Raphaël vaatab talle otse silma sisse ja põrkab vastu nefriidist müüri. Ta võtab püksitaskust välja ilusa uuri, ainsa eseme, mille ta oma isa asjadest on alles jätnud, ja teeskleb imestust.
“Aga... kell on peaaegu üks. Te olete kindlasti juba nälga surnud.”
“Surnud veel mitte,” vastab Saffie.
“Ha-ha-haa!” naerab Raphaël igaks juhuks, ta pole päris kindel, kas see oli nali. “Nii lihtsalt öeldakse,” lisab ta.
Saffie ei vasta.
“Ma tahtsin teada, kas teil on kõht tühi?”
“Jah.”
“Tulge siis, näitan teile all kööki ja pistame koos midagi põske. Saab sellega ka ühele poole...”
“Pistame põske?”
Kuhu see Raphaël Lepage sedasi välja jõuab, kui ta vaevalt kaks tundi pärast tutvumist teeb teenijatüdrukule ettepaneku koos einestada? Tal pole õrna aimugi. Ja samamoodi nagu flöödi kuivatamata jätmine, paneb ka see tal pea meeldivalt ringi käima. Kui ema seda näeks... Ja mis siis! Pealegi oli ema ise ka Maria-Felicega igati sõbralikus vahekorras, nad sõid sageli kahekesi koos, tema ei näe mingit erinevust.
Ta näeb küll, mis on erinevus.
Uuesti lift, erektsioon, lõdvestusharjutus, võti lukuaugus, ilma et käsi väriseks. Köögis põimib Raphaël oma juhtnööride ümber lõbusaid lugusid, et Saffie end vabamalt tunneks. Möödaminnes seletab ta, kuidas töötab köögipliit (gaasiga, tikud on seal), kus asub kõige lähem turg (Buci tänaval), millised on Saffie uue tööandja lemmiktoidud ja mida ta silmaotsaski ei salli (ta jumaldab kala, vihkab kapsast ja lillkapsast, tema nõrkus on marjakoogid).
“Mida te olete harjunud valmistama? Kas saksapäraseid toite?”
“Saksapäraseid toite?” kordab Saffie järele, nagu oleks Raphaël öelnud midagi arulagedat. Ja Raphaël turtsatab naerda, ta on rõõmus kujutledes, et nende vahel on juba tekkinud omamoodi vandeseltslus.
“See on tõsi, ega sakslased köögikunstis midagi erilist leiutanud ei ole. Kui hapukapsas välja arvata! Aga sellega on nagu kõigi kapsatoitudega – pole minu rida!”
Saffie kivistunud naeratus väreleb pisut. Kas ta tahab Raphaëlile mõista anda, et ka tema ei ole suurem hapukapsasõber? Aga ta ei ütle ka, mida ta valmistada oskab.
Mis seal ikka, eks Raphaël saa varsti teada.
Praegu aga võtab ta külmkapist välja munad ja Rooma salati. Ta näitab Saffie’le, millises kapis on juba ammu enne tema sündimist hoitud maitseaineid ja vürtse, õlisid ja äädikaid, taldrikuid ja klaase, nuge-kahvleid ja kastruleid... ja palub sõbralikult, et teda kutsutaks, kui kõik on valmis.
Nüüd esitab Saffie oma esimese küsimuse.
“Kas teil on,” alustab ta, “seda... seda...?”
Puuduvat sõna asendab liigutus: Raphaël võtab sahtlist puhta põlle ja ulatab talle, surudes alla oma kohatut soovi see talle piha ümber siduda.
“Põlle,” pomiseb ta. “Selle nimi on põll.”
“Jah,” ütleb Saffie. “Põll. Mul tuli meelde põld. Põll. Mul läks meelest.”
“Ma nüüd lähen.”
“Jah.”
Lõunasöök on laitmatu.
Salatikaste on ideaalselt kreemjas, munavalge on küps, kollane vedelaks jäetud, pikk sai on lõigatud õige nurga all, sinised suurätikud on kolmnurkadeks murtud ja asetatud taldrikust vasakule, kristallklaasid, veekarahvin... Laitmatu, isegi kui Saffie ei tea pooltegi laual olevate asjade nimesid.
“Tänan,” ütleb Raphaël lauda istudes.
Ta sööb isukalt, peas alles keerlemas “Folies d’Espagne”, mida ta lõunasööki oodates uuesti mängis ja mida ta ülehomsel kontserdil ette kannab. Ta vaatab Saffie’t söömas, ja kuigi tema kõhnust arvestades poleks osanud seda arvata, on tal isu ometi väga hea. Ta oskab saiaga taldrikult kastme kokku pühkida, sööb kõik ära, nii et raasukestki ei jää järele.
Aga sellega on nagu kõige muugagi: tundub, nagu ta ei tunneks söögi maitset. Ja lõunasöögi lõppedes ei suudaks ta isegi saksa keeles öelda, mida ta äsja suhu pistis. Pilk tühjuses, pühib ta sinise salvräti nurgaga suud.
Raphaëlil ei ole vähimatki tahtmist esitada talle tavalisi küsimusi, viisakalt vestelda. Armatseda, jah, seda küll. Aga: kust te pärit olete?, kus te prantsuse keelt õppisite?, kui pikaks ajaks te plaanite Pariisi jääda? – ei. Olukorra kummalisus erutab teda. Erutab, et ta on oma kodus kahekesi selle rohesilmse välismaalasest neiuga, kes vaikib. Raphaël imetleb tema vaikimist.
Sõnagi lausumata tõuseb Saffie püsti, paneb söögi ajaks ära võetud põlle jälle ette, koristab laua ja hakkab nõusid pesema.
“Ma pean välja minema,” teatab Raphaël.
Saffie noogutab ükskõikselt.
“Ma siis annan teile võtmed. Palun...”
Kui ema seda näeks! Anda tema korteri, tema suure ja ilusa de Trala perekonna Seine’i tänava korteri võtmed ühe sakslanna kätte.
“See on teie toa võti... see on tagumise välisukse oma... see on veinikeldri võti. Kas teile maitseb hea vein?”
“Jah.”
Imeline. See, kuidas ta kunagi midagi rohkem ei ütle. Kuidas ta ei rüüta oma lauseid õõnsatesse vormelitesse, ilutsevatesse viisakusväljenditesse ega närvilistesse selgitustesse. Kas teile maitseb hea vein? Jah. Hullumeelne, mõtleb Raphaël endamisi, kuivõrd üleliigsed on peaaegu kõik laused, mida inimesed päeva jooksul ütlevad.
“Hästi!” ütleb ta valju häälega. “Ma siis lähen. Seadke ennast sisse, puhake üleval oma toas, täna õhtul ma ei söö kodus. Homme hommikul näitan teile kõike, mis puutub majapidamistöödesse. Nõus?”
“Nõus, jah. Nõus.”
Saffie kordab sõna vaikselt, nagu tekitaks see tal kurgus mingi huvitava tunde. Võib-olla on see tema jaoks uus sõna?
“Olgu nii, homseni.”
“Olgu nii, homseni,” kordab Saffie, sedakorda näol aval naeratus. Olgu nii, homseni, tõepoolest, kõlab nagu riimis.
“Olgu nii, homsenii, olgu nii, homsenii,” pomiseb Raphaël natuke aega hiljem peegli ees lipsu ette sidudes.
Ja ta väljub.
Tõeline ime. Naisterahvas tema kodus, naisterahvas, kellele makstakse palka ja kellele pole tarvis aru anda. Ema lõplikult Burgundiasse kolinud. Mitte keegi ei valva tema järele, ei poputa teda, ei küsi, kuidas läks tema päev... või öö.
Kas Saffie on neitsi? mõtiskleb Raphaël endamisi Odéoni ristmikule jõudes ja metroosse sukeldudes. Kindlasti mitte, ta ei näe sedamoodi välja. Tundub, et ta on elus näinud ühte koma teist. Aga armastust? jätkab Raphaël unelevalt, lüües lahti Le Monde’i, mille ta just kioskist ostis. Armastust mitte. Seda ta ei ole tunda saanud, arvan ma. Ei, seda mitte.
III
Saffie on oma katusekambris. Ta on kohvrid lahti pakkinud, nendes oli kogu tema maine vara.
Eelkõige riided, millest väärib lähemat tähelepanu üksainus ese – see on vormiriietus, mille ta näppas hotellikoolist vahetult enne Düsseldorfist lahkumist, mõeldes endamisi, et kunagi ei tea, millal veidi šikim välimus tarvilikuks võib osutuda. Tõepoolest, vorm on elegantne: selle juurde kuulub ümar ja lame, erakordselt laia (nii umbes kuuekümne sentimeetrise) servaga must kübar, liibuv must kleit, mis jätab õlad paljaks, mustad pitskindad ja kolm kopsakat valgetest kunstpärlitest