“Beethoven... mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kus võid sa seda teada? Kes ütles sulle nendest karjavainul, kus sa oma metsakohinaga kõnelesid, kurgedele laulsid, Peipsi kohinaga ohkasid...” Vaene karjapoiss kuulab akna all, kuidas sakste toas Beet-hovenit mängitakse. Kumb siis on hingele lõpuks lähemal – Beethoven või metsakohin? Sealsamas “Varjus” on tallel üks eetiline mõttealge, mis on võib-olla nii suur, et selle kehasta-mine või teostamine polegi meil veel välja tulnud. Nimelt mõtiskleb Juhan Liiv selle üle, kuidas peaks suhtu-ma baltisakslastesse, kes olid endale alistanud eestlastest talupojad. Muu hulgas kõneleb Liiv: “Sina teeksid se-dasama nende asemel, mis nemad on teinud. Nad on inimesed nendesamade tundmustega, mis sinul. Ja ka head ini-mesed, ehk nad küll sinust aru ei või saada, sest nad oma aja vangis on.” See on otse hämmastav leplikkus ja empaatilisus, mida Liiv siin ilmutab. Ja salapäraselt ettenägelik: Liiv näeb baltisakslastes ajavange, möödanik-ku vajuvat ühiskonnaosa. Nad män-givad toas Beethovenit, aimamata, et seesama Beethoven kehastab juba uue maailma vabaduse tungi, mis pühib lõpuks ka vanad seisused. Lii-vilik eetika kutsub ühelt poolt suure-meelsusele, humaansetele tunnetele ka oma rõhuja suhtes, aga teisalt on siin ka ettenägelik praktilisus: mitte kinni jääda mineviku vihasse, vaid valmistuda homseks, uueks ajaks. Aeg teeb vihatöö, et inimesele jääks loomistöö.
BLOGI
VILSANDIAEG
Vilsandiaeg.blogspot.com on üks eriline blogi. Iga nädal ilmub sinna rida pilte Vilsandist, sealsest loodu-sest, randadest, taimedest, lindudest ja loomadest. Nii on isegi linnamüü-ride vahel võimalik osa saada aas-taaegade rütmidest, rändlindude rändamistest, aoaja ududest ja tae-vavärvidest. Lisaks on huvilisel või-malik tundma õppida linnuliike ja taimede nimetusi. Kõike seal Vilsan-dil ka teatakse.
Joonas Hellerma
soovitab
JOONAS HELLERMA on ERR-i saatejuht.
ja uuesti läbielatavaks nagu filmilin-dil. Enamgi veel, kunstiline taaskoge-mine aitab ühekülgsete ja kinnismõt-teliste ajalootõlgenduste vastu. Kross ei esita mitte niivõrd oma tõdesid, vaid avab nendes oludes tegutsenud inimeste otsustamise ruumi, toob esile halbades oludes välja kujune-nud eetilised ja poliitilised valikud. Kross lahustab kategoorilisi ja pealis-kaudseid hinnanguid, loob võima-luse ajaloolistele figuuridele kaasa elada ja tunda ennast nende nahas. Naeruvääristamise, taganutmise või needmise asemel kasvatab Kross mõistmisvõimet. Tõsi, “Paigallennu” lõpp on siiski omamoodi mõru: esile tõuseb reetmise teema, sealhulgas ka etteheide läänemaailma suunas – miks nood Ida-Euroopa ikkagi hül-gasid. See oleks nagu haav, millele viimset salvimist pole veel tehtud.
TÄHT-PÄEVADE KURSIL
BEETHOVEN 250 JA JUHAN LIIV
Maailm tähistab sellel aastal veel suuri tähtpäevi. Beethoveni sünnist saab 250 aastat. Sellel puhul võiks otsida mõne põneva orkestri või kontserdi Eestist või kusagilt mu-jalt maailmast, kus esitatakse Beet-hoveni muusikat. Aga enne kontser-ti võiks raamatukogust laenutada Juhan Liivi proosat ja lugeda tema jutustust “Vari”. Miks küll? Sest seal on üks tore stseen Beethoveniga:
Foto: erR / Kairit Leibold
Kuhu minna, mida teha
7
EDASI. Nr 4, kevad 2020
Kuhu minna, mida teha
UUDISED
LUGEJAKIRI.EE
KÕIGE TÕSISELTVÕETAVAM UUDISTEPORTAAL
Hommikul teen ma esimese asjana lahti Lugejakiri.ee portaali, et saada ülevaade värskeimatest uudistest ja pakilisematest probleemidest kodu-maal. Sealt leiab alati hüva nõu, olgu selleks siis kümme nippi, kuidas jätta kustumatu mulje firmapeol, kuidas näida hõivatuna oma ametipostil või kuidas tuua alkoholi juurde tagasi noorem põlvkond. Eriti hinge on mulle läinud seal kajastust leidnud pikemad olemuslood. Näiteks esines ausa üles-tunnistusega Rainer Vakra kass, kes pärast edukat bakalaureusetöö kaits-mist tsüklisse sattus, ning loomulikult ei saa mainimata jätta pikka ja südant-lõhestavat intervjuud ühe raadiotähe eksmehe Roniga sellest, mis tegelikult tookord ööklubis juhtus.
KUNST
KAIRO EHK KAIRI KLIIMAND
TARTU TÄNAVAKUNST
Minu lemmikkunstnik on naivist Kai-ro, isikunimega Kairi Kliimand. Kui ta korraldas eelmise aasta lõpul oma
näituse Tartu Kunstimajas, siis maalis ta ühe kuu jooksul kohapeal oma pere-pildi mõõtudega neli korda kaks meet-rit. Pärast seda pidin ma murelikult kodus mõõdulindiga ringi käima ning nentima, et kunstikogu jaoks oleks mul hädasti vaja juurde ehitada üks suu-rem galerii.
Kairo teostega saab Tartu linnas tutvuda mitmes kohas, sest ta on usin tänavakunstnik, kelle jaoks on niisama seisev elektrikapp sobivaks lõuendiks. Kindlasti tasub südasuvel sammud seada Viljandisse Kondase Keskusesse, kus ta avab oma uue näituse.
GALERII
KUNSTIKAUPLUS tARTu POOD
TARTU APARAADITEHAS
Galeristid ja kunstisõbrad Raul Oreš-kin ja Kaili Kask avasid eelmise aas-ta lõpul esialgu ajutisena mõeldud pop-up-kunstipoe ja -galerii. Kuna see osutus väga menukaks, siis on galerii pikemaks peatuma jäänud. Pood asub Aparaaditehases ning seal saab lisaks kunsti ostmisele käia ka mitmetel äge-datel üritustel. Regulaarselt avatak-se galeriis uusi isikunäitusi, korraldatakse raamatuesitlu-si ning pühapäevahommikuti on kõik kutsutud tantsima. Uusim üritustesari on seal “Emade varjupaik”, kuhu saa-vad kord kuus tulla kõik emad, kes tahaks end vahepeal tuu-lutada. Mõnusas seltskonnas ja õdusas õhkkonnas saab lahedalt lobiseda, kuulata põnevate külaliste lugusid ning teha ka üheskoos midagi ägedat.
VESTLUS-ÕHTU
“HEAD TÜDRUKUD NII EI TEE”
KEtHI UIBOMÄGI, LIINA PULGES JA ANU SAAGIM
Kui sa veel ei teadnud, kust leida en-dale