Astusime korterisse, panin meie järel ukse kinni, ta toetas selja vastu seina ja sulges silmad, ja mind tabas esikus segadus, sest kuigi seal korteris elas naine, kellega olin nii palju aastaid abielus olnud, ja mu kolm tütart, mu oma lapsed, kes seal samuti elasid, oli õhkkond, oli lõhn, oli kõik, mida tajusin, puudutasin ja kõik, mida nägin, mulle võhivõõras. Mitte miski ei tulnud mulle tuttav ette, mis polnud sugugi imelik, sest ma ei olnud seal korteris kordagi käinud, vaid olin demonstratiivselt keeldunud üle läve astumast ja jäänud alati ootama õue sillutiseplaatidele päikese või vihma kätte või oodanud parklas autos, kuni nägin, et tüdrukud nurga tagant tulid, kaasas vahetusriietega kott ja vahest ka kooliasjad, ja siiski olin lootnud midagi, mis poleks veel möödanik, enda viimaseid riismeid, mille nad neljakesi siia Bjølsenist kaasa oleksid toonud, kui mitte muu, siis ikka veel märgatava puudujäägina, veel päris täis valamata pudelina, aga seal ei olnud midagi. Olin nagu maha kustutatud.
Pidin aitama tal kingad jalast, ta ei saanud sellega ise hakkama, ta kummardus ja kukkus seejärel totsti maha, nii et tõmbasin peegli alt lähemale madala kummuti, aitasin ta põrandalt üles ja ütlesin, istu nüüd siia, Turid, ja ta istus, ja ma põlvitasin tema ette põrandale, et ta kingapaelad lahti harutada, usutavasti ikooniline vaatepilt, aga siiski poos, milles mind veel kunagi nähtud ei olnud, põlvili Turidi ees, ehkki me olime viisteist aastat koos elanud.
Nüüd kummardus ta lähemale, käsi minu õlal, ja seejärel vajus käsi pikkamisi kuklast edasi alla ja tema pea libises kaasa ja valguvad juuksed kõditasid mu kõrva. Lõpuks oli Turidi laup raskelt mu õlal, embuses, kui soovite, kahtlane oli pidada seda millekski muuks. See oli veider olukord. Ta ei lausunud sõnagi, ta ei liigutanud oimugi, tema põsk oli kõvasti vastu minu põske ja tema soojad hingetõmbed tungisid mu jakikrae vahele ja edasi mööda ihu abaluude vahele. See oli mulle tuttav. Ta ei nutnud enam, iga hingetõmme saabus õigel ajal pärast eelmist, ja see oli piinarikas, ma ei saanud liigutada muud kui sõrmi kingapaelte ümber ja mõtlesin, kas ta on mu õlal magama jäänud, ta oli järsku nii tumm, kas sa jäid magama, Turid, küsisin ma. Ei, ma ei maga, ütles ta peaaegu mu kõrva, kas ma tohin nii natuke istuda, ja ma ütlesin, et hea küll, sa võid küll natuke nii istuda, ütlesin ma. See ei olnud üldse hea küll, aga mida paganat mul öelda oli.
Kui kingad jalast said, pidin talutama ta üle läve elutuppa ja mõtlesin, et kas pean ta ka edasi voodisse aitama, kus oli nüüd ilmselgelt ta õige koht, aga ma ei jaksanud ta voodit näha, õigemini oleksin seda hea meelega näha tahtnud, selle võõrasust, selle uudselt haigettegevat tõmmet, tuiget kõhus, mida teadsin järgnevat, aga ma ei suutnud, kuigi kõik minus tahtis, pidin sellest välja saama, ära minema.
Läksime tuppa, kus ma lõdvendasin pisut haaret ja lasksin ta diivani ees tasakesi lahti, et ta sinna maanduks, aga ta libises edasi põrandale ja jäi sinna põlvili, pea rippu ja pihud enda ees raskelt vaibale toetatud, ja nuttis jälle, ja seejärel võttis ta end kokku, käputas paar meetrit eemale ja istus seljaga vastu seina köögiukse ja kummuti vahele, kummut oli varem seisnud Bjølseni korteri esikus, ta oli värvinud selle pealetükkivalt siniseks, ilmselt selleks, et eemaldada kõik mälestused, nii et tundsin selle suurivaevu ära.
Oleksin võinud diivanile istuda, see oleks olnud lihtne ja ehk isegi normaalne, aga ei istunud, jäin püsti ja küsisin, Turid, kus tüdrukud on. Mis, ütles ta. Kus tüdrukud on, küsisin ma. Ah tüdrukud, sõbranna pool. Ta mainis nime. See ei meeldinud mulle teps mitte. Miks nad tema pool olid? Miks nad seal on, küsisin ma, ja Turid ütles, tema oli ainsana nõus. Kas nad tahtsid minna, küsisin ma. Mitte eriti, ütles Turid. Tema laup vajus põlvedele. Turid, ütlesin ma, kas ma toon nad sulle ära. Mulle näis, et ma pean küsima, ma hakkasin muretsema. Kas tooksid, küsis ta. Jah, võin väga hästi tuua. Suur aitäh, see oleks küll kena, ütles ta. Äkki sa ootaksid pärastlõunani. Ah nii, ütlesin ma, ma siis ootan. Tegelikult ei olnud mul tahtmist oodata, aga oli endiselt varahommik. Turid, ütlesin ma, kas ma saaksin su heaks midagi teha, enne kui ära lähen. Ta näitas mulle oma nägu, see oli pisaratest märg, ja küsis, kas sa pead ära minema, ja ma ütlesin, et pean. Aga ma sooviksin, et sa jääksid, ütles ta, ja ma ütlesin, ma saan sellest võib-olla aru, aga see oleks kohatu, kui ma siia jääksin. Ma sooviksin, et sa jääksid, ütles ta, ma tahan sinuga mõnest asjast rääkida, mul ei ole kedagi teist, ütles ta teist korda sel päeval, ja ma tundsin äkilist iha ta järele, mitte tolle järele, kes ta siis oli, kui me koos elasime, vaid selle järele, kes ta nüüd oli, ja ma teadsin väga hästi, et see oli sellepärast, et mina olin tugev ja tema nõrk, kaitsetu keha, nõrgenenud tahe, ja ma ütlesin, aga kurat küll, Turid, ära tülita mind oma eluga. Ja ma mõtlesin seda tõsiselt, ma ei tahtnud sellest midagi teada.
Korraks jõudsin märgata jahmunud pilku, enne kui selja keerasin ja elutoast välja ning läbi esiku marssisin, kus peeglialune kummut mulle ette jäi ja ma selle jõuga kõrvale tõukasin, aga siis võisin selle ju sama hästi oma kohale seina äärde peegli alla tagasi panna, ja ma paigutasin selle nii keskele kui võimalik ja trepil lõin ukse pauguga kinni. Seejärel sammusin üle muru ja istusin autosse, ja mu rinnas tuikas, ja ma jäin niiviisi mitmeks pikaks minutiks istuma ja hingasin sügavalt, kuni sees jäi vagusi ja ma suutsin ära sõita.
2. peatükk
Mul ei ole täpselt meeles, millal ma esimest korda bussiga kesklinna läksin, et hulkuda õhtuti tänavail, käia baarides, minna kõrtsidesse ja kohvikutesse, aga nähtavasti oli see varsti pärast Turidi lahkumist, tõenäoliselt samal kuul, ja seega terve pikk aasta pärast seda, kui süttis laev, mu kallid pardal, nagu seda Dagsrevyenis väljendati, tema kallid põlesid laeva, kajutisse, koridori, hukkusid merel, kukkusid üsna taxfree-poe lähedal sellest elust välja.
Mäletan ma aga seda, et istusin oma alalisel kohal bussi taga, kui lahkusin Bjølsenist, Sagene linnaosast, seljas kõige paremad riided, meremehekuub, toosama vana, aga uute messingnööpidega, mille olin ostnud ühelt niidi ja nõelaga abivalmis naiselt Stortingi tagant Knappehuset’st, ja kõik nööbid olid läikima nühitud ja neisse oli ankur vermitud. Mul oli kaelas kollane rätik, sõlm kuklas, ja jalas ajakohatult ebadramaatilised alt laienevad püksid, et tõsta mu meremehefaktorit. Olin värskelt duši all käinud, pea pestud, tahtsin kaotatu tasa teha, mis see kaotatu ka ei olnud, olin kolmekümne kaheksa aastane, plats oli puhas, mul ei olnud enam midagi jäänud.
Oli juba sügis või sügise moodi, ma täpselt ei tea. Igatahes oli jahe. Bussipeatuses oma korteri akende all tõstsin kuuekrae põhjatuule eest üles, aga põhjast tuult ei tulnud, kõik oli tuuletu, tundus lihtsalt õige sel päeval nii teha ja nägi kindlasti parem välja ka.
Kui ma Storgata lõpus bussist väljusin, oli taevas linna kohal must, aga poeaknad helendasid ja laternad tänavate ääres valgustasid ja sõiduteel jooksid hiilates kaks korda topelt-trammirööpad nagu sulahõbe asfaldis sillutisekivide vahel ja neoonkirjad raamatupoe ja kingapoe ukse kohal olid kollasest pakil, punasest ja sinisest nätskes Oslo-õhus, iga piisk vihmapihus värvunud ja värvid niisketel kõnniteedel peegelpildis, ja täidetud, otsekui täidlases ruumis majade vahel tundus õhk näol eriti külm, kui ma sammusin oma sooja meremehekuuega Strøget’st mööda, Operapassasjenist mööda, taskud mu oma kätest pungis, ja just seal, kus ma ringi keerasin ja suurde üsna näotusse hoonesse sisse vaatasin, jõudis mulle kohale, et ma ei olnud seda kunagi teinud üksi, olin alati läinud koos Turidiga, et saada kokku teiste tuttavate noorte täiskasvanutega, kommunistide ja luuletajatega, ametiühingutegelastega, Akeri mehaanikatehase ja Myra töökoja keevitajate ja treialitega, et libistada õlut ning arutleda poliitika ja raamatute üle Cordialis, Dovrehallenis,