Päevikukütid. Eet Tuule. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Eet Tuule
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949683192
Скачать книгу

      „Rohkem kui armunud.”

      Nende sõnade peale muutus Signe meeletuks ning nad liibusid uuesti tihedalt teineteise vastu. Seekordne suudlus lõppes alles siis, kui õhk kopsudest otsa sai.

      Viimaks nad toibusid ning isegi Signe oli ehmunud. „Me käitume nagu hullud ja linde pole meil igatahes ühtegi.”

      „Üks on,” muigas mees. „Mänsak.”

      „Millal sa teda nägid?”

      „Kuulsin. Viimase suudluse ajal.”

      „Siis seesugune valelik sa mul oledki,” naljatas naine. „Ma ei mõista, kuidas on võimalik sellal üldse midagi kuulda. Tunnista üles!”

      Kergelt ehmunud Taivo uuris Signe naerust nägu, puudutas huultega tema silmi ja lausus:

      „See on linnumeeste automaatloendur, mis pidevalt töös püsib.”

      „Kas ka magades?” naljatas naine.

      „Siis mitte,” sosistas mees Signet järjekordselt emmates.

      „Olgu, viimane suudlus,” võttis Signe ohjad oma kätte. „Püüame nüüd siit mõne liigi kätte saada. Seejärel peame kindlasti Terje ja Triinuga kohtuma ja siis tuleb autode juurde minna. Isegi ime, et meid veel tülitatud ei ole.”

      „Lindude pärast ära muretse,” poetas Taivo. „Ma võin kinnisilmi umbes üheksakümne protsendi täpsusega ära öelda, millised liigid siin praegu esinevad.”

      „Noh, selle asjaga on siis korras. Meie kahega on lood aga keerulisemad. Kõrvuti ei tohi me end igatahes enam näidata ja oleks hea, kui suudaksime näiliselt omavahel veidi pahuksis olla. Samas mitte liiga palju – see võiks meid reeta.”

      Tundub kahtlaselt kogenud naine olevat, sähvatas Taivol peast läbi, aga kes meist poleks kavaldanud. Ja naise lummuses olles unustas selle kohe ning küsis: „Kuidas ma su üles leian? Ühiste üritusteni on liiga palju aega. Sooviksin sinuga võimalikult kiiresti kohtuda.”

      „Samad soovid. Vahetame telefoninumbreid ja sina helista esimesena, sest mina võin seda valel hetkel teha.”

      „Selge. Pane nüüd oma käega mõned liigid kirja,” ja ta hakkas siinseid asukaid loetlema. Signe muigas ja peatselt oli neil kuusteist linnuliiki kirjas.

      „Esialgu aitab,” otsustas Taivo ja peaaegu kohe helises Signe telefon.

      „Hei, kuidas teil lood on?” kõlas Terje hääl. „Peaksime kokku saama, sest varsti annavad teised endast märku.”

      „Just meie mõte,” vastas Signe. „Kirjeldage kaardi järele, kus te parajasti olete.” Taivo avas samal ajal nutitelefoni kaardirakenduse ja kümmekonna minuti pärast said nad kahe suure jalgraja ristumiskohas taas kokku. Veidi hiljem kogunes kogu Falco seltskond autode juurde ning pikast venitamisest häiritud Tinnuri Timo tegi laterdajatele kähku sõidu sisse.

      Taivo jaoks möödus ülejäänud linnuretk nagu häguses unenäos. Signest oli raske eemale hoiduda ja hooti oli Taivol tunne, et kõik näevad teda läbi ja loevad muiates tema mõtteid …

      Nad käisid veel nii siin kui seal. Mõned soovisid ka Suursaart külastada, aga rannas oli Martna Kalev oma linnuklubi veteranide ja verisulis noortega kindlasti ees ning targem oli sealsetest lindudest loobuda. Aitas küll! Üldiselt jäid kõik selle päevaga rahule. Lahkumise eel kutsus Timo Taivo hetkeks kõrvale ja küsis:

      „Mis sul seal kuusikus Signega juhtus?”

      „Kas paistis väga välja?”

      „Igaühele mitte. Peale minu kindlasti ka Terjele ja võib-olla paarile neiule veel. Nendel on sääraste asjade peale hea vaist.”

      „Noh, mängis natuke ninatarka,” pomises Taivo, „ja minu vihje peale vist solvus.”

      „Hüva, püüa temaga edaspidi kannatlikum olla. Kuna soovime üksmeelset Falcot luua, siis on ka Aini ja Jaanuse igapäevane maadejagamine meie jaoks liigne luksus.”

      „Arvan sama.”

      Laiali mindi ülevoolavalt sõbralikus meeleolus.

      „Nägudeni!” hüüdis Terje. „Meie hüppame siin trammi peale.” Ka Signe tõstis hüvastijätuks käe ja läinud nad olidki.

      – 2 –

      Nii sai Taivo terve kodutee oma mõtete ja tunnetega üksi olla. Igatsetud hingerahu mees endas aga ei leidnud – teda raputanud vapustus oli liiga suur. Samas süvenes ka süütunne. Mõni ime siis, et Nurmiku talu teeotsast sisse keerates tundis ta end asja eest peksa saanud penina. Oleks mees vaid aimanud, mis teda kodus ees ootas …

      Kummaline, uks on lukus, imestas Taivo seljakotist võtit otsides. Huvitav, kuhu nad läksid? Ehk nii ongi parem: ma ei pea Ellenile kohe silma vaatama.

      Köögilaual leba sedel. „Söö üksi, meid ära oota,” luges ta sealt.

      Hüva, kere ongi hele, muigas Taivo sõnumit lugedes. Seda enam, et toit pliidil oli veel leige. Ta vitsutas kõhu korralikult täis, ise mõistatades, kuhu Ellen ja Liis küll läksid. Polnud nagu Teesalude komme sedasi ootamatult kodunt jalga lasta.

      Ta loputas oma sööginõud korralikult puhtaks ja läks avas oma vana ustava lauaarvuti. Taivo ootas juba mitu päeva ühte olulist tööalast meili, mis polnud seni miskipärast veel pärale jõudnud. Arvuti eelnevalt sisse lülitanud, tuli ta nüüd kruusitäie kohviga köögist tagasi ja jäi üksisilmi vahepeal arvutiekraanile tekkinud uut taustapilti vahtima …

      Sa kuradi kurat – mida see siis tähendas?! Jänest tabava kaljukotka asemel ilutses seal tema koos Signega. Nad seisid teineteist emmates Tornimäe kuusikus ja kirgliku suudluse ehtsuses ei jäänud mingit kahtlust …

      Taivo vajus jõuetult toolile ja jõllitas suurepäraselt välja tulnud fotot. Pea oli ühtäkki nii tühi, nagu see polnud vist iialgi olnud. Mitte ainsamatki loogilist mõtet …

       Kes pagan seda küll tegi ja miks?

      Magamistoast leidis ta veidi hiljem veel ühe kirjakese:

       „Ma ei tea, millal ma koju (?) tulen. Hoolitse seniks majapidamise eest ja ära oma uut kallimat siis unusta. Kui soov tekib, võid teda vahelduseks minu pildiga võrrelda.

      Ellen.”

      Helistamisele Ellen muidugi ei reageerinud. Tütar vastas alles pärast mitmendat katset. Ütles: „Ära rohkem helista,” ja lülitas telefoni välja.

      Ehtsa loodusemehena oli Taivo põhimõtteliselt väga tagasihoidlik napsumees, aga nüüd suundus ta otsejoones baarikapi juurde ja valas endale korraliku klaasitäie kangemat.

      Vähemalt tuimestab ja paneb ehk aju ka uuesti tööle, mõtles ta laua taha istudes ja fotosüüdistust silmitsedes. Esialgu natuke mõjuski, aga ega mõistust nüüd küll juurde ei tulnud. Kui klaasil põhi peal, ei suutnud mees oma silmi Signelt lahti rebida. Mida kauem ta ekraani põrnitses, seda ilusamana Signe tundus. Äkitselt mees teadis, mida teha. Ta valis kergelt väriseva sõrmega hommikul antud numbri. Vaikus. Toksis uuesti ja siis viimaks ühendati.

      „Tere Signe! Taivo siin,” alustas Taivo hoogsalt, aga tema esinemine võeti vastu venekeelse sõimuga ja ta lülitas mobla kohe välja. Küllap ma valisin valesti. Läks valas poole klaasi jagu veel, rüüpas sealt tilgakese ja asus uuesti mobiili näppima. Seekord läks kõik õnneks.

      „Jah, muidugi olen ma Signe, kes siis veel,” naerdi Tiigioru kandis. „Mis su häälega vahepeal juhtunud on?” küsis see neetult ilus naine. „Kuule, sa oled väheke võtnud? … Mis, oled üksi kodus? Räägi!”

      Kui Taivo sai oma probleemid hingelt ära räägitud, muutus ka Signe tõsiseks.

      „Ega sa ometi mind selles seatembus