„Vau, ah sa,” kostsid kuulajate vaimustunud hõiked.
„Vat just jah,” noogutas pootsman ja nooksas peaga muhulase suunas. „Sääre Sander oli asjade sellisest pöördest nii kohkund, et pärind väriseval häälel, omal pisarad silmas: „Kus see auk sii oo?”” Hetkeks varjutas meeste naer Draakoni sõnavõtu, Mihkel Tüür tegi aga lektori suunas grimasse.
„Mis edasi? Mis edasi sai?” päriti läbisegi põnevusega.
„Edasi sai sedasi,” muigas Saks kavalalt lätunoka varjust, „et Tiina päästis luku lahti, andis Sandrile jalaga ahtrisse ja kamandas, viibates käega lakaluugi poole: „Auk oo sääl, astu tasa ja ära kuku mette.”” Melu ei vaibunud ja läbisegi kostsid hõiked madrus Tüüri aadressil, kus soovitati ikka õiget auku otsida. Publiku vaigistamiseks tõstis pootsman käe:
„See oli nüüd lüüriline öpetus, aga meitel jähi asi vilusoofia juure.” Siinkohal tegi Draakon pausi ja vaatas traalmeister Vigri poole. Kaarel ei teinud märkamagi, vaid jätkas süvenenult uidikule lõnga kerimist. „Mo küsimus oli, et mis asi oo auk?” päris pootsman uuesti ja vaatas ootavalt ringi. Nähes, et vastajaid ei ole, jätkas filosoof: „Öeldakse, et auk oo null, null aga pöle number – ühesönaga pöle nagu mitte midagist.” Mani ajas näpu tähtsalt püsti. „Aga kui oo tuhandeid ja tuhandeid aukusid?” päris ta ning vaatas vastust oodates ringi.
„Siis oo ju tuhat korda mitte midagist,” pomises madrus Jaanus Piknik.
„Kestev Suguühe, jälle pöle öigus,” võidurõõmutses Saks ja jätkas, „sii kohtas tulabgid mängu vilusoofia. Nagu ma sii enne ütlesi – et see, mis sa näed, äi tarvitse sugugid olla see, mis sa arvad näinud olavat.” Ta sihtis näpuga madrust: „Sina näed tuhandeid aukusid, aga mina ütle soole, et see oo meite seinnoot, kus körvu oo miljoneid aukusid ning nende kohta küll mitte midagist sandisti öelda ei saa.” Meeste naeru ja melu saatel pidi Jaak Volmer nentima, et pootsman oli jälle auga „august” välja roninud.
„Nii et, Miku,” pöördus Mani personaalselt muhulase poole, „mötelda tuleb laiemalt, vaadata kaugemale ja näha ikka tervet pilti.”
„Sa mötled laiemalt, teisi aukusid ikka ka,” torkas Vigri, leides, et nüüd on sobilik aeg sõnameistrile koht kätte näidata. Lõbu oli laialt ning vaimukusi sadas nii pootsmani kui ka aukude teemal. Laeva Hirm lükkas mütsi kuklasse, võttis isegi korraks peast ning oodates ära suurema melu vaibumise, jätkas:
„Aga sool, Vigri, vöib isegid öigus olla.” Asjade selline pööre vaigistas ka viimase vaimutseja. Et pootsman kellegi õigust tunnistas, tähendas mingit järjekordset trikki, mille teravik oli kindlasti jälle kellegi pihta sihitud. Isegi traalmeister pööras pilgu sõnameistrit seirama.
„Vaada, mehed, ma olaks tahtend teitele püsut piiblist rääkida.”
„Tohoh pime, vaata aga,” kostsid üllatunud hõiked.
„Just, just,” noogutas Saks veendunult. „Vaada, pühakirjas äi ole köik üsna täpselt kirjas,” sügas mees mõtlikult kukalt ja jätkas, „eks ta ole üks väga vana raamat ka ning vöib olla, et aastasadade jooksul oo mitmed pölved seda oma suva järgi mutsind.”
„Kust sina, pootsman, seda tead?” päris traalmeister kahtlevalt Laeva Hirmu seirates.
„Noh, ma ole vahel neid vanu ürikuid uurinud,” pomises Saks, mis tekitas jällegi kuulajate hulgas elevust. Kostis sosinaid: „Kas Rohelises Konnas, Pärlis või Rannakohvikus?”
„Vaadake, see koht, kus öeldakse, et naisterahvas oo tehtud Aadama küljeluust, pöle päris nii,” jätkas Mani, pööramata pahatahtlikele märkustele tähelepanu. „Tegelikult näitavad vanad kirjad, et Jumal nikerdas paradiisiaeda mitte ühe, vaid tervelt seitse noort meest, kes igaüks olnd mihkel mingi eriala peale. Noh, kes kalur, kes puusepp, kes ehitaja ja nönda edasi.” Kuulajad vahetasid omavahel pilke – seni polnud keegi pootsmani juures usulist huvi märganud. „Siis aga hakand ühel päeval noored mehed kurtma nagu meite Miku sii,” viipas pootsman muhulase suunas, „et meitel oo igav, kus see auk sii oo?” Kaaslaste naerupahvak pani madrus Tüüri vihaselt pead raputama ja Draakoni poole rusikat vibutama. „Jumal pölnd kade ka,” jätkas Mani silmi vidutades, „andend igale poisile käntsaka sinist savi käde ning kamandand, et vooligu iga mees ise omale meelepärane mann valmis.”
„Tol ajal oli see tänapäeval Las Palmases müüdavate täispuhutavate kumminaiste variant,” nöökis traalmeister Kama.
„Just nimelt,” oli pootsman jälle üllatavalt leplik. „Täpselt nii see oli. Voolisidkid mehed, kes omale blondi, kes brüneti, kes rinnaka,” siinkohal näitas Saks kätega, kui rinnakad need naised just olid. „Kes pika, kes lühikese, kes saleda, kes taheda. Ja siis vöttis Jumal, nagu sa, Vigri, sii just kujukalt ära märkisid,” Draakon ajas põsed punni ja lasi pahinal õhu kopsust, „ning puhus neile köigile eluvaimu sise.”
„Ah sa mait, et kohe seitse tükki ja korraga,” aasis traalmeister sõnaseadjat ning lutsutas hülgevurru otsa huulte vahel. Kaarli puhul oli see märgiks, et jutu sisu hakkab mehele huvi pakkuma.
„Just täpselt, kohe iga jumala nädalapäeva jaoks ühe,” noogutas Draakon. „Noh, nagu piiblist vöib lugeda,” jätkas pootsman enesekindlalt, mis pani mehi omavahel irvitades pilke vahetama, „oli Jumal ise ka paras krutskimees. Nii kaua, kui noored mehed tibidega liini ajasid, töi Jumal tagakambrist kausi kaheksa magusa küpsisega ning jättis nee keskpaika söömarenni. Ise ütles meestele sedati mokaotsast …” Siinkohal vaatas pootsman tähtsalt ringi ja küsis rõhutatult: „Panite ike tähele, ma ütlesi kaheksa küpsist.” Jäädes rahule muljega, mille ta sõnad tekitasid, jätkas Mani jutukera veeretamist: „No vot, nagu ma juba ennist ütlesi, andis taevane boss suunise, nagu paergasel ajal moodukeeles öeldakse …” Siinkohal ajas Laeva Hirm end püsti, viis käe tuntud leninliku žestiga ette ja kõmistas kujuteldava taevaisanda häälega: „Mehed, andke siit kausist igaüks oma naesterahvale üks tükk maiust, see muudab teite elu magusamaks ja naesterahva tüki heldemaks teite vastu.”
„Korrat, ma oleks pidand oma moori ka selle kausi manu saatma,” suskas Vigri pootsmani jutu vahele, kuid Draakon ei lasknud end segada, vaid jätkas kavalalt silmi vastu päikest kissitades.
„Kui Jumal mõne aja pärast tagasi tuli, pölnd kaussis änam ühtegid küpsist, keegi noorsandidest oli endale ike köige magusamat tibi tahtend.” Manivald Saks laiutas käsi ja näitas näpuga traalmeistri poole, mis meestelt järjekordse naerupahvaku teenis. „No muidugit oli kohe audit majas, tehti inventuur ja selgus ühisvara mittetarbline kasutus, kuluvahendite ülekulu. Siis löi boss registrid lahti ja kömistas piksehäälel.” Jälle vehkis pootsman käega, ajas põsed punni ja jätkas: „„Masuurikad, kuhu kadus üks ülearune küpsis, tunnistage üles!” Vastust aga netu,” laiutas pootsman käsi. „Köik noored mehed vahtisid häbelikult kuhugid körvale − kes nokkis nina, kes seiras jälle niisama taevapilvi, aga vastust äi üht. Siis löi Jumal jalaga suurest vihast vastu maad,” siinkohal lartsatas pootsman oma kummisaapaga tekile nii õnnetult, et tabas kogemata madrus Kula varvast, kes aietades meeste hirnumise saatel eemale kargas.
„Kus nad sul siis parasjagu olid, kas taevas, paradiisis või pilve peal, kui Jumal jalaga vastu maad lõi?” päris traalmeister irooniliselt. Mani ei arvanud märkust tähelepanu vääriliseks, vaid jätkas:
„Noh, pörutas kirsaga vastu maad ja päris: „Tunnistage üles, kes teist kaks küpsist sisse viksis?” Muidugist oli vastuseks sama suur vaikus kut meite laevas, kui see va noodaotsa tulepoi ootamatult kaotsi läks. Nagu te isegid aru vöite saada, vihastas taevane ülemus kangesti ning andis välja selle verr … verr … verr … verifiti,” leidis pootsman omateada õige sõna.
„Küllap tahtsid öelda verdikti,” muigas vanemtüürimees Kuur, kes oli vahepeal kuulajateringiga ühinenud. „Verdikt