Mehed minu olukorras. Per Petterson

oli lahvatanud suureks tüliks, ma ei saanud aru, miks, ja tahtsin sellele lõpu teha, selle selja taha jätta, aga ei teadnud, kuidas, olime nagu kaks jalgratast kõrvuti samal trammirööpal ja minu meelest oli temaga õudne tülitseda, sest ta ei kartnud keda kuraditki, aga mina küll kartsin ja tundsin, et kohe läheb mu jalge all luuk lahti. Meeleheites tõmbasin käed rusikasse ja tõstsin püsti, mis nägi ilmselt ähvardav välja, sest ta ütles, ah tuled lööma, ah tuled lööma, ja virutas mulle äkki kõhtu, ausalt öelda päris kõvasti, aga ma ei olnud kavatsenud teda lüüa, miks ma oleksin teda lööma pidanud. Ma ei teadnud, mida teha, keegi polnud mind algkoolist saadik löönud, ja tookord lõin ma alati vastu, olin seda õppinud isalt, löö alati vastu, ütles ta, muidu kaotad teiste lugupidamise, aga nüüd ma seda teha ei saanud ega tahtnud ka ja me ületasime äkitselt piiri ja ma ei tundnud teisel pool kedagi. Kas peaksin koju minema, see oleks mõistetav, ehkki mitte kangelaslik. Selle asemel jäin seisma, aga ei teinud midagi, ei öelnud midagi, tema, nägu kalk ja kõrvale keeratud, ja mina, rind vastu sepisrinnatist, all vihma järel kobrutav jõgi, mis saabus Lilleborgi vabrikute juurest, pahises läbi kärestiku ja suundus Myra töökojast läbi linna fjordi poole. Mul ei olnud aimugi, mida öelda, ma ei teadnud, milliseid sõnu kasutada, mis ei oleks katastroofilised, ületamatud, eluhävitavad, ja võis vabalt olla, et kõik oli juba siis lõppenud. Vigdis ei olnud veel sündinudki.

      Te ju kolisite linnast ära, ütles Randi äkki, ja ma tundsin teist puudust, eriti sinust, ütles ta, sa olid minu meelest kogu selle jama keskel nii lustakas, ja see oli imevahva, sest kõik oli neil aastail ju neetult tõsine. Me naersime sinuga palju, eks ole. Naersime küll, mõtlesin ma. Ma naersin Randiga koos palju rohkem kui Turidiga. Ükskord me suudlesime, üsna pikk äärmiselt üllatav suudlus, ja pärast seda ta naeris ja ütles, nii, nüüd oleme selle ka ära teinud. Kas pole tore. On küll, ütlesin ma, on küll tore, ja ma mõtlesin seda tõsiselt, aga kumbki meist ei tahtnud edasi minna. Ka see oli täitsa tore. Me tulime ju tagasi, ütlesin ma. Tõsi jah, ütles ta, aga kas te olete juba ammu lahus. Turidi äraminekust saab paar nädalat, ütlesin ma, või kolm. Ma ei mäleta täpselt. Ei mäleta, imestas ta, kas sa tõesti ei mäleta, millal su naine ära läks, kuigi sellest on möödas paar-kolm nädalat. Ei, ütlesin ma, mitte täpselt, aga see oli ühesõnaga paari nädala eest, võrdlemisi kindlalt neljapäevasel päeval. Ahah, ütles Randi, ja siis ütles ta, ma tean küll laeva kohta, mis ära põles, kogu Norra teab, ja mis su perega juhtus, jah, kõigi saja viiekümne kaheksaga, kas polnud, ütles ta, neid oli sada viiskümmend üheksa, ütlesin ma, ei tohi unustada viimast, kes haiglas suri. Ei, selge see, ütles ta, aga see oli ikkagi kohutav, aga ma ei teadnud, et sa oled lahku läinud, kaks säärast asja, ütles ta, peaaegu üksteise järel, pagana lugu, vaene sina. Ei olnud need midagi üksteise järel, ütlesin ma, ja ta ütles, aga selline tunne on. Ja see oli tõsi. Mind pole vaja haletseda, ütlesin ma. Kas ei ole, ütles ta. Ei, ei ole. Hea küll siis, ütles ta, ja küsis äkki, kas sa tulid naisi lantima, et nad su tühjust täidaksid. See oli üsna julgelt öeldud, mõtlesin ma, kõike arvesse võttes, aga tundus mulle võluv, ja ta naeratas ning nägi oma iseloomulikul antsakal moel endiselt hea välja. Jah, ütlesin ma. Ohhoo, ütles Randi, kas tõesti. Jah, ütlesin ma. Siis jäi ta tükiks ajaks sõnatuks ja olin kindel, et ta mõtleb, kas mina pean su tühjust täitma, ja ta oli ikka veel sõnatu, ja lõpuks nägin, kuidas ta ütles endale, ei, mina mitte. Ja ma olin temaga päri ja ütlesin selle välja. Ma olen sinuga päri, ütlesin ma. Siis naeratas ta esiteks ja naeris seejärel. Oh, kas nii on lood, ütles ta, ja seejärel ütles, jah, vist küll. Aga sa meeldid mulle. Sina ka meeldid mulle, ütlesin ma. Oled alati meeldinud. Ma tean, ütles ta ja vaatas mulle eriti sügavalt silma, minu meelest vaatas, aga keeras siis pead ja hüüdis, hei, Tore, tule korraks siia. Kõrtsi teises otsas vaatas üks mees meie poole, kui me leti ees seisime. Ta oli pikk, minust palju pikem, ja hakkas kergesti silma, aga ma ei olnud teda varem näinud. Ta tegi endale aeglaselt teed, oli pärale jõudes ikka veel pikk ja Randi ütles, Tore, see on Arvid Jansen, mu vana sõber, olime koos Punases Nooruses ja sa tont, milline vaev ja piin see oli. Randi naeris, üsna kähedalt, ja mulle oli tema naer alati meeldinud, see oli minu meelest põnev. Andsin mehele kätt, tere, Tore, ütlesin ma, ja ta võttis mu käe pihku, üpris lõdvalt, kui aus olla, aga ei öelnud midagi, vaid jäi mind vahtima, volksas silmadega alt laienevatest püksisäärtest kuni kollase kaelarätikuni ja alla tagasi, ja ütles siis üpris ükskõiksel toonil tasakesi, madrus, ahoi, nüüd fokkpuri kärises. Seejärel vahtisime vihaselt tõtt, tal pressis kõrvust irooniat nagu tuubist, ta oli vist purjus, aga mina olin ka, pärast õlut ja ühte topelt- ja seejärel ühekordset Ballantine’si olin võrdlemisi jommis. Keerasin Randi poole, kas te olete koos või, küsisin ma. Jah, ütles ta, Tore on minu mees, oleme peaaegu aasta juba abielus. Siis polnud siiski, nagu olin arvanud, et Randi võiks olla naine, kes mu tühjust täidab, ja ma olin olnud nii kindel, aga ütlesin ikkagi, see on kuradi pettumus. Siis keerasin ringi, et ära minna, ja ütlesin, head aega, Randi, näeme teine kord, ja kui ma ukse poole läksin, sain kõva hoobi selga ja kukkusin pea ees, aga mitte kõhuli maha, selleks polnud seal ruumi, ja tabasin kellegi õlleklaasi ja mulle pritsis õlut juustesse, ja see oli muidugi Tore, kui ma ringi keerasin, ja ta oli nüüd veelgi pikem ja ütles, kapten Must Bill, jätad mu naise rahule, mõikad. Tõmbasin käega läbi vahuste juuste ja mulle meenus mu lapsepõlve naaber, kes elas ridaelamus kaks ust edasi ja ta nimi oli Clausen, C-ga, ja ta pesi korra nädalas pead Baieri õllega, sest see on vitamiine täis, ei väsinud ta kordamast, ma ei saaks selleta hakkama, sa peaksid ka proovima, Arvid, usu mind, sa ei saaks ka ilma hakkama, aga valjusti ütlesin, et Randi ei ole minu tüüp, ja upitasin end samal ajal põlvedelt püsti. Ah tõesti, ütles Tore, ja huvitav, miks. Ta on abielus sinuga, ütlesin ma, ja nii niru maitsega ei võtaks asi vedu. Seekord lendasin põrandale, sest kõik tõmbusid sammukese eemale ja andsid mulle maandumiseks vajalikku ruumi, ennekuulmatu lahkus, ja keegi avas mulle koguni ukse ja ütles, õnn kaasa, Knut Hamsun, kuhu sa lähed, ja nüüd tundsin ära õige mitu nägu, avalad, lahked näod, mis kuulusid varem mu ellu, mu elulukku, aga enam nähtavasti mitte, ja kuulsin, kuidas Randi hüüdis, hei, Arvid, hoolitse enda eest, ja mina, kuradi kapukas, hüüdsin uksest väljudes, sina ka.