Päevikukütid. Eet Tuule. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Eet Tuule
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949683192
Скачать книгу
rääkisite?” uuris ema.

      „Ah, ei midagi olulist,” keerutas tütar, „eks ikka linnuklubi teemadel.”

      „Parem oleks, kui ta sealt sootuks ära tuleks,” ohkas Ellen seepeale, ise seda aimamata, kui hädavajaliku soovi oli ta äsja välja öelnud.

      Igal juhul pean säilitama oma kaine meele, otsustas Taivo nüüd, märtsikuu viimasel hommikul kokkulepitud parkimisplatsile keerates. Signe on ainult kolmekümne viiene vaba naine, mina aga abielus ja tütre isa. Signest tervelt kümme aastat vanem ning oma eluga rabas ja töödega lootusetult hõivatud.

      Teised tänased retkekaaslased olid kõik juba kohal ja ootasid teda.

      „Proffide eelis,” ilkus Haavisto Ain noorukese ja sümpaatse Triin Tralla ees tedrekukena edvistades. „Nendele on hilinemine lubatud.”

      „Kes sind keelas profiks saamast,” torkas Triin teravalt vastu. Ain talle silmanähtavalt ei meeldinud. Üheks põhjuseks oli mõistagi see, et hiljuti nelikümmend aastaringi täis saanud ja elu poolt piisavalt räsitud välimusega mehel ei sobinud endast umbes poole noorema ning kenakese neiu ees eluvenda mängida. Teiseks oli Triin selleks liiga tõsise iseloomuga, et alatasa hooplevat meest üleüldse enda läheduses seedida. Ausalt öeldes hakkab see tüüp mullegi sageli vastu, ning Taivo pani ärpleja kohe paika:

      „Ainile teadmiseks, et momendil on kokkulepitud ajast veel kuus minutit puudu. Kõik on kohal, täpsustame vast päevaplaani ja asume liikvele. Nagu näen, on meid siin tosin, autosid on kolm. Seega mahume kenasti ära. Täna tiirutame siis linnas ringi ja andmed lähevad kirja Falco-nimelise meeskonna all.”

      „Kas mitte naiskonna?” kekutas bioloogiatudengist Annabel, „seitse viie vastu meie kasuks.”

      Ainil avanes taas võimalus silma paista: „Pakun välja keeleuuenduse: segakond,” ja ta vaatas võidukalt ringi.

      „Tead, mees, kebi parem keeleinstituuti ja targuta seal!” käratas Jaanus, mispeale Taivo tegi suured silmad – Jaanus Tarum pidas end tavaliselt nii vaikselt ja silmapaistmatult ülal, et enamasti ei pandud teda tähelegi. Nad mõlemad olid bongarid ehk nähtud-kuuldud linnuliikide kogujad ja vastavate edetabelite pidajad. Seetõttu toimus nende vahel alatasa üks omavaheline kemplemine. Nagu innukatel linnusportlastel ikka, ent praegu oli asi tõsisem.

      Üks pirakas must kass on nende vahelt läbi jooksnud, järeldas Taivo ja juhtis teiste tähelepanu mujale. „Kas kohad autodes on jagatud?” küsis ta Tinnuri Timole otsa vaadates. Too oli rahulik peaga mees, tabas ka seekord tuuma ning vastas muiates:

      „Sina oskad noorte naistega kenasti läbi saada, võta need kolm kaunitari oma autosse. Mul kohad juba hõivatud. Seega võtaksid ehk Triinu, Terje ja Signe oma Subarusse?”

      „Milles küsimus,” ühmas Taivo, märgates, kuidas Signe teistele märkamatult Timole vargsi silma tegi.

      Näib, et Signe on üks pagana kombineerija, kes ei jäta midagi juhuse hooleks, muheles Taivo. Aga mulle see sobib, ning teatas valju häälega:

      „Ärasõit! Kõigepealt läheksime vast hotellitagusesse kuusikusse. Olen kindel, et mitu siinolijat pole seda looduslikult säilinud metsa veel külastanudki.”

      „Sealt nopime kindlasti mitu hädavajalikku metsaliiki, keda mujalt kätte ei saa,” lisas Ain tähtsa näoga. Kuid jutu peale rohkem aega ei raisatud ja juhid kiirustasid oma autode juurde. Kui Taivo oli naispere seljakotid ja kasina varustuse pakiruumi paigutanud ning rooli taha istus, siis mees ei imestanudki, et just Signe oli end tema kõrvale sättinud.

      Taivo püüdis rahu säilitada, aga hing lausa laulis rõõmust. Ise muretses küll, et näis, mis sest jamast saab. Oleks veel et kahekesi! Ja isegi südametunnistus oli ärganud, ent selle rahustas ta otsustavalt maha. Midagi pole ju juhtunud ning ega see keelatud pole, et üks naine mulle meeldib. Seepeale mees ohkas sügavalt. Oleks see vaid nii, et ainult meeldib …

      „Mida sa ohkad?” uuris Signe kelmikalt. „On’s midagi pahasti?”

      „Ei, lihtsalt tööasjad tulid meelde,” ei osanud mees paremat põhjust kohe leida.

      „Pole ka ime, sest see meie tänane üritus röövib nii sinult kui Timolt ühe tööpäeva,” oskas Terje talle appi tulla.

      „Sinult ja teistelt samuti,” oli Taivol sobilik vastus valmis. „Eks meil igaühel on omad tegemised ning tamp peal, aga ühine koosolemine on see-eest vahvaks vahelduseks. Kui sihukesi retki ei oleks, muutuks elu liiga üksluiseks.”

      „Just minu mõte,” elavnes vahepeal vaikselt aknast välja vaadanud Signe.

      Kui lobisemise ja naiste naeru saatel pärale jõuti, kulus natuke aega parkimiskohtade otsimiseks. Seejärel astuti vaid viiskümmend sammu ning satuti ennegi vaiksest eramute rajoonist sootuks uude maailma. Ja kui oli veel sadakond meetrit edasi mindud, hüüatas Signe:

      „Uskumatu, tundub, nagu asuksime kusagil ürgmetsas! Sellised võimsad kuused ja vaikus. Ainult puude kohin ja too tige koer haugub seal lähimas hoovis edasi.”

      Teisedki esmakordselt siia sattunud linnuhuvilised vaatasid üllatunult ringi. Taamal kiljus mingi lind ja lähedasel suurel kuusel ehmatas neid veel keegi, kes läbilõikavalt „kjäkjäkjäk” sarnaselt häälitsema hakkas.

      „Kas tunned ära?” küsis Taivo tema kõrval seisvalt Signelt. Too kibrutas naljakalt kulmu ja vastas kõhklevalt:

      „Üks neist peaks musträhn olema. Teise hääl tuleb ka kuidagi tuttav ette, aga paugupealt ma teda ära ei tunne. Kuid ürgne hääl igatahes …”

      „Pole paha,” kiitis Timo. „Ongi musträhn ja tolleks ürgseks kilkajaks on ärev kanakull, kes selles kuusikus ilmselt ka tänavu pesitseda kavatseb.”

      „Kanakulle elab linna piirides mujalgi,” teadis Annabel lisada.

      „Seda küll, ent see siin on liigile kõige iseloomulikum pesapaik.”

      „Miks?” päris Triin.

      Siin kipub vägisi mokalaadaks minema, mõtles Taivo kärsitult ja utsitas teisi liikvele. Talle tuli appi Terje, kes otsekui Taivo salasoovidele vastu tulles tegi ootamatu ettepaneku: „Mõttekas oleks praegu kolme rühmana laiali hajuda. Niiviisi jõuaksime kuusiku kiiremini läbi kammida.”

      „Kas samade tiimidena, nagu autodes istusime?” uuris Ain lootusrikkalt.

      „Miks ka mitte.”

      „Hüva. Jaanus, lähme!”

      Taivo ja Timo muigasid mõistvalt: bongarite värk – tahavad registreeritud liikide arvuga teiste ees hiilata. Edaspidi arenes nende pisike retk aga hoopis kummaliselt, sest tihedama tihniku oma vaatlusalaks saanud Taivo grupp jagunes Terje soovil veel kaheks: tema siirdus koos Triinuga paremale, Taivo muidugi koos Signega vasakule.

      Õige pea tuli neil küllaltki laiast kraavist üle hüpata. Taivo jaoks oli see käkitegu, kuid Signe komistas maandumisel, kaotas tasakaalu ja palju ei puudunud, et oleks selili vette plartsatanud. Õnneks jõudis Taivo temast siiski kinni haarata.

      Ja nii see juhtus: hetk hiljem liibusid nad tihedasti teineteise vastu, suu leidis suu ja esimesele lühikesele, ent õrnale huulte puudutusele järgnes pikk kirglik suudlus …

      Taivo ei tajunud, kui kaua nad sedaviisi seisnud olid, kuid siis tõi okste praksumine ta reaalsusse tagasi. Taas jäi kõik vaikseks. Mees rahunes ning tõmbus Signest veidi eemale.

      „Ole veel,” sosistas naine, avas siis vahepeal suletud silmad ning takseeris meest looritatud pilgul. „Sa oled kuidagi imeliku olekuga. Mida sa mõtlesid?”

      „Kas ausalt?”

      „Ausalt.”

      Taivo viivitas veidi, kuid tunnistas siis üles: „Mõtlesin, et miks küll need riided meie vahel on.”

      Esiti