Vaimulik Mårten Andersson (snd 1954) on ordineeritud 1979. aastal. Alates 1982. aastast on ta olnud Eckerö õpetaja ja 2001. aastast peale ka Ahvenamaa praost. 2020. aasta kevadel siirdub ta emerituuri ning asub elama oma sünnilinna Turusse. Nüüdseks on teda juba mitukümmend aastat saanud nimetada estofiiliks – sellele huvile andis tubli tõuke kindlasti ka läbikäimine kirjanikepaar Ellen Niidu ja Jaan Krossiga. Jaan Tammsaluga on sõprussidemed sidunud Mårten Anderssoni juba 30 aastat. Just tema on see vaimulik, kes kinkis 1996. aastal Jaan Tammsalu ordineerimisel värskele kolleegile hõbedast ametiristi, mille tagaküljele on graveeritud sõnad „Pax et bonum“ ('Rahu ja headust!').
Jaan Tammsalu ja Mårten Andersson on olnud aastakümneid ka tihedas kirjavahetuses ning sageli nad loovad koos jutlusi, mõtisklusi ja luuletusi. Viimased on jõudnud ka kaante vahele, 2016. aastal andsid nad koos fotograaf Arne Kaasikuga välja raamatu „Looja loomingu lummuses“.
Ühes paadis
JT: „Meie kokkusaamine oli ajas, kui töötasin Kuressaare aseõpetajana – ma olin juba vaimulik, aga mul ei olnud veel risti. Tol ajal oli võimalik ordineerida diakoniks ja aseõpetajaks ning siis aseõpetajana saata kohe iseseisvalt koguduse peale. Olin Valjala, Karja ja Jaani kogudusest tulnud Kuressaarde, kui kas 1989. või 1990. aastal kohtusin esimest korda Mårteniga.“
MA: „Aastat ma ka täpselt ei tea. Mina olin siis esimest korda tutvumas Saaremaaga, olin kümme päeva Saarte praostkonna külaline. Elamus oli juba seegi, kui sõitsin Tallinnast Aerofloti lennukiga Kuressaarde – sest enne, kui sisenesid lennujaama, kontrolliti dokumente. Lennujaama sees kontrolliti samuti ja ka siis, kui sammusid lennujaamast välja. Trepi all oli valvemiilits ja trepi üleval ka – no mis selles vahes küll oleks võinud juhtuda! Siis läksime Kuressaarde ja jälle oli kolm kontrolli. Peab ütlema, et see andis teatud emotsioone … Elu oli nõukogulikult vanamoeline. Liiklust oli väga vähe, inimesed liikusid vatijopedes. Mind tutvustati erinevates kohtades ja ma pidin mõnes kirikus jutlustama. Siis oli piiblitund ja seal oli keegi noormees Tammsalu Jaan. Me pidime seda tundi temaga koos tegema.“
JT: „See oli kellegi idee. Ma arvan, et kõik hullumeelsed ideed kuuluvad sulle, kõik normaalsed ideed mulle. See oli üks nendest hullumeelsetest ideedest (aga seekord võis see siiski ka mulle kuuluda), et me läheme koos väiksesse pulti, mis kõikus hirmsasti. Mulle vist tundus, et rahval oleks põnev, kui me kahekesi koos sellest puldist piiblitundi peaksime … Ahvenamaalt on kohal kirikuõpetaja, kellega saab eesti keeles juttu ajada! Sinna me seega ronisimegi.“
MA: „Pult oli hirmus ebakindel. Mikrofon oli keskel ja kui üks kummardus selle poole, siis kogu see kupatus läks ühtpidi ja kohe järgmisel hetkel jälle teistpidi – see oli nagu laev lainetes.“
JT: „Aga me mõlemad jäime ellu ja kumbki ei kukkunud isegi mitte külili.“
MA: „Kõige naljakamad olid kaks küünlajalga, neid oli viimati poleeritud vist siis, kui Nikolai II sai tsaariks. Küünlajalad olid tolmu täis, neis ei süüdatud küünlaid mitte kunagi. Kui me seal olime, siis need kõikusid niipidi ja naapidi. Orel oli ääretult kehvas korras, krigises ja lasi igasuguseid põnevaid hääli välja. Aga rahvast oli palju!“
JT: „Loomulikult tuldi säärast kummalist asja vaatama. Kuigi piiblitunnis siis üldiselt käiski palju rahvast. Täiesti tavaline oli 70 inimest ja piiblitundi peeti suures kirikus, kuna käärkambrisse ei oleks ära mahtunud. See oli populaarne aeg, kirikus oli siis teenistustel palju rahvast.“
MA: „Oli küll. Seal olid ka enne sinu aega olnud soomlased tervituskõnesid pidamas. Tollest ajast on see mälestus, mida üks neist rääkis – toona pidi alati tõlk olema, olgugi et õpetaja oleks võinud tõlkida. Seal ta siis jutlustas soome keeles, luges mingit Piibli kohta: „Ja Jeesus sanoi Pietarille.“ Tõlk tõlkis: „Ja Jeesus ütles Leningradi linnale.“
Mårten Anderssoni ja Jaan Tammsalu kirjavahetuse maht on muljetavaldav. Siin on näha vaid pool.
„Nagu ilmutus taevast!“
JT: „Kuna meie tookordne puldiskäimine lõppes ilma suuremate kehavigastusteta, siis järgnes üheskoos tegutsemist veel väga palju kordi – kuni selleni välja, et Mårten saatis mu vabalt puhkama ja elas ise sel ajal Pärna 66 pastoraadis, pidas kirikus kõik teenistused, ristis lapsi ja tegi kõike muud, mis vaja. Minu jaoks on super mälestus see, kus tal oli teenistus peetud ja järgmine oli siis surnuaiapüha Kuressaare kalmistul. Mõlemad olid väga rahvarohked. Me jõudsime pastoraati, tema tuli teenistuselt, pani põlle ette ja hakkas saia küpsetama. Surnuaiapühani oli tund aega ja minul olid närvid täiesti mustad seda vaadates. Tainas oli Mårtenil varem kerkima pandud ja nüüd ta siis küpsetaski. Tal oli juhatuse esimees kutsutud järele 20 minutit enne surnuaiapüha algust ja kõik toimis. Kõik oli korraldatud! Ta on harjunud nii elama, aga mina üldse mitte – me oleme väga erinevad. Aeg-ajalt kuulen ka nüüd kuskilt kaugemalt häält: „Kuhu sa kiirustad?“ Ja ma näen, kuidas ta seisab, etteheide silmis, ja teatab, et kiiret ei ole kusagile, siin ei tormata. Ta on harjunud saare peal rahulikult kõndima, mina olen harjunud kiirustama – aga huvitav, et aeg-ajalt me saame kokku, vaatamata erinevale tempole.“
Tõesti – nagu ilmutus taevast! Küpsetuslõhnad on mitmekülgset Ahvenamaa praosti kogu elu ümbritsenud.
MA: „Jaa, see saiaküpsetamine oli eriline asi. Ülempreester Felix Kadarikul oli juubel ja ta oli kutsunud mind koos abikaasaga külla. Tulemas oli ka palju teisi külalisi. Päeval oli ta sõitnud musta jalgrattaga vastu ja ütelnud: „Oh, teate, sellest ei tule midagi välja, siit linnast ei saa leiba ega saia kusagilt, ma olen päris õnnetu! Jube, mul on 20 külalist tulemas!“ Ma ütlesin talle: „Ra-hu! Mina toon teile saia!“ „No kust teie seda saaksite?!“ „Ma ütlesin – kell 16 ma toon saia.“ Panin ahjust tulnud saiad suure rätiku sisse ja Jaani jalgratta peale. Väntasin koos saiadega preestrimajja ja temal jäi üksnes hüüatada: „Aah! Nagu ilmutus taevast!“
Tütar Ruthiga risti saamise päeval. 24.06.1996.
JT: „Meie jutuajamistest võiks kindlasti saada eraldi raamatu – me oleme alles kahe esimese episoodi juures!“
MA: „Kogu see ajastu oli ääretult huvitav. Jaan andis tookord juhiseid, kuidas me peaksime Pärna 66-s elama. Et kui tahad sooja vett, siis peab katelt kütma. Katlakütmine mulle muidugi väga meeldib – kehva kivisöega. Ma olin nii uhke, et kui abikaasa ja tütar kohe pärast sinnaminekut ütlesid: „Oh, peaks juukseid pesema!“, sain ma sooja vee neile pooleteise tunniga tehtud. Siis tuli naabrinaine: „Kes see hull kütab kivisöega, kui mul on valge pesu nööril!“ Niisuguseid asju välismaalane ei taibanud.“
JT: „Igal juhul oli ta ligi kuu aega mind Kuressaares ja Kaarmal asendamas, nii et mitte ükski teine vaimulik ei pidanud midagi tegema tulema, ta sai asendamisega täiesti hakkama, kusjuures eesti keel ei ole ju tema emakeel.“
MA: „Ei ole tõesti!“
Tallinna Jaani koguduse kingitud kuldristiga õpetaja Tammsalu ja risti üle andnud peapiiskop Urmas Viilma astuvad teenistuse lõpuprotsessioonis kerge jalaga – üks tähtis sümbol on omale taas õige paiga leidnud. (2017. a.)
JT: