„Kuidas see võimalik on?” pomises Kairit omaette.
Kriisibüroo mehed olid kogunenud ministeeriumi väikesesse koosolekuruumi ja nüüd püüti ühiselt välja mõelda, milliste ametkondade inimesi võiks veel kriisikomisjoni lisada. Meeste arutelu kuulates oli Kairit internetis uudised avanud ja leidnud sealt suure esileheartikli pealkirjaga „Peaministri naine kopteriõnnetuses hukkunud – kellegi tahtlik kätetöö?”.
„Segan teid korra,” hüüdis Kairit sõnasoovimise märgiks kätt tõstes. „Te ei usu seda, aga internetis on juba artikkel, kus on kirjas kõigi hukkunute nimed ja ka õnnetuse võimalikud põhjused.”
„Mis asja?” kortsutas minister mõistmatult kulmu. „Õnnetusest on möödas kõigest paar tundi ja piirivalve sõnul ei ole infot kellelgi peale teavituskoosolekul osalenute ja nüüd siis meie kriisibüroo inimestel.”
„No vähemalt ühel ajakirjanikul on igatahes info olemas … ja nüüd ka kogu ülejäänud Eestimaal. Praegu küll küsimärgiga, aga küllap varsti ka see küsimärk sealt uudisest eemaldatakse,” ironiseeris Kairit. „Informatsiooni allikaks on nimetatud „tundmatuks jääda sooviv ametnik”.”
Minister põrutas käega vastu lauda: „Ma ei suuda seda uskuda.” Ta raputas tigedalt pead. „Enne kui hakkame asja uurima, tuleb kohe koostada pressiteade, millega selle artikli sisu veidi leevendada, ja põhjendada, miks jõuab selline info inimesteni tundmatute isikute kaudu, mitte ametlikest allikatest. Me ei saa lasta kõiki mõttetult närvi ajada, kui me isegi veel tõde ei tea.”
„Nojah … arvata võib, et kohe hakkavad ilmuma spekulatsioonid, et kui ametlikku infot väljas ei ole, järelikult on siin midagi varjata ja ministeerium või ettevõtjad püüavad juhtunut kinni mätsida,” lisas Kairit.
„Uskumatu, mida kõike lehe müügi nimel tehakse,” ütles kriisibüroo juhataja Allan üle laua.
Kairit ei saanud aru, kas Allan mõtles seda tõsiselt või mitte. Ta ei saanud sellest mehest üldse aru. Allan oli tark ja kaval ja … kõige vastikum mees, keda Kairit oma elus oli kohanud. Mehel oli kodus kena naine ja väike laps, aga see ei takistanud teda olemast ministeeriumi suurim seelikukütt.
„Ajakirjanikud ajakirjanikeks,” õiendas Kaverlaan edasi, „aga see materjal pidi kuidagi majast välja jõudma. Seega küsimus on selles, kes ja miks ajakirjanikele infot edastas.”
Ruumi tekkis piinlik vaikus. Tundus, et kõik kartsid, et esimesena suu avanu mõistetakse pikema kohtupidamiseta süüdi. Minister vaatas uurivalt kordamööda kõigile otsa. Mõne hetke pärast katkestas ta vaikuse.
„Ah, vahet pole … las see jääb. Meil on vaja olulisem asi ära lahendada. Kairit, kas kriisiuurimise komisjoni liikmed said kõik protokolli kirja?”
„Jah, kõik on olemas. Helistan nad õhtul läbi ja homme hommikul kell kaheksa võime koosolekuga pihta hakata.”
„Väga hea,” vastas minister. „Ja ärge siis vähemalt teie kõik unustage, et juhtumi uurimise käigus kuuldud asutusesiseselt kasutatava info levitamine on kuritegu ja see on karistatav.”
Kõik noogutasid.
„Minge koju. Homme kohtume.”
Mehed tõusid ja lahkusid pigem kiirustades. Kairit pakkis oma arvuti ja vajalikud paberid kokku ning pani need kotti. Mõne aja pärast sõitis ta juba Pirita teed mööda kodu poole, pidades terve tee telefonikõnesid kriisiuurimise komisjoni liikmetega, teavitades neid homsest koosolekust ja jagades olemasolevat infot juhtunu kohta.
„Tere, kallis,” ütles Kristjan uksest sisse astunud Kairitile, ise elutoa teleka eest tõusmata. „Jõudsid ka veel täna koju?”
„Tere,” naine pigem ohkas vastu. „Paar minutit on, jah, veel südaööst puudu.”
Kairit potsatas mehe kõrvale diivanile.
„Mäletad, et ma lähen homme komandeeringusse?” tuletas Kristjan meelde.
„Ausalt öeldes olin täitsa unustanud. Aga pole probleemi, meil tulevad jälle pikad tööpäevad, seega me ei kohtuks niikuinii. Mõnikord ma tahaks küll kogu sellest kiirustamisest välja astuda ja lihtsalt sinuga koos olla.”
„Pole hullu, küll see kiire üle läheb. Ega me igavesti ka mõlemad tööga nii hõivatud ole. Küll jõuame puudu jäänud aja tasa teha,” naeratas mees, tõmbas naise endale ühe käega lähemale, suudles teda pealaele ja tõusis püsti. „Aga nüüd tuleb küll magama minna, pean homme varakult lennujaamas olema.”
Kairit tundis ennast tõesti järsku kuidagi väga väsinult. Kaasa võetud tööalased dokumendid jäid kotti lebama, sest ta otsustas südametunnistust eirates lihtsalt magama minna. Äratuseni oli niigi jäänud kõigest kuus tundi.
2
Kairit seisis oma kontoritoa nurgas peegli juures, sidus pikad blondid juuksed hobusesabasse ja kontrollis, et meik oleks veatu.
„Appi, ma jään jälle hiljaks,” vaatas ta närviliselt kella, haaras laualt käekoti ja tormas trepist alla.
,,Ma olen umbes tunnikese väljas lõunal, mobiililt kättesaadav,” hõikas Kairit valvelauas istuvale vastuvõtusekretärile, ise juba poolenisti uksest väljas. Viimased päevad olid olnud hullumeelsed. Kopteriõnnetus oli kaasa toonud palju erakorralisi koosolekuid, mida Kairit polnud saanud varem oma kalendrisse planeerida. Nädal tagasi oli ta suutnud üle hulga aja paigutada oma päevakavasse lõuna sõbrannadega, kuid majast välja jõudmine oli ikkagi veninud, sest mitmel töökaaslasel oli tema käest veel midagi vaja ja pidevalt helistasid ajakirjanikud, kes püüdsid esimesena uuemat infot hankida. Nüüd kippus Kairit järjekordselt hiljaks jääma.
„Hmm, aga ma arvan, et nad eeldavadki mu hilinemist,” mõtles ta irooniliselt muiates. „Nii hästi peaksid nad ikka mind tundma.”
Telefon helises. Taheti ühe homse koosoleku aega täpsustada. Kairit palus tunni aja pärast tagasi helistada, kuna on lõunal ning tal pole kalendermärkmikku käepärast. Peast ei oska ta aga kahjuks homse päevaplaani kohta midagi öelda.
Ilm oli palav nagu viimasel ajal juunikuu algul ikka. Praegusel hetkel jagunesid Tallinna vanalinna tänavatel liikuvad inimesed suures plaanis kaheks: ülikondades mehed ja kostüümides (Kairiti-sugused) naised, kes tormasid kontorist välja kiirele lõunale, ning eri keeli rääkivad turistid, kes püüdsid, pead õieli, üksteise otsa koperdades linna vaatamisväärsusi tabada.
Kontoriinimesed olid enamasti kõik sellise kuumuse jaoks ebasobivalt riides, sest arvestades kontorites olevaid konditsioneere ja riietumisreegleid, ei olnud kuidagi võimalik ennast ka keset palavat juunikuud suvisemalt riietada.
Kairit lähenes alles Nevski katedraalile, kui selle tipus hakkasid kellad täistundi lööma.
„Nüüd olen siis ametlikult hiljaks jäänud,” sai Kairit aru. Ta oli pidanud sõbrannadega kohtuma täpselt kell kaksteist. Õnneks polnud enam palju minna.
Kairit kuulas kirikukellade kõla. Just nimelt kuulas, sest Tallinna vanalinnas on võimalik kirikukellade helinat väga tihti kuulda, aga kui paljud seda tegelikult kuulavad?
Kirikukellad olid talle alati meeldinud. Kodukohas oli ta neid küll ainult pühapäeviti enne ja pärast jumalateenistust ning matuste või pulmade ajal kuulnud. Kuna Kairiti vanemate maja asus täpselt kiriku kõrval, polnud tal lapsepõlves jäänud ükski rõõmus ega kurb sündmus kirikus nägemata. Kirikukellad tekitasid temas kuidagi rahuliku tunde. Erinevate kirikute kellad on väga erineva kõlaga, kuid on siiski kõikjal samad.
Kairit ruttas Harjumäest alla. Liisu ja Margit ootasid teda Moskva kohvikus.
Kõrge kontsaga rihmikud pigistasid veidi. Esiteks seetõttu, et need olid tal alles teist päeva jalas ja teiseks polnud Kairit enam harjunud isegi mitte