Seevastu oleksin tol ajal võinud päevikut pidada. Sellest oleks piisanud mitmesaja leheküljelise raamatu jaoks, see oleks olnud huvitav, mõtlesin ma, geograafiliselt, topograafiliselt, eelkõige biograafiliselt, olin rahutu ja olnud seda pikalt, ja niiviisi polnud kerge autost hoiduda. Viimasel aastal olin teda tarvitanud nagu mõnuainet. Mida muud mul endaga õhtuti pihta oli hakata. Kas Oslo kesklinna või Mazdasse, ja niisama tihti kui baari, seadsin sammud õue ja istusin rooli taha.
Nägin Turidi õlgade järgi, et ta nutab ikka veel, ja mõtlesin, kuidas ta küll nii kaua jaksab. Seda polnud kerge mõista. Aga ma ei teadnud ju, mis oli juhtunud, ega kavatsenud küsida ka, see oli tema elu, mitte meie oma.
Pärast mõttetut ja ebaõnnestunud katset teda raudsesse haardesse võtta ja püsti sikutada, õnnestus mul vedida ta kõrvalistmele. See ei olnud lihtne, tema jalad olid nagu kummist ja justkui liikmest lahti ja algul ma mõtlesin, et ta on purjus, ja kindlasti enne oligi, vahest isegi väga purjus, aga enam ta purjus ei olnud ja ütles mitu korda, anna mulle andeks, Arvid, ja ma ütlesin, lase vabaks, Turid, kõik saab korda, kuigi oleks olnud veelgi toredam, kui ta poleks end sellepärast veel nii vabaks lasknud nagu nael sülti. Kogu meie pika kooselu jooksul ei olnud ma teda veel säärases olekus näinud ja olin nüüd sunnitud tal ümbert kinni hoidma, aga tema keha ei tundunud selline, nagu ma seda varem teadsin, mis ajas segadusse, sest olin oodanud peopesades vähemalt kerget äratundmist või siis midagi äratundmise sarnastki, aga nüüd tundus ta keha erastatud ja samal ajal konkreetsem, jah, just sellepärast, mitte nagu eemalduv keha, vaid uus ja terav keha, mis lähenes, aga nii see sugugi ei olnud, Turid ei lähenenud mulle, mistõttu pidin asetama käsi nii, et need ei satuks kohtadesse, kuhu need varem olid sattunud, viimasest korrast sai kõigest aasta, aga ega ma ei mäletanud, kas ma tal tookord ümbert kinni hoidsin, kindlasti mitte, kartsin tookord liiga palju ja olin oma minasse kinni müüritud; kui ma oleksin tal ümbert kinni hoidnud, oleks võinud jumal teab mis juhtuda.
Jätsin auto temast järgmise ridaelamu ette, et tal oleks lihtne lühemat teed üle muru otsasektsiooni oma korterisse minna ja pääseda naabrite kindlasti uudishimulikest pilkudest. Arvasin, et see on oluline. Kas tahad, et ma sinuga sisse tuleksin, küsisin ja mõtlesin kohe, et poleks pidanud nii küsima, ma ju ei tahtnud minna. Kas tahaksid, küsis Turid. Võin tulla küll, ütlesin ma, ja tema ütles, oh, see oleks nii tore, peaaegu siiralt ja südamlikult, mis tekitas minus kimbatust, sest tundus alandav, ja mul kargas süda täis, ta oli telefonis öelnud, et tal pole peale minu mitte kedagi, aga mina ei tahtnud olla tema rüütel, tema päästeingel ja saada vastu tühipaljast tänulikkust. Milleks mulle tänulikkus. Ja kui me eelmisel aastal viimast korda oma ühises korteris Bjølsenis Advokat Dehlis plassil silm silma vastas seisime, naeratas ta ja ütles just nagu nukralt, ma olin nii kindel, et me saame koos vanaks, ja tema sõbrad, kes ei olnud minu sõbrad, vaid olid mitu aastat nooremad, nagu ka Turid, seisid maja ees kõnniteel ja ootasid täislastis kolimisautot, Volkswagen Caravelle’i, mäletan hästi, see oli krellkollane, väljas sõprade juures paistis päike ja ma märkasin, et nende riided olid erakordselt erksad, just nagu hipilikud, ma ei oleks ilma peal sääraseid kandnud, ja ma ütlesin, siis oled sunnitud mulle andma ka sellele eelneva, mis tuleb pärast praegust, kuid enne vanadust, vahepealse, aga seda ta mulle anda ei tahtnud, üles ta, ega saanud.
Kui ei, siis ei, kurat temaga.
Aga see oli tõsi, et viimasel aastal, kui me koos elasime, läksid päevad ja ööd nii aeglaselt üksteiseks üle, et jäid lausa toppama, kõik jäi ootele, ja õhtuti tuli aina tihemini ette, et ma ei suutnud minna voodisse, kuhu tema juba heitnud oli, enne kui tund-paar hiljem. Olime muutunud otsekui magnetiteks, mis olid teineteise poole identse poolusega, pluss plussi, miinus miinusega: sööstsin tema poole ja lendasin samal hetkel, kui üle läve astusin, magamistoast välja ja kukkusin nagu tugevast hoobist rindu selili elutuppa tagasi, libisesin üle toa ja põrkasin teisel pool vastu seina, ja nii juhtus ikka ja jälle, nii et lõpuks eelistasin jääda diivanile istuma ja mängida plaate, mida ta läbi seina vabalt kuulis. See oli muusika ajast, kui olime veel värske paar ja ma ei tundnud teda ega teadnud, kes ta kehas pesitseb, ja tema ei teadnud, kes minu omas pesitseb ja mis tüüp ma olen, ja ainus, mida me tahtsime, oli seda välja selgitada, sest mul oli tookord hea hoog sees, ma lõikasin end välja sellest, mis ma varem olin, sest olin armunud, ja kuulasin neid plaate. Aga mingi aja pärast jätsin ka plaadid rahule ning läksin hommikupoole ööd trepikotta ja trepist alla mööda ligi saja-aastasi kohati murenenud punaseid ja siniseid Maroko-stiilis põrandaplaate, mis mulle mademetel alati väga meeldinud olid, ja välikoridorist tagahoovi, kus asus vana tall, mis oli nüüd kõige staažikama naabri garaaž – mees kandis mõttetult puhtaid tunkesid, seisis igal pühapäeval taburetiga hoovisillutisel ja poleeris oma igivana Volvo Duetti, millega ta minu nähes meetritki ei olnud sõitnud, ja trepikoda oli kottpime, kui ma läksin välja Mazda juurde, mille olin parkinud maja ette tähistatud alale, bussipeatusest kõigest paari meetri kaugusele. Istusin kaassõitja istmele ja lükkasin selle nii taha, kui vähegi andis, lasksin seljatoe alla ja jäin poollamavasse asendisse, soe mantel tihedalt ümber, et pärast kingiks saadud – sellisel juhul jumalalt – päeva võimaluse korral hetkeks tukastada, kuni esimesed bussid tasandikuharjalt, mille hämaruses asusid suur bussidepoo ning tollesama pimeduse varjus ka spordiväljak ja margariinitehas, alla veeresid. Peaaegu nähtamatult imbusid bussid tasahilju peatusse, jäid seisma ja lõid uksed valla õhatusega, mida hiljem oli lihtne meenutada, diskreetse, kerge ja intiimse õhatusega, mis oli nii lähedal, uste pehme õlitatud ohkega, ilmselt sellepärast, et bussid olid uued, ja pärast seda kostsid lahkujate unised sammud, kaks astet üles ning üks samm kõrvale ette bussijuhi juurde, ja summutatud hääled, iga sõna vaevu hingitsev nagu eilse päeva söed lõkkes, ja kõik need hääled olid säärased, mida harva keegi peale minusuguse kuulis. Kujutasin neid elavalt ette, teede ja tänavate äärde, bussipeatustesse, garaažidesse ja sissesõiduteedele pargitud autosid, kus kügelesid mehed minu olukorras, poollamakil, poolistukil, mantel ja auto tihedalt ümber, et katsuda paar tundi üksipäini magada, ja kuidas pehmed käed ja hääletud vintsid neile mustavas öös lõpuks järele tulevad, kuidas nad üksteise järel kokku pikkadesse rividesse pukseeritakse, poritiib vastu poritiiba, värv vastu värvi, lukk vastu lukku, seltskonda, mis on mehe vanuse ja automargi järgi sorditud, just nagu viimse võidmise, hävingu ootel, kus nad tukuvad looteasendis, habetunud põsk kõvadel külmadel käeselgadel, ja jäises pimeduses õige vaevu hingavad.
Kordagi ei turgatanud mul pähe, et ta võiks tulla trepist alla õuepimedusse, öösärgi ja saabaste väel parklasse, avada eesukse ja paluda mul tuppa tulla, üles sooja voodisse, öelda, aga Arvid, mis sa siis siin istud, siin on ju külm olla, tule parem tuppa sooja. See oleks kõik teiseks muutnud. Aga alles siis, kui ma mõistsin, et mul ei olnud kunagi pähe turgatanud, et ta võiks alla tulla, ja mulle ei meenunud ka, et oleksin seda kordagi soovinud, sain aru, et kõik on kadunud.
Nüüd sammusin tema kannul üle muru ridaelamu poole ja mu kingad vajusid nätskesse rohtu nagu temagi omad, sest maapind oli öö ja vihma järel ikka veel märg, ja tagant nägin, et ta parem sukk oli sügaval seeliku all jooksma hakanud, reit pidi põlveõndla poole, kus nahk paistis valges laias triibus paljas