Kui koju tagasi läksin, oli päev pimenenud õhtuks, aga ilm oli selgeks läinud ja taevas põlesid tasased tähed. Midagi imelist kobrutas mul rinnus ja ma oleksin tahtnud joosta või lennata või väljendada laulus oma salapärast rõõmu. Öösel olin voodis kuum ja ei maganud ja nägin und, oodates kannatamatult järgmist päeva, et jälle kohata Anna Lauritütart. Ja ei möödunud palju päevi, kui mõistsin, et armastan teda, ja noore mehe jaoks ei olegi vist piinavamat hurma kui tema esimene armastus.
Aga ma pean rääkima kullassepp Laurist, kes pidas oma tütart lapseks ega tulnud selle pealegi, et vaene koolipoiss julgeks tema tütre poole vaadata. Ta oli oma selliaastatel mitmel maal ringi rännanud ja saanud meistritunnistuse Hollandis. Kullassepa amet viib selle ala meistri kokku peente ja suurtsugu inimestega ning meister Lauri oli sellest õppust võtnud ja tõi kaasa mitmesuguseid häid ja sündsaid kombeid, mis erinesid tavaliste pürjelite jämedast ülalpidamisest. Tema majas söödi siledatelt taldrikutelt ja igaühel oli oma taldrik ja ta kasutas süües sõrmedele abiks viisakalt nuga ja pühkis pärast sööki salvrätiga suud ja käsi ja õpetas ka oma lapsed nii tegema. Ei või öelda, et ta oleks olnud kitsi, aga ta jälestas ülesöömist ja joomist, täringumängu ja teisi gildivendade kombekohaseid pahesid, nii et kui tema oli gildivanem, olid varemalt nii suurt avalikku pahameelt äratanud möllud ära lõppenud ja kombed muutunud sündsaks, mis muidugi parandas gildi mainet, aga vähendas selle liikmete arvu, kuigi ta püüdis asendada endisi kombeid süütu muusika, õpetlike laulude, äraarvamismängude ja teiste mõistlike harrastustega.
Tagantjärele mõeldes oli ta üsnagi tüütu mees, kelle tühja peenutsemist näitas kõige rohkem see, et ta tahtis, et ta tütar õpib lugema ja kirjutama oma nime. Aga enne kui mul tekkis põhjus teda vihata, imetlesin teda suuresti ja ta oli mulle kõiges välises käitumises eeskujuks. Sellidega oli ta kõrk ja napisõnaline, aga minus leidis meelepärase kuulaja ja seepärast toitis ta pärast söömaaega tihti mu vaimu jutustustega Tallinnast, Kölnist, Pariisist ja Leydenist, mis olid minule veel üksnes mõistatuslikud nimed. Pärast õhtusööki jõi ta vahel klaasikese haput Prantsuse veini, tema kuivad põsesarnad hakkasid õhetama, ta näitas mulle töötlemata kullast pulka ja ütles:
„Koolipoiss Mikael, jäta mu sõnad meelde. Selles maailmas ei ole midagi, mida ei saaks kaaluda kulla hinnaga. Kuld kukutab vürste ja kroonib keisreid. Kuld avab taevariigi uksed ja päästab hinge puhastustule kannatustest. Kuld sõlmib abielud ja lõhub need. Kuld avab ka kõige suletumad uksed ja tõstab kaupmehe vürstidega võrdseks. Kas ei ole siis inimese kõige kasulikum eesmärk koguda nagu oskab kulda, sest kuld tähendab vabadust, võimu ja kogu elu naudingut ja lunastab inimesele pärast surma taeva õndsuse, sest ei ole ühtegi pattu, millest inimene ei või puhastuda kulla abil, vaid püha kirik on kui hea kaupmees määranud hinnad kõikidele pattudele igaühe seisuse ja jõukuse järgi.”
Ta maitses punast veini, ohkas ja jätkas: „Eluaeg olen teinud tegemist kulla ja hõbedaga, aga mida rohkem ma olen kullaga tegemist teinud, seda mõistatuslikumaks on see minule muutunud, sest kuld on iseenesest vaid kollane, raske, sitke ja painduv metall, millele võib anda mitmeid kunstipäraseid ja kauneid vorme. Aga kogu kullassepakunstist hoolimata jääb kulla vormidest kõige väärtuslikumaks rahaks löödud ja tunnustega varustatud kuld. Visa tööga ja otsaesine märg, vaeva nähes võib inimene koguda nii palju kulda, et saab sellest vanaduspäevade toe, aga meie elu on selles mõttes tähelepanuväärne, et mida raskemat tööd inimene teeb, seda kitsimalt tema pingutusi tasutakse ja meie ajal ei rikastu ükski inimene iseenese tööga, isegi meisterlikud kunstnikud mitte, kes taovad kulla kõige ilusamatesse vormidesse, sest nad on õige sageli päevavargad ja joodikud, nagu meie kõige osavamad portreemaalijad ja pühakujude nikerdajad, kelle teoste eest makstakse heldelt. Ei, oma tööga ei rikastu keegi, vaid ka mina ise teenin rohkem kui ise tööd tehes, sest mul on osad Lüübekisse purjetavatel laevadel ja ma lasen teistel end minu heaks ohtu seada. See on kõige tähelepanuväärsem õpetus, mille meie aeg on sünnitanud, ja see sai mulle selgeks alles hilises eas, kui olin viiskümmend täis. Aga selle tulemus on olnud, et ükskõik mis ajal ei ole eraisikutest kaupmeeste kätte kogunenud nii tohutud varandused nagu praegusel ajal ja selles ei ole midagi seadusevastast või valet, nagu mõistmatu inimene kergesti uskuda võib, isegi mitte nõidust, vaid inimene rikastub, kui paneb teised inimesed enda eest tööd tegema, ja mida rohkem ta rikastub, seda rohkem ta paneb teisi inimesi enda heaks tööd tegema, rikastudes üha rohkem, nii et Flandria ja Itaalia suurte linnade kudumiskodades koovad mitusada inimest kangaid üheainsa kaupmehe tellimusel. Aga kulla ja hõbeda töötlemisest ei või ülemäära rikastuda ükski inimene, kui ta ka peaks töös kümneid ja sadu selle, vaid osavgi kullassepp vastupidi vaesestub, kui üleliia oma töökoda laiendab. Ütle, millest see tuleb, koolipoiss Mikael, ja sa oled tark poiss.”
Ütlesin, et niisugustes asjades ei või ma sugugi võistelda tema teadmiste ja tarkusega, aga kõikide dialektika ja loogika seaduste järgi rääkis ta endale vastu, sest loogika ja lihtsa arvutuse kohaselt valmistas ja teenis meister, kellel oli kümme selli, kümme korda rohkem kui meister, kellel oli vaid üks sell. Aga kullassepp Lauri maitses oma peekrist haput veini ja seletas:
„Igal maal ja igas linnas on vaid vähesel määral inimesi, kes võivad paigutada oma vara kuldehetesse ja hõbenõudesse. Aga iga inimene, ka vaene, vajab toidu sisse soola ja kangast rõivasteks ja pattude andeksandmist oma hinge päästmiseks. Kaupmees, kes ostab niisugust kraami sealt, kus seda kõige odavamalt saab, ja müüb seda kalli hinnaga vastavalt nõudlusele ja rahva vajadusele, rikastub. Rikastumiseks vajab kaupmees laevu, privileege ja eriõigusi, aga kõik see on nii keeruline, et vaevalt sa sellest aru saad. Maavaldused, töökojad ja kaubahoovid ei ole iseenesest rikkus, vaid rikkus tähendab kündjate, sellide ja meremeeste keerulist ja rasket tööd, kui nad napi palga eest kaupmeest teenivad ja oma töö tema kasuks ära annavad.”
„Vist saan aru,” ütlesin. „Niisamuti ei tähenda kiriku patuvabastuskirjad, mida suurtes riikides müüakse, iseenesest mitte midagi, need on vaid paber, kuni inimese usinad patutööd teevad need väärtuslikuks ja vahetavad rahaks. Ja mida usinam töötegija inimene on, seda rohkem ta kaupmeestest kasu saab, ja mida usinam patutegija ta on, seda rohkem ta pühale kirikule kasu toob.”
„Kirik on iseasi,” ütles meister Lauri. „Taevas hoidku mind sõnagi kiriku vastu ütlemast, sest kirik on kullassepa parim liitlane ja suurim tellimuste tegija, kuna tekitab inimestes kasuliku patutunde, nii et nad tellivad oma pattude lepituseks hõbekarikaid ja oblaadilaekaid, et need kirikule kinkida. Aga enesestmõistetavalt ärritab inimest, kes kaugelenägelikult enese ümber vaatab, sageli mõte, et suur raha viiakse kodumaalt igal aastal Rooma Peetruse pennideks, kuigi neid võiks palju kasulikumalt kasutada kodumaal meie vaestesse kirikutesse hõbedast küünlajalgade ja kuldlõngaga tikitud altarikatete muretsemiseks.”
Küllap olen juba piisavalt jutustanud, missugune mees oli kullassepp Lauri ja kui lahkesti ta minuga ringi käis. Ta rõõmustas ka oma laste õppimisvõime ja kiire arengu üle, lugedes selle täiesti õigesti minu teeneks. Ja minul ei olnud selle juures muud mõtet, kui et kuidas saaks tema majas võimalikult hilja peale jääda ja kuidas võiksin kõnetada teiste eest salaja tema kaunist tütart, et järele katsuda tema tundeid, kuigi ma ei julgenud loota, et mina meeldiksin talle niisamuti, nagu mina temast sisse võetud olin. Nõnda mängisin sageli lastega kuni hilise õhuni välja ja ka meistril ei olnud selle vastu midagi, sest segasin nende mängudesse mitmesuguseid kasulikke õpetusi ja lasksin neil esitada vanematele juhtumeid pühakulegendidest. Kuid kui pööraselt me ka mängisime, vaprus vedas lõpuks alt alati ja ma ei julgenud Annasse puutuda, kuigi ta pani vahel käe märkamatult mu kaelale ja vaatas mind, näost punane ja silmad põlemas.
Kuni tuli kevad, paistis soe päike, hanged sulasid ja majaräästaist jooksid veenired. Ööd lühenesid, õhtud hakkasid helkima nagu pärlid ja samm rõgises jala all, kui öine külm päeval sulanud loikudele jääkirmed peale