jahe veetlus, vaoshoitud viisakus, kuidas kõndida tikk-kontsadel tagumikku õõtsutamata... miski ei aidanud. Rollimängude ajal, kui ta pidi vastu võtma “kliente”, enamjaolt ärimehi, kes olid tulnud auto-, hotelli-, elukindlustus- või kodumajapidamismessidele, ta lihtsalt seisis, liikumatu naeratus näol, ühes kinnastatud käes sulepea, teises registreerimisleht... kuid õigel hetkel ta ei liigutanud ennast, ei elavnenud, tal ei õnnestunud stseenile elu sisse puhuda, seda kuidagi tähenduslikuks muuta. Kliendi rolli mängivad ülemused leidsid, et ta on vaieldamatult sarmikas, kuid olid siiski sunnitud möönma, et nende eesmärkide seisukohast (imeline müügiedu ja nii edasi) temast asja ei ole. Nad saatsid ta seega sõbralikult koju tagasi, makstes hüvitiseks välja ühe kuu palga – selle raha kulutas ta ära samal päeval, ostes ühe otsa rongipileti Pariisi. Ning seejärel, taibates, et üks tema kohvritest on just parasjagu nii lai (kuuskümmend sentimeetrit), et mahutada ära kübar, otsustas ta oma elegantse vormirõiva endale jätta.
