Päevikukütid. Eet Tuule

elab omaette meie linnakorteris. Ta on iseseisev neiu ja erapooletu, ent on mulle mitmel korral öelnud, et tema arvates oleks meil õigem lahku minna.”

      „Kas ka oma ema ees?”

      „Paar korda raudselt. Ükskord mainis Liis avameelsusehoos, et tema teada on emal ühe arstiga pikemat aega armusuhe.”

      Signe läks näost süngeks. Tõusis, valas viskit klaasidesse juurde ning ütles:

      „Praegu kulub meile jälle üks suutäis ära – on lihtsalt säärane päev.”

      Taivo nõustus sõnatult. Nad lonksasid vaikides kohvi peale, siis Signe küsis:

      „Usud sa seda, et Ellenil armuke on? On see üldse võimalik? Sinu naine pidi ju suhteliselt koduse eluviisiga olema.”

      „Haiglas on öise valvekorra ajal arvatavasti kõik võimalik. Vähemalt Liis mulle nii ütles. Ise ma seda kinnitada ei tihka, sest tema tööolude vastu pole ma juba mitu aastat huvi tundnud.” Taivo tõstis viskiklaasi, keerutas seda käes ja vaatas vastu valgust. „See on vist kivi minu kapsaeda.”

      „Kindel see!”

      „Tookord küsisin ma Liisilt üle, on tal ikka õiged andmed. Ja miks ta sellest mulle varem ei rääkinud? Liis on alati olnud rohkem minu kui ema tütar. Nutuga pooleks vastas, et soovis mind säästa. Ja andis mulle ühe ümbriku ja ütles: „Kui soovid sellist elu lõpetada, leiad sealt juhise, kustkaudu tõde teada saada.”

      Mulle oli see muidugi kohutavaks löögiks ning olin sõna otseses mõttes hulluks minemas. Ent samas sai mulle selgeks, et Ellen minust enam ei hooli ja armastab kedagi teist. Meie olematu vahekord oli selgituse saanud ning kõik asetus oma kohale.”

      „See teadmine oli kindlasti jube! Mida sa tegid? On sul sel teemal naisega üldse juttu olnud?”

      „Ellen ei aima siiamaani midagi, sest mul ei jätkunud isegi ümbriku avamiseks julgust, suhete klaarimisest rääkimata. Andsin endale aru, et käitun argpüksina, aga mõistsin, et kui midagi ette võtan, kaotan perekonna ja jään jumala üksi. Liis muidugi jääb, aga tema on alustamas oma elu. Normaalset abielu taastada ma enam ei lootnudki, aga meie senist kooselu – isegi poolikut – paugupealt lõpetada ka ei suutnud. Kindlasti olin ma arg, aga sedavõrd suurteks elumuutusteks polnud ma veel küps. Sestap lükkasin lõpplahendust muudkui edasi.”

      „Kaua säärane olukord kestnud on ja kuidas sa oma ränga koormaga hakkama said?”

      „Üksteist kuud on kohe täis. Noh, põgenesin metsa, oma lindude juurde. Kui välitööd toimusid kusagil kaugemal, siis suvel sageli ka ööbisin seal ning kodus olin nii vähe kui võimalik. Tasapisi harjusin selle teadmisega ja läks nagu kergemaks – inimene kohaneb ju peaaegu kõigega ja loodab, et tulevik pakub talle paremat. Talitasin ma sinu arvates valesti?”