Jaan Tammsalu. Jaan Tammsalu, Toimetaja: Margit Arndt-Kalju

      JT: „Siin me jõuame paratamatult 1996. aasta jaanipäevani Jaani kirikus, kui peapiiskop oli Jaan Kiivit juunior, kes pani siis Jaan Tammsalule kaela risti, mille oli Mårten Andersson kusagilt tellinud ja lasknud sinna peale kenasti graveerida „Pax et bonum“. Mårten pidas mu ordineerimisel ka uhke kõne kiriku kõrval olevas Ingeri majas, kus oli pärast pidu. Ta ütles, et oli kuulnud, kuidas d-täht oli kolksuga kukkunud õpetaja eest ja purunenud – diakonõpetajast sai õpetaja. See oli ääretult meeldiv, et Mårten nii kaugelt tuli selle ristiga, mis on siiani mu põhiristiks.“

      MA: „See rist on emotsioone täis!“

      JT: „Risti üleandmine oli tõesti ilus hetk – nagu oli ka praosti risti üleandmine Niguliste kirikus. Me oleme vahetevahel sellised sümbolite peale vaatavad trikimeistrid ja see oli minu jaoks hästi oluline, et just Mårten tuleks ja selle risti mulle kaela asetaks – seda ta ka tegi. Nii et kaks risti on Mårten mulle kaela pannud. Lisaks on praegune peapiiskop mulle kaela pannud Tallinna Jaani koguduse kingitud kuldristi.“

      MA: „Viljandi ristipidu oli päris põnev mitmel viisil, sellepärast et meil on välja kujunenud omaette klatšimine. Mina ütlesin Jaanile: „No kui peapiiskop tuleb, siis sul peab olema ilus portselanist kauss, kus on sooja vett ja veidi sidrunimahla sees, ja üle vasaku käe peab olema triigitud käterätik, et peapiiskop saaks käsi pesta.“ Tema ainult naeris: „Jajaa.“ Siis sisenes käärkambrisse tige peapiiskopi proua, kes ütles: „Mis koht see üldse on, kui peapiiskopile ei anta võimalust käsigi pesta!“

      Peapiiskopiga ei vaielda

      JT: „Jah, selliseid asju vahetevahel juhtub. President Lennart Meri tuli ka ühel võidupühal kirikusse üsna minutipealt ja küsis esimese asjana: „Kus teil tualettruumid on?“ Õnneks olid need olemas ja ka puhtad. Aga Mårteniga on nii, et vahetevahel ei pane ma tähele, mida ta ütleb, sest aeg-ajalt viskab ta nalja ja mul ei ole võimalik alati aru saada, millal ta seda teeb – kuigi ma olen õppinud teda tundma. Aga vahel ta ikkagi suudab üllatada sellega, et räägib asja, mida mina pean naljaks, kuid mis osutub väga tõsiseks tõeks.“

      MA: „Viljandis ma tol korral jutlustasin …“

      JT: „… Kaana pulma loost …“

      MA: „… kuna peapiiskop nõudis. Ta ütles omale iseloomulikul aeglasel toonil: „Teda on huvitav kuulata.“ Mina püüdsin talle öelda, et õpetaja, kes risti saab, peaks jutlustama, aga ta ütles aeglaselt: „Mina ei mõtle nii.“ No mis sa teed."

      JT: „Ei. Peapiiskopiga ei vaielda.“

      MA: „Noh, meie vaidlesime küll, kuid väga sümpaatsel kombel. Aga tol korral olime koos armulauda jagamas ja tema ütleb: „Kas sul on veel veini?“ Kannutäis oli. „Me ei vea sellega välja.“ Kirikunaine oli päris hämmastunud, kui sai kannu oma kätte ja pidi kappama linna peale kuhugi poodi, et veini juurde osta. Meie jagasime niikaua armulauda.“

      JT: „Kirikuteenija ei olnud aimanud, et kirik tuleb pilgeni täis, ja sai siis teha tõelist 400 meetri jooksu.“

      MA: „Seal oli pasunakoor ja Saksamaa esindajaid …“

      JT: „… ja Porvoo peaõpetajad, Rootsi ja Soome omad. Toompraostid ja teised. Seltskond oli päris võimas, altaritagune oli vaimulikke kaardus täis. Linnarahvast oli ka väga palju, kirik oli inimestest umbes.“

      Orjasupi lõhn ninasõõrmeis

      MA: „Kui Jaan on meil Ahvenamaal käinud, siis ma olen tõlkinud tema jutlusi rootsi keelde. Kõige esimene jutlus rääkis orjasupi lõhnast. Seda ta aasta hiljem ise üldse ei mäletanud: „Ei, mina pole midagi niisugust …“ Aga mina mäletan just orjasupi lõhna.“

      JT: „Orjasupi lõhn ninasõõrmeis – see oli see, et me ei suuda oma vabadusega kuidagi harjuda ja ikka on orjasupi lõhn ninasõõrmetes. See on mulle hiljem meelde tulnud ja leidsin selle jutluse siis ka üles, olin seda väga põhjalikult ette valmistanud – aga ma ei kujutanud ette, et seda võib väga keeruline olla tõlkida. Näiteks kui ma olen Porvoosse sõpruskogudusse läinud jutlust pidama ja Mårten on selle üle lugenud, siis ta on vahel öelnud talle omasel otsesel moel: „See jutlus ei ole sinu vääriline. Tee uus.“ Sel juhul olen palunud temalt abi ja me oleme kahe peale saanud parema jutluse, millega ma olen julgenud minna. See ei ole olnud temalt liiga karm kriitika, vaid jutlus on olnudki kehv, realistlik, liiga otse ütlev. Käisin hiljuti vaatamas Johann Köleri näitust ja Köler on öelnud, et on labane kopeerida teisi, tuleb võtta otse looduselt ja mitte minna liiga realistlikuks. Tihtipeale on sedasi, et sa püüad teha asja nii püüdlikult selgeks … aga seda on ju kuuldud küll, inimesed on sada korda kirikus käinud …“

      MA: „Selge ju, et sul polnud siis olnud inspiratsiooni. Mina ütlesin: „Sellisega pole sul kuskile minna, ma kirjutan selle sul ümber, mina oskan jaan-tammsalulikult jutlusi teha.“ Tema siis kandis selle jutluse Porvoos ette. Pärast oli toompraost Jaanile öelnud: „Jaa, kuidagi väga tuttav. Kui ei teaks, et see on teie oma, siis võiks mõelda, et see on Mårten Anderssoni kirjutatud.“

      JT: „Jah. Ka tema on üsna poeetiline pastor …“

      Poeetilisuse õpetamine

      JT: „Me ei saanud kogu aeg koos olla, see oli võimatu, mina olin Saaremaal ja temal kaugel-kaugel oma saarel. Siis läks meil kirjavahetus lahti. Esimeses kaustas on kiri, mille ümbrik on ka säilinud ja sinna on peale kirjutatud: „Põrandaparandaja pastor.“ Igasuguseid märksõnu on seal veel. Esialgu olid käsitsi kirjutatud kirjad, siis tuli kirjutusmasin oma paranduslindiga ja edasi juba arvuti. Hiljem liikusime oma suhtlusega kahjuks Skype'i ja nüüd on neli paksu kiirköitjat kirju täis, aga sinna ei tule enam midagi juurde.