Tema tuba asub seitsmendal korrusel. Külalised on rangelt keelatud. Nüüd räägib Raphaël kindlas kõneviisis, justkui oleksid nad juba kokkuleppele jõudnud tööaja ja palga osas, ja selleski, et nimelt Saffie on see, kes tööpakkumise vastu võtab, kes hakkab selles suures Seine’i tänava korteris hoolitsema tema, Raphaël Lepage’i eest, kellest saab peagi kuulus flötist; et homme hommikust alates kuni määramatu tulevikuni hakkab see kummaline vaikiv saksa tütarlaps tema raamatutelt tolmu võtma, tema tee sisse suhkrut panema, tema päevasärke triikima, tema aluspesu pesema ja pärast armukese käiku tema voodis pesu vahetama.
“Kas kõik sobib?”
Aeglaselt noogutab Saffie pead.
“Kus teie asjad on?”
“Ei ole palju asju. Ainult kaks kohvrit. Kas ma toon need kohe ära?”
Jumal küll, milline hääl! Raphaël ei olnud seda varem märganud. Nii jahmatavalt habras hääl. Raphaël on nagu halvatud. Peab ennast kokku võtma, et mitte jääda teda rumala näoga jõllitama. Veel kord ennast kokku võtma, et taibata oma peas kumisevas kajas äsja öeldud sõnade mõtet.
II
Saffie kohvrid on noorte naiste varjupaigas Saint-Micheli bulvaril ja tema toa aknad avanevad Luxembourg’i aia poole. Raphaël Lepage’i korterist ei ole noorte naiste varjupaika pikk maa minna, see on koguni üpris meeldiva jalutuskäigu kaugusel: Seine’i tänav saab alguse (nagu nimigi ütleb) Seine’i jõe äärest ja läheb siis üle Tournoni tänavaks, mis viib välja Luxembourg’i paleeni, kus käib koos Senat sel kaunil maal, kuhu Saffie on äsja elama asunud. Tegemist on täiusliku silmapettega, tänav jookseb viimased sadakond meetrit kergelt viltu, mis moonutab perspektiivi ja loob mulje täiuslikest paralleelidest selle jaoks, kes vaatab Senatit Saint-Germaini bulvari poolt. Seda ei pruugi Saffie teada; samas oleks igati ootuspärane, et ta heidaks tänaval kõndides pilgu vasakule ja paremale. Siin ja seal: kunstigaleriid, antikvariaadid, kohvikud kubisemas kunstiinimestest, kes süütavad sigarette ja väljastavad koos suitsuga kategoorilisi arvamusi poliitikast ja kirjandusest, vitriinid täis Jaapani gravüüre, vanu maakaarte ja Pärsia vaipu... Nii palju asju, mis võiksid Saffie pilku köita. Tema aga kõnnib ühtlasel sammul, ta ei kiirusta ega longi, vaatab otse enda ette ega näe mitte midagi. Ta ei tõmba tähelepanu, ei sütita nende noorte ega vähem noorte meeste pilke, kes istuvad La Palette’i kohviku terrassil; ta oleks justkui nähtamatu, viirastuskuju. Ometi on ta täiesti päris, ta tunneb linnaelu kombeid ja norme: näiteks jääb ta enne bulvari ületamist punase tule taga seisma.
Senati hoonest kaarega möödudes siseneb ta avarasse aeda – hetkel on see oma puhkemise, õitsemise, õielehtede ja aroomide poeesia haripunktis. Osavõtmatu näoga, pilk klaasistunud, kõnnib Saffie mööda marmorkujudest, purskkaevudest, oma väikeseid paate veesilmas ujutavatest väikestest poistest, palmipuudest, mis veel hiljuti kasvuhoonetes talvitusid, pärnadest ja nende mahedast varjust, sellesse mahedasse varju sisse seatud kohvikutest, Medicite purskkaevust ning intellektuaalidest, kes istuvad kahes reas vastamisi maksulistel toolidel ja loevad Jean-Paul Sartre’it või suudlevad, keelt innukalt mängu pannes. Saffie ei lipsa purskkaevu taha, et erutunult piielda sinakat pronksskulptuuri Ledast, kelle võidukalt vägistas luige kuju võtnud jumalate jumal.
Saffie on seda juba näinud. Ta on juba kõike näinud.
Ta väljub pargist Saint-Micheli bulvari poolses otsas, siseneb naiste varjupaika ja läheb otse vastuvõtulauda, kus ta maksab seal viibitud ööde eest; seejärel läheb ta üles teisele korrusele oma kohvrite järele, annab võtme ära ja kõnnib tuldud teed tagasi, nägu niisama kivistunud kui ennist.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, varitseb Raphaël teda väikeselt rõdult. Ta ei asunud uuesti Marin Marais’d harjutama, tema flööt lebab endiselt avatud vutlari sinisel sametil. Tavaliselt hoolitseb ta oma pilli eest lausa maniakaalselt. Põhimõtteliselt tuleb selle sisemus hoolikalt üle pühkida pärast iga mängimist, sest muidu hakkavad hingeõhu kondenseerumise tõttu moodustuvad süljepiisad kahjustama metalli ja klappe, pikapeale tekitab see roostet ja roiskumist. Aga Raphaëli südames on juba pidu. Ta on rõõmust pöörane paljast mõttest, et see ligipääsmatu noor naine hakkab temaga sama katuse all elama; just seepärast varitseb ta tema naasmist, ilma et vaevuks end peitmagi, ta seisab väikesel rõdul, teda närib mõte, et mis siis, kui tütarlaps ei tulegi äkki tagasi, et ta kaob niisama mõistatuslikult, kui ta ilmus... või kujutas ta ehk koguni tema külaskäiku endale ainult ette.
Ta ei mõtle: “Hull oled. Ta on teenijaplika... võta nüüd ometi aru pähe.” Ei. Ta ei püüa kuidagi välja vabandada seda, kui absurdselt oluliseks on see võõramaalasest tütarlaps tema elus muutunud. Selline see armastus juba kord on.
Nähes neiut nüüd jõnkslikul ja rühkival sammul mööda kõnniteed tulemas, kummaski käes raske kohver, ta võpatab, kohkub: kuidas talle ometi pähe ei tulnud temaga kaasa minna või siis vähemalt taksosõit kinni maksta? Ta ei kujutanud ettegi, et ta oma kohvrid käe otsas kohale tassib. Raphaël kirub ennast. Tõttab trepikotta. Jookseb talle tänavale vastu. See on temast tugevam. Selline see armastus juba kord on.
“Saffie!” hüüab ta tütarlapse juurde jõudes.
Iga hinna eest tuleb seda armastust varjata, ja kohe mõnda aega, et tütarlast mitte ära ehmatada, teda hirmutada, mitte anda talle ettekäänet lahkumiseks. Tuleb olla südamlik, kuid säilitada samas näiline väärikus ja distants, nagu tööandjal oma töötaja suhtes kohane.
“Vabandust, ma olen tõesti rumal, oleksin pidanud teile takso tellima... Ma loodan, et te endale liiga ei teinud? Nii kole palav on ka veel...”
Saffie paneb kohvrid Seine’i tänava rahvarohkele kõnniteele maha, ta vaatab Raphaëli. Esimest korda vaatab ta teda tõeliselt. Võib-olla ta ei saanud aru, mis Raphaël ütles? Või siiski... Või ei... Järsku prahvatab ta naerma. La Palette’i kohviku terrassil pööravad inimesed pea tema poole, nende poole, ja Raphaël tõmbub tusaseks: talle ei meeldi, kui ta tahtmatult kõigi pilkude märklauaks sattub. Saffie naer on vali ja toores, siis see lakkab. Noore naise nägu kaob taas tehtud naeratusega maski taha.
“Pole midagi,” ütleb ta.
Ja haarab kohvrid jälle käe otsa. Raphaëli pealekäimisel loovutab ühe neist siiski talle.
Kitsas liftis, mis on alles hiljaaegu selle ilusa vana maja trepikäiku ehitatud, on hädavaevalt ruumi kahele täiskasvanule ja kahele kohvrile. Raphaël sattub segadusse, adudes nii lähedalt Saffie eemalolekut, ta võiks seda peaaegu puudutada. Ta tunneb tema parfüümi ja tema higilõhna, näeb märga särki ihu vastu liibumas, aimab tema rindade kumerusi, seejärel lööb silmad maha, et mitte enam vaadata, sest tema suguliige on täiesti jäik, tukslev... Ja kõik see aeg, need viiskümmend pikka, ilusat ja värelevat sekundit, mis eraldavad esimest korrust seitsmendast, on Saffie tegelikult mujal.
Õieti läheb lift ainult kuuendale korrusele, ja viimasele korrusele, kus asuvad teenijate toad, tuleb minna jalgsi. Raphaël läheb meelega ees, et ta ei peaks vaatama seda, mis Saffie seeliku all liigub.
Ta valitseb ennast. Kui ta võtab välja võtme, et uks lukust lahti keerata, näitab Saffie’le kempsu, kus tuleb augu kohal kükitada ja mis on kõigile seitsmenda korruse elanikele ühine, ning koridori lõpus väikest kraanikaussi, külma vee kraani, mõranenud peeglit, siis ei värise tal ei käed ega hääl. Nagu kõik lavaga harjunud artistid, on ta välja arendanud vettpidavad tehnikad, et ärevusega toime tulla. Hingamine, lõdvestus, tugev keskendumine mõnele esemele või lõhnale, millel ei ole pistmist sellega, mis teid antud olukorras tasakaalust välja ajab. Raphaël Lepage suudab ennast kontrollida. Iga hingetõmme, iga lihas, peaaegu iga tema keha molekul allub tema aju käsklustele.
Ta on õppinud kannatlikkust.
Oskus oma jõuvarusid säästa muudab ta neist teadlikuks.
Ta on küps meesterahvas.
. . .
Saffie vaatab kõike, mida Raphaël