Jaan Tammsalu, Margit Arndt-Kalju Sarja
Jaan Tammsalu
Autorid: Jaan Tammsalu ja Margit Arndt-Kalju
Sarja toimetaja: Margit Arndt-Kalju
Kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja
Esikaane foto: Meeli Küttim
Fotod: erakogu; Endel Apsalon (lk 78), Sven Arbet – Maaleht (lk 187), Eesti Rahvusraamatukogu (lk 72), Peeter Grossberg (lk 61), Iti Jürjendal (lk 133), Laila Kandi-Tammsalu (lk 89, 111, 137), Tunne Kelam (lk 96), Merike Koger (lk 185), Jaan Kolberg (lk 34), Meeli Küttim (lk 21, 36, 39, 69, 107, 117, 127, 151, 161), Werner Laigar (lk 134), Mikk Leedjärv (lk 65, 159, 166), Siim Lõvi – ERR (lk 115), Jaan Meri (lk 201), Jaan Männik (lk 22, 84), Ahto Müürisepp (lk 162), Tõnu Parmakson (lk 74), Pille-Riin Pregel (lk 177, 179), Ain Saarna (lk 174), Kalju Suur (lk 129), Kairi Tamuri (lk 145), Tarmo Tilsen (lk 172), Heidi Tooming (lk 75, 104, 169), Arno Vaht (lk 12), Jaan Virak (lk 56), Mats Õun (lk 160, 168)
ISBN 978-9949-668-29-8
e-ISBN 9789949668304
© Kirjastus Gallus, 2020
www.kirjastusgallus.ee
Eessõna
Elulooraamatut sellest ei saa. Palugu, palju tahavad, lihtsalt ei saa. Pole veel piisavalt seda elu elatud ja parem, kui elulooraamatu kirjutab keegi siis, kui mind pole selle üle enam vaidlemas, kuidas mõni asi tegelikult oli.
Hiljuti sain üle pika aja kokku mehega, kellega ligi 40 aastat tagasi pool aastat Lvivi sõjaväehaiglas koos oldud aega tõi mu ellu kapitaalse pöörde. Ilmo Kannike kirjutas ühel päeval, et käis nüüd uuesti Lvivis ja pääses isegi haiglakoridoridesse. Käis seal oma abikaasaga, kes nii tema kui ka minu elu ligi 40 aastat tagasi jalgade peale keeras. Mõni nädal hiljem istusid nad mõlemad koos minu ja mu kalli abikaasaga meie kodus ning me meenutasime vanu aegu. Nii mõndagi mäletasime sarnaselt. Mõnda asja üsna erinevalt. Siin see siis ongi …
Me vaatame, kuuleme, tajume erinevalt ja kui olnust kirjutama hakkame, võime ühest ja samast sündmusest kirjutada üsna erinevaid lugusid. Kuid mis tähtsust sel lõpuks on, kas mõne inimese elulugu või mõne tema elu loo aasta, kuu, päeva või silmapilgu kirjeldus klapib võimalikult täpselt sellega, mis oli tegelikult? Ja mis see „tegelikult“ üldse on?
Olin aastaid rääkinud, kirjutanud, täpselt teadnud, et minu esimese õhtupalve õpetas mulle vanaema Ausi Minni. Teadsin täiesti täpselt, et ta oli ühel õhtul palunud mind oma kõrvale tulla ja vagusi istuda. Kuna ta oli armastust varbaküüntest juusteni täis, siis mina, kes ma muidu pudeliski ei püsinud, istusingi vaikselt ja kordasin vanaema järel, kuni õhtupalve sai selgeks – seesama, mida nüüdki koos oma kalli abikaasaga õhtuti loeme, kui ma kogemata enne magama ei jää. Olin kaljukindel, et mäletan seda vanaema õpetamist täpselt ja et olin siis nelja-viieaastane. Kuid kord ütles mulle ema, et hoopis tema õpetas mulle selle õhtupalve. Äkki oligi see hoopis nii ja kuidas ma nüüd selle oma vanaema palveõpetamise loo ühest raamatust ja paljudest muudest kirjatükkidest, jutlustest, mõtisklustest tagantjärele õigeks saan? Nii võib olla paljude asjadega. Panna raamatu pealkirjaks „Elulugu“ ja lasta kaanele asetada oma foto … see on elava inimese jaoks mu meelest ohtlik. Äärmisel juhul võiks olla pealkirjaks „Elulugu, nagu üks viletsa mäluga inimene seda mäletab ja mäletada tahab“.
Elulooraamatust ma keeldusin. Olin nõus juturaamatuga, milles on kirjas vestlused mõne inimesega, kellega on hea rääkida, mõtiskleda, meenutada. Nendest vestlustest leiab ehk ka meenutusi minu elu mõnest perioodist ja asjadest, mis mulle olulised.
Mul on hea meel, et kirjastus Gallus oli valmis selle raamatusarja kindlaks kujunenud stiili veidi muutma. Olen tänulik oma kallitele kaasteelistele, keda sai paljude võimalike hulgast välja valitud. Kardan, et ka nüüd sai see raamat nii paks, et vähesed jaksavad läbi lugeda. Paksem oleks olnud piin. Tänu, hea lugeja, et Sina oled selle raamatu kätte võtnud. Tänapäeval on väga suur asi, kui keegi kellegi teksti üle viie rea viitsib lugeda. Sina vist viitsid ja mine tea, äkki loed ka lõpuni.
Iga vestluse lõpus saadeti mind minema. Ruumi jäid see, kellega olin vestelnud, ja meie vestlusi salvestanu. Viimane küsis siis ruumijäänult, mida see inimene minu kohta veel ütelda tahaks. Kummaline, et nad tahtsid! Uskuge, mul pole olnud lihtne neid tekste pärast lugeda. Loodan, et Sina saad hakkama …
I LOOMING
Tuult tiibadesse
Raamatud ja isa nende keskel
Mu isa istus ja luges või istus ja kirjutas. Aeg-ajalt ta tõusis ja läks metsa või mujale – läks ära. Üksvahe võttis ta ennast töölt vabaks ja ema läks tööle. Sellest ajast on palju fotosid, kus isa on väga õnneliku näoga. Mina olen neil fotodel tema süles või kummalises kärus, mis meenutab maanteemuhku. Ma tean, et mu isa oli üliväga õnnelik selle üle, et tal on laps. Ta oli õnnelik isa. Aga ta oli ajakirjanik, kes aina kirjutas, ja ta oli inimene, kes luges meeletult palju.
Isa oli lapsega kodus olles õnnelik.
Aujärg ema invaliidisõiduki kapotil. Jaan ronis kaheaastasena igale poole.
Nagu ühe kaabuga löödud. Isa ja poeg.
Peielauas, kui ta oli läinud, meenutas mu ema koos meie lähedase sugulase Jüri Ausiga üht seika. Kaks nädalat enne surma, kui isa vaevu suutis veel liikuda, oli ta läinud kõrval olevasse raamatukokku. Seda teekonda, mis oleks võinud ära käidud saada vaid kümne minutiga, sest raamatukogu on Kuressaares meie kodust ülejärgmine maja, käis ta kaks ja pool tundi oma abivahendiga. Sellel oli korv peal ning korvis oli neli paksu raamatut, millest ta kolm jõudis läbi lugeda, enne kui lahkus.
Isa oli uskumatult hea mäluga. Kord, kui ma tulin Koreast konverentsilt, rääkisin õhinal, kuidas olin seal kokku saanud ühe olümpiahõbedast Tšehhi hokimängijaga. See mees oli rääkinud mulle sellest, kuidas nad olid olümpiamängudelt tagasi tulles tahtnud kogu meeskonnaga Tšehhoslovakkiast pageda, kuid lennujaamas oli neid lennukilt maha võetud ja vangi pandud. Nimetasin olümpiamängude toimumispaiga nime, mille järel see juhtuski – isa parandas mind, öeldes et tolle aasta olümpiamängud toimusid hoopis Sankt Moritzis. Ta teadis paljusid nimesid, aastaarve ja kuupäevi briljantse täpsusega. Fenomenaalse mälu ja tohutu lugemusega mees.
Aeg-ajalt Jaan jonnis ka.
Küllap raamatu ja kirjapaberi kohale kummargil isa kuidagi nakatas – nüüd olen mina kummardunud raamatute ning raamatute Raamatu ja paberi kohale ning olen sageli naelutatud ka arvutiekraani ette.
Esimesed ülesastumised
Kummalisel kombel taipas keegi juba siis, kui olin esimeses klassis, et mulle meeldib laval olla. Sinna mind torgati. Nututasin ja naerutasin naistepäeval emasid mingite etteantud tekstidega, mäletan neid märgade põskedega emasid esimeses, kolmandas ja viiendas reas. Ei meenu, et ma oleksin lapsena kartnud lavale astuda, et lugeda mõnd ette antud või oma teksti.
Siis tuli muusikakool, sest ema oli veendunud, et tema laps on ülimusikaalne. Küllap ma viisi pidasin, aga tema oli kindel, et minust peab saama hea muusik. Paraku jäeti mind teises klassis Kingissepa (praeguses Kuressaare) muusikakoolis istuma ja kui olin siis