Originaal:
Maddie Dawson
Matchmaking for Beginners
Lake Union Publishing, Seattle
Tegemist on väljamõeldisega. Nimed, tegelaskujud, organisatsioonid, kohad, sündmused ja vahejuhtumid on kas autori kujutlusvõime vili või siis kasutatakse neid kirjanduslikus kontekstis. Igasugune sarnasus elavate või surnud inimeste või tegelikkuses aset leidnud sündmustega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Mari Tuuling
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Text copyright © 2018 by Maddie Dawson
This edition is made possible under a license arrangement
originating with Amazon Publishing, www.apub.com,
in collaboration with Synopsis Literary Agency.
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2019
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9949-683-37-6
ISBN 978-9949-683-38-3 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Esimene peatükk
BLIX
Ma poleks pidanud tulema, see on fakt. Kell ei ole veel isegi viis pärastlõunal, aga mina unistan juba kiirest ja valutust koomast. Millestki teatraalsest, millega käiks kaasas stiilne põrandale kokku varisemine, pahupidi pöörduvad silmad ja tõmblevad jäsemed.
Nimelt on tegemist mu õetütre iga-aastase jõulujärgse peoga, mil inimesed avastavad, et on sunnitud pärast nädalaid kestnud pühadepoodlemist, pidusid ja pohmelli endale Wendy Spinnakeri tõttu veel üks kord punase kampsuni selga ja viigipüksid jalga vedama ning tundide kaupa ta elutoas seisma, et seal kalleid jõuluehteid ja renoveeritud häärberit imetleda ning juua tobedat punast kokteili, mida ettekandjakostüümi riietunud keskkooliõpilane kandikul kohale tassib.
Minu arusaamist mööda on selle kokkusaamise ainsaks eesmärgiks anda mu õetütrele võimalus Virginias Fairlane’is elavatele tublidele inimestele meelde tuletada, et tegu on Väga Tähtsa Inimesega, kes on jõukas pealekauba – jõud, kellega tuleb arvestada. Heategevusele annetajaga. Kõikvõimalike komiteede esinaisega. Kui aus olla, ei jaksa ma juba ammu enam selle kõigega sammu pidada.
Tunnen kiusatust end püsti ajada ja paluda inimestel käega märku andes paarile küsimusele vastata. Kui paljude hing on vaid mõne viimase tunni jooksul närtsinud? Kes sooviksid sappa võtta ja koos minuga jenkasammul välisukse poole suunduda? Tean, et järgijaid oleks. Aga kindel on seegi, et mu õetütar laseks mu sel juhul une pealt tappa.
Ma elan kaugel ja olen muldvana ja poleks niisiis sellele üritusele tulema vaevunud – enamasti on mul selle vältimiseks piisavalt mõistust olnud –, aga Houndy ütles, et ma pean seda tegema. Ta väitis, et kui tulemata jätan, siis kahetsen, et mul ei õnnestunud oma perekonda viimast korda näha. Surivoodil tuntav kahetsus on üks neist asjadest, mille pärast Houndy muretseb. Minu meelest kujutab tema elu lõppu endale ette nii, nagu see oleks hea romaani viimane lehekülg: kõik ripakil otsad seotakse kenaks lehviks kokku ja patud antakse andeks. Nagu oleks selline asi võimalik.
„Eks ma siis lähen,“ ütlesin talle viimaks, „aga oma haigusest ma neile ei räägi.“
„Nad saavad sellest sind nähes aru,“ väitis tema. Aga otse loomulikult nad ei saanud.
Hullemgi veel, just sel aastal oli mu õetütre poeg Noah viimaks kihlunud ja pidu venis lõputult, kuna kõik ootasid, millal ta koos pruudiga Californiast kohale jõuab, et tüdrukut saaks kõrgseltskonnale, kuhu ta abielluma pidi, tutvustada.
„See plika on kõigest mingi eblakas tuulepea, kellega poiss kuskil konverentsil kohtus ja kes oskas talle miskitmoodi küüned taha ajada,“ ütles Wendy mulle telefonis. „Ilmselt pole ta peas ühtki toimivat ajurakku. Lasteaia abiõpetaja, kujutad sa ette. Perekond pole ka kõneväärt: isa töötab kindlustuses ja niipalju kui mina aru sain, ei tee ema üldse mitte midagi. Nad on Floriiiidast pärit. Just nii ta seda hääldab. Floriiiida.“
Seedisin ikka veel seda „eblakat tuulepead“ ja püüdsin endale ette kujutada, mida see Wendy maailmas tähendada võinuks. Pole kahtlustki, et minu iseloomustamiseks oleks tal mõni samavõrra üleolev väljend. Asi on selles, et mind peetakse endiselt perekonna heidikuks, kellel tuleb hoolega silma peal hoida. Häbematu Blix. Neile käis kohutavalt närvidele, et ma võtsin oma osa pärandusest ja kolisin Brooklyni – mis on kõigile teadaolevalt täiesti elamiskõlbmatu koht, kuna seda asustavad põhjaosariiklased.
Vaatan ringi toas, mis asub kunagi meie perekonna koduks olnud majas ja mida on põlvkondade kaupa pärandatud ühelt lemmiktütrelt teisele (mina jäin mõistagi kõrvale), ning pean end mööda põrandliistude servi siugleva negatiivse energia tõrjumiseks tõsiselt kokku võtma. Kolme meetri kõrgune klaasist Christopher Radko kulinaid ja vilkuvaid tulukesi täis riputatud kunstlik jõulupuu üritab mõista anda, et siin on kõik vinks-vonks, olge te tuhandest tänatud, aga küll mina juba tean.
Öelgu kujundus mida tahes, see perekond on sisimas täiesti mäda.
Mina näen asju sellistena, nagu need on, läbi kõigest sellest teesklusest ja puru silmaajamisest. Ma mäletan veel aegu, mil see koht oli tõeliselt suurejooneline, enne seda, kui Wendy Spinnaker otsustas selle fassaadi võltsrestaureerimise peale tuhandeid huugama panna.
Aga eks see võtabki selle suguvõsa elufilosoofia kenasti kokku: kõigele ehedale krohvi peale ja tükk spooni kõigele otsa. Ja keegi ei näe midagi.
Kuid mina näen.
Kergelt svipsis halva hingeõhuga vanem härrasmees astub ligi ja asub mulle rääkima pankadest, mida ta on ühendanud, ja ülevõtmistest, mida ta on korraldanud, ja sellestki, kuidas mu õetütar on tema meelest ainus inimene, kes suudab röstitud juustuleivale, mida ta kõmri küülikuks nimetab, vanade sokkide maitse anda. Valmistun just temaga nõustuma, kui taipan, et viimast lauset ta tegelikult ei öelnud. Ruum on liiga lärmi täis ja palav, niisiis aurustan ta mõttes, ning tõepoolest, mees tatsubki minema.
Ma olen ikka andekas.
Ja siis, imede ime, just siis, kui oleme kõik valmis meeleheitesse vajuma ja end täis jooma, prahvatab välisuks lahti ja pidu on äkki jälle elu täis, otsekui oleks keegi kuskil juhtme seina torganud ja lubanud meil taas ellu ärgata.
Noorpaar on kohal!
Wendy kiirustab ukse poole, plaksutab käsi ja teatab: „Kuulake kõik! Kuulake! Minu kullakallis imeline Noah on teile kõigile mõistagi tuttav – ja see siin on ta võluv mõrsja Marnie MacGraw, kellest saab peagi meie vaimustav minia! Tere tulemast, khallis!“
Kvartett elutoa nurgas võtab üles pulmamarsi ja kõik trügivad lähemale ning asuvad mu vaadet kinni pannes paaril kätt suruma. Kuulen, kuidas perekonna suurustlemise ja bravuuri pärinud Noah valjusti lennust ja liiklusest räägib, sellal kui ta pruuti sasitakse ja kallistatakse, otsekui oleks ta nüüd mingi kõigile kuuluv tarbeese. Kui ma kaela õieli ajades paremale kiikan, näen, et ta on väga armas: pikka kasvu ja sale, õhetavate põskede ning kuldsete juustega, sinine barett viltu peas ulja nurga all, mida Wendy pidudel harilikult ei näe.
Siis panen ma tema juures veel midagi tähele: viisi, kuidas ta oma pika blondi tuka alt välja piilub. Ja korraga – põmaki! – kohtuvad meie pilgud ja ma võin vanduda, et miski lendab sädemena tema juurest minuni.
Olin end just jalule upitamas, kuid nüüd vajun taas sohvale, sulgen silmad ja põimin sõrmed kokku.
Ma tunnen teda. Oh jumal, mulle tundub tõepoolest, otsekui tunneksin ma teda.
Mul kulub minutike toibumiseks. Ehk ma ikkagi eksin. See ei saa ju võimalik olla? Aga ei. Nii see tõesti on. Marnie