„Meie sinuga, ja ilmsüüta?” muigas Vigur tagaistmel. „Kuule, seda juttu, mida pajatad, ei usu sa ise ka.”
„No vähemalt ei ole me rohkem süüdi kui ükskõik kes teine,” jätkas Kalle jonnimist.
„Mida sa seal värbamisest rääkisid?” päris Vigur erksamal häälel, peainseneri jutt oli muutunud huvitavamaks. Karaskil ei olnud kaotada midagi. Nagu Olev ütles, tuli neil vankrit koos vedada ja nii ta rääkiski oma Kesva sööklas toimunud kohtumisest major Looganiga.
„Ah nii on lood,” ühmas püügiosakonna ülem arupidavalt, „siis ikka sind ka.” Nähes Kalle Karaski üllatunud pilku, jätkas Vigur arutlevalt: „See kinnitab veel kord mõtet, et asi peab olema palju sügavam, kui meie seda arvata oskame.”
„Palju sügavam?” kordas Kalle ja laiutas esiistmel käsi. „Minu pea seda sunnikut küll ei võta, mida on meist veel saada?” Samas meenus talle majori lause: „Minu huvi te ei peagi teadma.” Tol ajal tundus see kelkimisena, kuid praeguseks oli omandanud hoopis teise varjundi.
„Küll aeg annab arutust,” kohmas Vigur ja peitis märkmiku jope sisetaskusse. „Peaksid ajaloost mäletama, et KGB leiab ükskõik mida või keda, isegi siis, kui seda olemas ei ole.” Veidi aega valitses vaikus, mida häiris vaid auto katusele trummeldavate kevadiste vihmapiiskade tants.
„Kuule, Olev, ennist jäi meil jutt pooleli. Mida sa hiidlaste jaoks välja mõtlesid?” päris Kalle ja ta nägu kiskus juba eelnevalt muigele. Püügiosakonna ülem maigutas suud, kratsis korraks kõrvatagust ja tegi pähe ilmsüüta näo.
„Hiidlastega, hiidlastega,” kordas Vigur nagu meenutades, „hiidlastele ma helistasin ja just Kaju Andresele.”
„Kaju Andresele?” päris Karask imestunult. „Nende varustusosakonna ülemale? Mis tema asjasse puutub?” Olev ei teinud küsimust märkamagi.
„Helistasin Andresele jah, oleme tuttavad. Kunagi, kui ma veel kalakombinaadi liinis töötasin, oli Andres seal varustajana ametis ning eks meil oli ikka üks ja sama töömure.” Vigur vaikis hetke nagu kunagisi aegu meenutades ja jätkas: „Noh, helistasin Andresele ja pärisin, et tema on nagu eluaeg olnud varustajavurhvi mees, ehk oskab head nõu anda.”
„No kuule, Olev, sinu asjad käivad küll eemalt-kaugelt läbi. Mitte ei oska arvata, mida võiks üks varustaja arvata kolhoosiesimees Uni-mäe Aadu korterimahhinatsioonidest.”
„Ega ma siis seda tema käest küsinud,” muigas Vigur ja otsis välja taskuräti. Mees nuuskas hoolega nina ja jätkas juba lõbusamalt: „Kirjeldasin talle oma onutütart Mallet, kes saatuse tahtel vene ohvitseriga abiellus ja nüüd Riiga elama maandus. Sõjavägi eraldas neile kolmetoalise korteri ja mind huvitas, kas 22 158 rublast ja 56 kopikast piisab selle sisustamiseks?”
„Ah nii ütlesid kohe,” turtsatas Kalle naerma ja päris, „aga miks siis just sellisest summast?”
„See vigur ning see asi, mõtle nüüd ise ka midagi,” muigas Olev.
„Aga muidugi,” kopsas peainsener endale käega otsaette ja pupsus naerda. „Hiidlaste mööbliarve oli täpselt sama suur.”
„Näed, tubli poiss, aru said,” aasis Vigur kiitvalt. „Täpselt nii palju maksis Angola püügirajooni ülema kolmetoalise korteri sisustus Riias.”
„Ah sa mait,” laksutas Karask imetlevalt keelt. „Vaata, see on ikkagi teine tase kui meie oma Saaremaa õlle ja suitsuangerjaga.”
„Tase on teine,” soostuti tagaistmelt, „distants on väiksem.”
„Mis distants?” imestas Kakuke.
„Riia on ikka palju lähemal kui Moskva,” jätkas Vigur, tehes pausi ja oodates, kas vestluskaaslane mõikab. Nähes Karaskit õlgu kehitamas, jätkas muhulane: „Nagu sa ise väga hästi tead, asub kogu kalamajanduse virtsahvt Moskvas, kust kamandatakse kogu Nõukogude Liidu kalatööstust. Muidugi on väga hea omada sooje suhteid kõrgemas ešelonis ning selles osas on Sink suure töö ära teinud, au ja kiitus talle, kuid …” Jälle tegi Vigur väikese mõttepausi, et jätkata: „Moskva on kaugel ja neile oleme meie üks mingi perifeerias asuv ettevõte sajast samasugusest üle terve Liidu. Riias asub aga Kalamajanduse Valitsuse Balti basseini keskus, mis tegeleb kalapüügiekspeditsioonide organiseerimisega Aafrika läänerannikule. Riiga sõita on palju lühem maa, pealegi oleme siin üks neljast osalejast. Oled nõus?” pöördus Räim näppu tähtsalt püsti ajades otse Karaski poole. „On suur vahe, kas olla neljandik või siis sajandik.” Vigur langetas pilgu ja mässis jopehõlmad külmakartlikult ümber keha. „Hiidlased tabasid asja üsna kiiresti ära,” lisas ta nina kõrge kaeluse varju peites.
„Me oleme Aivariga tihti arutanud,” ühmas Karask mõtlikult, „et niipea, kui Angolas on tegu segaekspeditsiooni või muude soodustustega, on hiidlaste ühele või kahele laevale alati roheline tee. Helistame Moskvasse, vahel käime kohal, lubatakse, aga kui aeg kätte jõuab, on hiidlastel kaks laeva soodusrežiimil, meil üks või pole sedagi.”
„Seda minagi ja seda enam, et baaslaevad on enamus Balti basseini omad ning ekspeditsiooniülem, kes kohapeal seadusi ja korraldusi teeb, samuti samast katlast,” kostis summutatult jopekaelusest. „Singi ego aga ei luba suhelda madalamate meestega kui Moskva kalamajanduse ministeeriumi omad. Siit ka järeldus: pikem distants hajutab võimalused või mida kõrgemale ronid, seda hõredam õhk ning oled tüki lähemal taevastele käskijatele. Aga sealt on käskudel ja korraldustel maa peale jõudmiseks pikk tee tulla ning alati ei tarvitsegi need kohale jõuda.” Auto aknale koputati, sadamamehed andsid märku praami peale sõitmiseks. Üllatunult käivitas Kalle mootori ja liikus paigast. Jutuajamise käigus polnud ta märganudki, millal järjekord nendeni jõudis.
III peatükk
Viimane püüginädal ei hellitanud. Jälle oli käes aeg, mil merevee temperatuur ei soodustanud kala parvedesse kogunemist ja seda just nüüd, kui Roobakul oli jäänud ihaldatud 2000 tonnist, mida Jaak oli salamisi lootnud välja püüda, puudu 42 tonni. Tänaseks oli resultaat palju kaunim, kui Jaak varemalt oodatagi oskas. Plaani oli ületatud ligemale 32 protsenti, mis eeldas kopsakat preemiat nii meeskonnale kui ka kaptenile. Salamisi lootis iga mees, et kõik see kajastub Las Palmases väljamakstavas valuutas, kuid järjekordne kontori radiogramm, mille Volmer meeskonnale messis ette luges, jahutas ülemeelikud tunded ja tekitas meestes masendust.
„Raadio SRTR Roobaku kapten Volmer.
Avaldan siirast tänu ja tunnustust nii Teile, Jaak Aleksandrovitš, kui ka kogu Roobaku meeskonnale kolhoosi juhatuse, parteikomitee ja ametiühingu nimel eriti väljapaistvate püügitulemuste eest lõppeval reisil. Teie tõhusa töö tulemusena on SRTR Roobaku viimases kvartalis kala väljapüügilt esikohal. Õnnitlen südamest! Laeva püügilt mahavõtmise kuupäeva ja suundumise meeskonna vahetuseks Luanda sadamasse teatame hiljem. Luban välja maksta valuuta 90 rubla pai kohta.
Parimate tervitustega RKK Sink.”
„Mida kuradit see peaks tähendama?” katkestas püügimeister Kama vaikuse, tõusis laua tagant püsti ja laiutas vihaselt käsi. Isegi Vigri vuntsid olid nördimusest sorgu vajunud, kui ta seal raevukalt seisis ja õigust nõudva pilguga kaptenit puuris. Nördimus oli suur ja nüüd ei hoidnud keegi end enam tagasi, süüdistusi sadas nagu rahet nii kolhoosi kui ka tasapisi kapteni suunas.
„Tee ja rüga, orja ööd ja päevad, lubatakse Las Palmast ning siis keeratakse asi päeva pealt persse,” karjus vihane ja näost punetav madrus Tüür, kargas püsti ja istus siis jälle närviliselt oma kohale tagasi. „No mina sellise sigadusega küll nõus ei ole.” Mitmed solvunud pilgud puurisid kaptenit, kes laua taga istus ja pöidlaid keerutas. Ei olnud Jaagul kerge vaigistada ka endas pead kergitavat solvumist ja pettumust, veel enam selgitada kolhoosi juhatuse sellist käitumist meeskonnale.
„Kurat võtaks, see oli ikka vägev