljem, et Joyl oli olnud kogu aeg nii kiire peaaegu nagu sellepärast, et tundis, et teda ootab ees vähem aega kui meid teisi.
Me ei leidnudki ta surnukeha. Temaga koos sai otsa ka mu lapsepõlv, kuigi olin siis alles kaheksa ja tema minust vaid aasta vanem. Kaks sünnipäeva hiljem, kui olin saanud aasta vanemaks, kui oli olnud Joy, olin enda arvates see, mis olen praegu – täieõiguslik täiskasvanu. Kuigi isegi nüüd, mitu aastat hiljem, kutsuvad Bar ja Ferg mind ikka veel lapseks. Aga nad on meist kuus ja seitse aastat vanemad. Joy ja mina olime alati pesamunad. Ema kutsus meid alati nii, et meid vanematest lastest eristada.
Pärast Joy kukkumist ei kutsunud ema aga kedagi meist enam kuidagi. Ta ei lausunud mitte ühtegi sõna. Kui me ta leidsime, oli ta jõudnud kaljude poole rutates mäest poolele teele alla ja oleksime peaaegu ka tema kaotanud. Nii palju kui oskasime oletada, siis oli ta tõtanud ülepeakaela jooksujalu nõlvast alla, võibolla valust hullununa, võibolla tormamas mingisuguse meeleheitliku hukule määratud lootusega julla poole, et tal õnnestub see vette lükata ja jõuda tõusuvee kiuste teisele poole saart, et päästa laps, kes ei saanud tõele au andes mitte kuidagi seda kukkumist üle elada. Ta ei rääkinud enam kunagi, sest ta oli pea sodiks kukkunud, kui oli komistanud ja ettepoole kukkunud, lüües pea vastu kivi, oimukoht lõhki ja kõrvadest jooksmas vesist verd.
See oli kõige halvem päev, kuigi sellele järgnevad polnud eriti kergemad. Ema ei surnud, aga teda polnud enam seal, tema aju oli saanud liiga palju viga või haiget, et ta oleks suutnud oma kestast taas välja tungida. Isa ütles, et enne oleks ta viidud haiglasse ja teda oleks opereeritud, et ta aju rõhku alandada. Nüüd polnud see enam aga võimalik ja ta otsustas seda ise käsipuuriga teha: ta oleks seda ka teinud, kui ta oleks puuri üles leidnud, aga seda polnud seal, kus see oleks pidanud olema, ja siis jäi verejooks seisma ja ema magas pikka-pikka aega ja tema kõrvadest ei tulnud enam vedelikku välja, nii et ehk oligi see hea, et isa ei proovinud emale auku pähe puurida, et teda päästa.
Loodan seda, sest tean, et Ferg peitis puuri ära. Ta nägi, et ma teda nägin, aga me pole sellest mitte kunagi rääkinud. Kui seda teeksime, siis ütleksin, et imetlen teda selle teo eest, sest isa oleks ema tapnud ja pidanud elama lisaks kõigele muule ka selle õudse teadmisega. Ja kuigi ema on endasse sulgunud, siis saame ta kõrval istuda ja ta kätt