Homme on ka päev. Heli Künnapas

ole, siis võiksite mulle äkki mõnel õhtul külla tulla,” pakkus Kairit. „Või võiksime niisama välja minna. Kinno või teatrisse.”

      „Jah, võiks küll!” vastas Margit õhinal. „Ei mäletagi, millal viimati kusagil kolmekesi koos käisime. Viimasel ajal oleme kogu aeg pidanud Liisuga kahekesi olema, sest sul on alati nii kiire.”

      Kairit tundis, kuidas Margiti märkus tal valusalt seest läbi käis. Jah, ta oli pidanud mitu korda sõbrannadele töö pärast kohtumised ära ütlema, kuid sageli ei kutsunud nemadki teda kaasa. Nii tundis ta pigem, et sõbrannad ise on teinekord ta oma ringist välja jätnud.

      „Mina kahjuks ei saa,” ütles Liisu. „Raunol on sel nädalal pikad tööpäevad ja ma püüan alati kodus olla, kui ta tuleb, et süüa teha ja kodu korras hoida.”

      „No nii, ja oledki kodukanaks muutunud,” hüüdis Margit teeseldud ehmumisega.

      Kairiti jaoks hakkas korduma tuttav stsenaarium – alles süüdistati teda, et ta sõbrannadega välja ei jõua, aga nüüd, kui ta ise midagi välja pakub, hakkavad tekkima kummalised vabandused.

      „Mees ja naine peavad mõlemad lihtsalt oma osa hästi täitma, siis suhe laabubki. Tema käib rohkem tööl, mina panustan rohkem kodustesse töödesse. Ja mõlemad on rahul,” seletas Liisu.

      „Hmm, äkki see ongi maailma olulisim tarkus, mille meeldejätmine aitaks ka mõne minu suhte päästa,” muigas Margit.

      „Sinu suhteid aitaks päästa see, kui sa oma meestest nii palju parem ei oleks … no selles mõttes, et kui sa valiksid endale võrdsema mehe,” vastas Liisu emalikult näppu viibutades.

      Kairit oli sellega nõus, sest Margit kippus tõepoolest valima endale mehi, kelle kõrval ta nägi küll hea, edukas ja ilus välja, kuid tihti oli see nii sellepärast, et mees ise polnud kõige edasipüüdlikum ja asjalikum. Loomulikult sai Margitil nõrgast mehest õige pea kõrini, tal hakkas igav ja nii järjekordne armastuslugu lõppeski.

      „Kodused tööd …” jäi Kairit Liisu esitletud „suhte valemi” peale mõtlikuks. „Kui ma õhtul kell kaheksa töölt või mõnelt kohtumiselt koju jõuan, ei taha ma küll mingist koristamisest midagi kuuldagi. Või pärast mitme-päevast komandeeringut või pikka lennureisi. Siis tahaks vaid klaasi veini, ennast kamina ees diivanil kerra tõmmata ja niisama olla.”

      „Veini, diivani ja kamina juurest unustasid mehe ja meeldivad vestlused ära,” tuletas Liisu meelde.

      „Pärast komandeeringut ei taha ma mingit vestlust, ainult vaikust.”

      „Sinu Kristjan saab kindlasti vähemalt aru, millal õige koha peal vait olla. Tal ju endal nii sarnane elu,” analüüsis Margit. Kairit ei jõudnud vastu vaidlema hakata, sest Margit jätkas: „Mina sain paar päeva tagasi jälle ühest lahti. Iseenesest oli ta täiesti ideaalne mees – minust pikem, teenis minust natuke rohkem, oli piisavalt laiaõlgne, et mina tema kõrval veel saledama mulje jätaks,” loetles Margit.

      „Sinu kriteeriume arvestades tundub ju ideaalne,” naeris Liisu. „Mis siis juhtus?”

      „Prrr, ta lihtsalt ei osanud õige koha peal vait olla. Käisime koos ühe mu endise boyfriend’iga lõunal ja ma palusin tal mitte öelda, et meie temaga parajasti koos oleme, aga ta suutis ikkagi selle keset lõunat kuidagi välja lobiseda,” selgitas Margit tigedalt.

      „Nii,” venitas Kairit. „Ja mis siis sellest, et su endine boyfriend teab, et sul on keegi uus?”

      Margit vaatas Kairitile otsa mõistmata, kas teine on tõesti nii loll ega saa aru või lihtsalt norib ta kallal.

      „No äkki mul on selle endise boyfriend’iga veel kunagi mingi võimalus,” vastas ta lõpuks.

      Teised vaatasid hämmeldunud nägudega esmalt teineteisele otsa, pöörasid seejärel mõlemad pilgu Margiti poole ja hakkasid naerma.

      „Oh sind küll,” raputas Kairit naerdes pead. „Ikka ei oska loobuda.”

      Jah, selles oli Kairit Margitit juba ülikooli ajal süüdistanud. Üks nende suurimaid tülisid oligi olnud siis, kui Kairit oli armunud ühte Margiti endisesse boyfriend’i . Margitile see loomulikult ei meeldinud. Kuigi tal endal oli juba järgmine mees käsil, tahtis ta ikkagi, et kõik tema endised boyfriend’id jätkuvalt ilaste suudega tema järel järjekorras seisaksid.

      „Ma ei saa sellest aru – kui sa ei tahtnud, et su endine ja praegune mees teineteisest teavad, miks sa nende mõlemaga koos sööma läksid?” küsis Kairit.

      Järjekordselt vaatas Margit sõbrannasid pilguga, nagu ei nad saaks üldse millestki aru, ja raputas etteheitvalt pead.

      „Need mehed on ju parimad sõbrad, mul poleks olnud ilus keelduda,” seletas Margit pettunult.

      Kairit muigas irooniliselt. Jah, Margit pole muutunud.

      Mõnes mõttes on hea, kui ilmas on muutumatuid asju. See lisab natukenegi kindlust ellu, kus enamik asju meie sees ja ümber pidevalt muutuvad. Teisest küljest aga on kurb tõdeda, et su sõbranna arvatav noorusaja rumalus polegi mööduv nähtus.

      3

      Mõne aja pärast mööda Harjumäe treppe üles ronides mõtles Kairit aset leidnud vestluse üle järele. See ei olnud esimene kord, kui keegi ütles, et tema elu on kadestamist väärt. Aga kuidas ta end ise oma elus tundis? Nevski katedraalini jõudes mõistis Kairit, et ta ei tundnudki ennast oma elus. Ta tundis vaid seda, et kogu aeg on kiire ja kõigeks ei jätku kunagi aega. Õigemini, et aega ei jätku peaaegu mitte millekski peale töö.

      Kairit ei mõelnud selle peale väga tihti, sest talle meeldis oma töö ja ta oli selles hea. Ta teadis, et oli! Samuti teadis Kairit, et praeguse positsioonini jõudmiseks oli ta pidanud aastate jooksul palju tööd tegema ja ennast pidevalt tõestama. Ühest küljest sellepärast, et ta oli alles väga noor, kuid veelgi enam seetõttu, et ta oli naine. Kui julgeolekuministriga liikus kaasas noor kena blond naine, kiputi ikka esimese asjana arvama, et tegemist on ministri uue noore armukese, mitte aga julgeolekuministeeriumi avalike suhete osakonna juhatajaga. Kui see küsimus selgeks sai, siis arvati järgmisena kohe, et Kairit on oma töökoha n-ö isiklike teenetega välja lunastanud, mitte et tegemist on tema oskusega korraldada avalikke suhteid ja suunata arvamust.