„Ja mida peaks tähendama summa 90 valuutarubla pai peale? Need on ju päris sandikopikad,” päris madrus Jaanus Piknik, keda nime pärast Kestvaks Suguühteks kutsuti. „Ma mäletan,” jätkas ta loendavalt sõrmi kõverdades, „et Ristna peal, eelmisel reisil, oli väljapüük 1600 tonni ja Palmases maksti pai peale 120 rubla valuutat.” Küsivalt vaatas ta ringi, paljud saatusekaaslased noogutasid nõusolevalt.
„Äh, paramgid veel,” ütles rahulikul häälel pootsman, kes oli seni vaikides ja hajameelselt vanu ajalehti lehitsenud. „Saabgid kiiremini koju ja jääb ka 90 önnetut valuutarubla karmani. Luandas pöle nende Angola kvanzadega mitte sittagi pääle hakata, vöib kodus tapeedi asemel seina kleepida.” Draakoni lause oleks nagu säraka bensiini lõkketulle valanud, nördinud kisa ja lärm tõusis pilvepiirini. Mani pani lehe rõhutatult kõrvale, kuulas, muie suul, tükk aega kolleegide valje sõnavõtte ja küsis:
„Olete köik ää karjund, mis teitel karjuda oo? Laske nüüd kaptenihärral ka midagist ütelda.” Melu vaibus, kõigi pilgud koondusid kaptenile. Aeglaselt tõusis Jaak Volmer laua tagant püsti. Seis oli selline, et ta ei osanud kusagilt pihta hakata, ometi pidi ta kaptenina need õiged sõnad leidma. Jaak tõmbas sõrmedega läbi juuste ja otsustas alustada ringiga:
„Mehed, esiteks tahan ma tänada kõiki tubli töö ja kordaläinud reisi eest.”
„Päh, paljas kiitus ja ainult sõnad, ei miskit muud,” põlastas madrus Tüür nägu krimpsutades ja lõi tüdinult käega. Laksti tabas teda pootsmani müks kuklasse ja kuuldus tõsine sosin: „Löuad! Kuule, kui räägitakse.” Seekord ei olnud pootsmani vaates enam naeruteragi ja selline pilk sundis madruse pominal suud sulgema.
„Tunnistan, et ilma teie abita poleks reis kindlasti õnnestunud − seda enam, et mulle oli see kaptenina esimene. See nüüd selleks, aga kui soovite minu arvamust, siis leian, et Roobaku meeskonnaga on käitutud inetult. Reisiplaanis lõpetamine Luandas, siis radiogramm suunamisest Las Palmasesse ja nüüd jälle Luandasse, kuid nutulaulu ma siin laulma ei hakka. Ma ei luba midagi, kuid juba täna saadan radiogrammi ja pärin aru sellise käitumise põhjustest.” Jaak vaatas ootavalt ringi ja nähes, et küsimusi ei ole, lahkus messist.
„Päh, lubadused kontorist ja lubadused laevas – üks põhulõugade punt kõik,” vingatas madrus Tüür ja tõusis, et messist lahkuda.
„Äi, Miku, ma saa soost aru küll,” vangutas pootsman kaasatundvalt pead, „eks ma ise ole ka noor olnd. Nüüd läheb su augukeste teooria köik vett vedama ja nädalapüksikesi pöle ka kuskist vötta.” Nukrale meeleolule vaatamata kiskus nii mõnegi mehe nägu naerule, kui nad vihast punetavat muhulast vaatasid.
„Pootsman, sa oled ikka täitsa loll,” turtsus madrus sappi, „ise jääd ka kõigest ilma.” Draakon sasis oma musti kräsus juukseid ja ajas siis näpu õpetlikult püsti:
„Kas sa, Mikukene, siis ei tea, mida nee valuuta kasutamise eeskirjad ütlevad?” Muhulane ei vaevunud vastama, vaid ronis vihast puhisedes ja madrus Kula varvastel tallates laua tagant välja, saades viimaselt võmmu selga ja kaasa sõnad: „Käi, kurat, oma jalgadel.”
„Tähtsad paprid ütlevad, et valuutat antasse nöukogude meremehele mitte mingite materiaalsete väärtuste soetamiseks, vaid kultuuriliseks meelelahutamiseks, mille alla käib teatrite, kinode, muuseumide ja spordivöistluste väisamine.” Kõik panid tähele, et pootsman oli kusagilt oma keelepruuki uue sõna haakinud ja see tekitas elevust.
„Kust sina seda eeskirja nii hästi tunned?” päris Vigri vuntse ülespoole keerates.
„Jumal hoidku küll, Kaarel,” imestas Mani tehtult, „kas sa siis üldse tähele äi pand, mida Talinas meitele see prillidega saks säält KGB-st instrueerimisel ede luges?”
„Miks ma siis ei pannud,” õigustas Vigri valjul häälel, „mul jäi täpselt meelde, et Las Palmases pidi meid iga nuka taga ootama ideoloogiline vaenlane, keda ei tohtivat mitte karta, vaid talle tuli kohe vastulöök anda.” Siis lõi traalmeister käega ja lisas kurvalt: „Paraku jäävad olude sunnil nüüd ideoloogilised võitlused ära, Angolas ju puhta omad poisid.” Pootsman noogutas soostuvalt:
„Ma pidi soole üsna mitu korda küünarnukiga ribidesse toksama, sest soo norskamine hakkas varjutama lektori könet, kes vahtis mitu korda läbi prillide nönda uduselt soo poole. Küllap sa selle öige koha maha magasid.” Lülitudes teisele lainele, jätkas pootsman energiliselt: „Kontor lubab, kontor keelab, aga meitel oo taarist töö ära teha – köik see mees nüüd noodakasti, öhtaks peab noot lapitud olema, sest kodumaa oodab meitelt veel viimaseid ponnistusi sangarliku töö rindel.”
„Ja nüüd kõik pootsmani järel kui üks mees väisake meie noodakasti,” aasis Markoni, kes tekimeeste järel messist välja lonkis.
*
Kapten Volmer istus kajutis laua taga ja tundis ennast süüdlasena. Olgugi et selliseid otsuseid tehti maal, mitmete tuhandete kilomeetrite kaugusel kontoris, oli tema meeste silmis ikkagi see kõrgeim kohalik võim, kes esindas kolhoosi juhatust. Kõigile oli selge, et kapten ei saanud otsustada, millisesse sadamasse laev meeskonna vahetuseks suundub, kuid see ei takistanud mehi arutamast: „Näed, Koti Sass oma Ristnaga suunati Las Palmasesse, aga meid Roobakuga Luandasse. Nojah, mis seal rääkida, Sass on Sass, aga Volmeri-poiss alles noor nolk − pole tal oskust kontoriga suhelda ega ka vastavat autoriteeti.” See oli kibe tõdemus ning sundis ikka ja jälle otsima põhjusi, miks nendega nii käituti. Aga võib-olla oli asi ajas – torkas mõtteuid peas. Angolast Las Palmasesse teeb 17 päeva ülesõitu, aga Luandasse, olenevalt püügirajoonist, 1−2 päeva, sama ka tagasi. Kokku ligemale kuu püügiaega vähem, mis teeb päevanormiga korrutades keskmiselt ligemale 500 tonni kala miinust. Jaak arvas olevat põhjuse leidnud, tõusis erutatult laua tagant ning jalutas silda ja peatus kaardilaua taga. Hajameelselt silmitses ta lauale laotatud püügirajooni kaarti. Kapteni pilk langes lõuna pool asuvale nootade kalmistule, mille akustik oli pliiatsiga tihedalt viirutanud. Kolja ristplanšett oli endiselt kaardil. Siiani oli neil õnneks läinud − olude tõttu polnud seni tarvidust rohkem riskida, kuid tänane tuuletu ilm ja merevee temperatuur viitasid sellele, et kala võis jällegi asuda ainult korallide rajoonis. Paraku naasid Volmeri mõtted tüütu järjekindlusega ärajäänud Las Palmase reisi juurde ning varem leitud põhjus ei tundunud üldsegi enam tõene. Kui oleks tahetud kalapüügiaega kokku hoida, miks seda siis Ristnaga ei rakendatud. Äng ja solvumine lõid Jaagu peas tirelit, ta ei suutnud paigal püsida ja jalutas roolimaja tiiba. Vaade troopiliselt sinisele merele rahustas närve. Päike küttis armutult, kõrgel erksinises taevas keerlesid suulad, kriisates aeg-ajalt solvunult, sest kala polnud. Püügilaevad lossutasid triivis nagu kari kolhoosi lehmi, kes mäletsedes suvist ilma nautisid. Tegelikult polnud ju häda midagi – lõppude lõpuks, nii või naa, saab see reis mõne päeva pärast läbi ja ees ootab … Siinkohal tabas Jaak end ehmatusega mõttelt, et mis teda kaldal ees ootab – kui aus olla, siis mitte midagi. Saima oli ta juba ammu peast ja meelest visanud. Daša − kes teab, kus temagi on ja millega tegeleb. Nii et kiirustada polnud kuhugi, kuid selgust pidi saama. Otsustavalt laskus ta raadioruhvi, sättis ennast Markoni küsiva pilgu all laua taha istuma, võttis ette puhta radiogrammiblanketi ning asus seda kindla käega täitma.
„Jaak, panid sa tähele, et kahel viimasel radiogrammil oli erinevusi?” päris Laubre Peeter suitsu läites.
„Muidugi oli erinevusi,” turtsatas Volmer pahaselt. „Mõlemas meid õnnitleti, kuid ühes saadeti Las Palmasesse ja teises Luandasse.”
„Mitte ainult,” muigas Markoni kavalalt ja rehmas käega suitsupilve laiali.
„Tohoh, mis siis veel?” pöördus kapten imestunult radisti uurima. Peeter nipsutas tuha suitsu otsast kasutatud kondenspiimapurki, enne