Poiss ja tema koer maailma lõpus. C. A. Fletcher

sisu.

      „Võibolla juhtuski Ameerikas päris lõpus just see,“ ütles ta. „Võibolla oli seal pärast vahetust alles piisavalt palju elujõulisi vanu värdjaid, et sellist õudust korraldada.“

      „Loodan, et mitte,“ ütlesin. Ja mõtlesin seda siiralt, sest see oli tulevik, milles ei peaks keegi elama. Isegi mitte inimesed, kes olid piisavalt hullud, et „piiratud vahetuses“ osaleda.

      Vahetusest rääkimine tõmbas isa tähelepanu tagasi vestlusele ning kuna see pakkus talle huvi ja ema oli juba piisavalt süüa saanud, siis liitus ta lauaäärse jutuajamisega, kui Brand küsis, millised lood olid meieni sellest ajast jõudnud. Isa ütles, et keegi ei teadnud, kes oli vahetusega algust teinud, aga et kõik, kes olid sellega seotud – need, kes olid ellu jäänud –, ütlesid, et süü lasus teisel osapoolel. See juhtus siis, kui maailm veel omavahel rääkis, viimane kord, kui riigid mõtlesid, mida teised neist arvasid, enne kui nad tähelepanu vaid iseendale pöörasid. Viis kuni kümme aastat hiljem, ütles ta, lõpetasid nad lihtsalt rääkimise. Brand noogutas. See sarnanes väga sellega, mida ka tema isa ja ema olid talle rääkinud.

      See oli toimunud umbes seitsekümmend aastat pärast ruuningut – kuuskümmend aastat ja kümme. Täispikk elu Piibli stiilis. Tean seda, kuna üks purustajatest oli selle Lõuna-Uisti saarel ühe vana kiriku seinale kirjutanud ja vihmad polnud seda veel päriselt maha pesnud, kuigi see näeb igal aastal üha tuhmim välja, kui me sellest mööda sõidame:

      MEIE PÄEVADE MÕÕT ON SEITSEKÜMMEND AASTAT JA KUI KEEGI ON TUGEV, KAHEKSAKÜMMEND AASTAT, JA PARIMAL PUHUL ON NEED OMETI VAEV JA HÄDA. JAH, SEE MÖÖDUB KÄHKU JA ME LENDAME ÄRA. PSALM 90:10.