„Vaata, kes sealt tuleb,” ütles Margit teeseldud aupaklikkusega, kui Kairit nende lauale lähenes. Margit istus näoga ukse poole, seetõttu märkaski tema Kairitit esimesena, kuid kohe keeras ka Liisu ennast näoga saabuja poole.
„Vabandust, vabandust,” tegi Kairit mõlema sõbranna ees alandlikku nägu, ise samal ajal sõbralikult naeratades.
„Ah, pole midagi, eks me ju eeldasime seda,” vastas Margit. „Üleüldse on suur ime, et sa üle saja aasta meiega koos välja sööma jõudsid.”
„Ole nüüd,” püüdis Kairit vastu vaielda. „Alles me käisime ju …millal see nüüd oligi? No igatahes me alles käisime kusagil.”
„Ma arvan, et sa saad ise ka aru, et tegelikult ei ole see mingi vabandus,” ütles Liisu, „ja et tegelikult on sul meie jaoks ikka häbematult vähe aega.”
Sõbrannadega olid Kairitil lood keerulised. Ausalt öeldes oli Liisul ja Margitil õigus – tal polnud nende jaoks aega! Fakt on aga see, et me otsustame ise, kuidas ja kuhu oma aja suuname. Jah, Kairiti elus oli palju tööga seonduvaid ja aegavõtvaid tegemisi, mida ta ei saanud suunata, kuid sellegipoolest oli isegi temal ajavaru, mille üle võis ise otsustada. Järelikult oli ta otsustanud, et sõbrannade jaoks tal aega ei jää. Järelikult oli selleks mingi põhjus. Ja kui sõbrannad sellest aru pole saanud, siis nad järelikult kas teesklevad või … pole tõesti aru saanud ega teagi, et Kairit hoiab neist meelega eemale.
„Teate, alles nüüd, kui me siin istume, saan ma aru, kui väga ma teie järel igatsesin,” lobises ta püüdlikult, et varjata järeldusi, mis ta just oma mõtetes oli teinud.
Kõigest hoolimata Kairit ei valetanud. Tal oli hea meel „oma tüdrukuid” näha, sest isegi nende kunagisi lahkhelisid arvestades olid Liisu ja Margit tema jaoks Tallinnas ikkagi kõige lähedasemad inimesed. Peale Kristjani muidugi.
„Me oleme jah sellised … suurepärased … asendamatud,” hakkas Margit nende häid omadusi üles lugema ja kõik naersid.
Kairit, Liisu ja Margit olid ülikooli astudes üksteisele täiesti võõrad olnud. Tegelikult mäletas Kairit mõlemat tüdrukut sisseastumiseksamite ajast – nad olid tookord koos oodanud oma järjekorda vestlusvoorus ja Margit oli teda toetama tulnud sõbrale valju häälega rääkinud, kuidas tal pole mingit kahtlust, et kui on juba nii kaugele jõutud, siis nüüd suudab ta eksamikomisjoni oma elukogemuse ja naeratusega veenda, et just tema sobib ideaalselt sellele erialale õppima.
Liisu oli tookord olnud (viisakalt väljendudes) veidi täidlasema kehaehitusega tüdruk, kes hoidis üksinda nurka ja püüdis tagasihoidlikult märkamatuks jääda. Kairiti tähelepanu oli Liisu just sellega pälvinudki, et niiviisi üksi teistest eemale hoidis.
Margit oli tookord väga enesekindla ja isegi ülbe mulje jätnud, nii et Kairit oli temas esimesest hetkest endale konkurenti tundnud ja lootnud, et teine sisse ei saa. Aga nad kõik olid sisse saanud ja ühikas kohe ka ühte tuppa elama sattunud.
Liisu oli täiesti Margiti vastand. Kui viimane arvas – ja näitas seda ka avalikult välja–, et kogu maailm on talle võlgu lihtsalt juba seetõttu, et ta olemas on, siis Liisu heale õnnele ei lootnud ja teadis, et kõige saamiseks tuleb palju tööd teha ning ka seejärel pole positiivne tulemus garanteeritud. Liisu peres oli palju lapsi ning ta oli pidanud terve elu palju vastutama ja tubli olema. Ülikooli ajal oli ta suutnud küll kaalust kõvasti alla võtta, kuid ebakindlus ja püüdlikkus jäid temasse ikka alles.
Juhuse tõttu ühikas ühte tuppa elama sattunud tüdrukud leidsid omavahel algusest peale ühise keele ja saadi headeks sõbrannadeks, kuigi aja jooksul kujunes välja nii, et Liisu ja Margit olid omavahel rohkem ninapidi koos.
Vahel arvas Kairit, et Margit ja Liisu klapivad nii hästi just sellepärast, et nad on nii erinevad ning saavad teineteise tugevusi ja nõrkusi positiivselt ära kasutada. Näiteks tagasihoidlik ja vaikne Liisu poleks ilma Margitita vist mitte ühegi mehega tuttavaks saanud, samas olid aga Liisu järjekindlus, hoolikus ja vastutusvõime just need omadused, mis Margitile koolitöös kasuks tulid.
Ülikooli ajal oleks Margit hea meelega oma aja ja energia mujale kui õppimisse suunanud, aga tihtilugu oli just kohusetundlik Liisu talle pidude ja poiste vahel järgmisel päeval toimuva eksami või mõne kodutöö tähtaja meelde tuletanud. Kuigi Margit Liisut vahel lõburikkujaks kutsus, oli tegelikult selge, et kooli lõpetamise eest tuleb tal suures osas just sõbrannale tänulik olla.
Kairit oli aga mõlemast sõbrannast väga erinev, kuid samas oli temas palju sarnasusi nii Liisu kui Margitiga. Ta oli ülikoolis väga motiveeritud ja soovis kindlasti õppetööst maksimumi võtta. Sellest tekkisid Liisuga sageli vaiksed mossitamised, sest Kairitil läks kodutööde tegemine kiiresti ja lihtsalt ning Liisu, kes pidi nendeks hulga rohkem pingutama, polnud tihtipeale rahul sellega, et Kairit sai hulga parema hinde. Aga oli ka vastupidiseid olukordi.
Margitiga olid lood hulga keerulisemad. Eksamite ja koolitööde juures huvitas teda vaid see, et saaks asjad kaelast ära ja tehtud ning vahet polnud, mis hindele. Tema konkureeris meestes ja spordis. Nimelt mängisid Kairit ja Margit mõlemad ülikooli võrkpallinaiskonnas ja kahjuks oli neil ka meeste suhtes sarnane maitse, nii tõid need kaks asja nelja ülikooliaasta jooksul palju segadust, pisaraid, karjumist, aga ka ütlemata sõnu, mis vähemalt Kairitit siiani vaevasid.
„No nii, proua osakonnajuhataja, räägi nüüd, kuidas teil seal võimukoridorides elu edeneb,” küsis Margit, kui tellimusi täitma rutanud ettekandja oli lahkunud. „Ajalehtedes ja telekas viimastel päevadel muud ei näegi, kui sina jälle seletad midagi.”
„Kiirelt läheb,” ohkas Kairit. „Kiirelt ja väga töiselt. Viimastel päevadel olen magamisest ainult unistanud. Ja enne kopteriõnnetust olin sel kuul välislähetuses vist rohkem päevi kui oma kontoris. Täitsa jube! Ja pealegi preili, mitte proua,” parandas ta Margiti öeldut.
„Ah nii, et Härra Ideaalne pole teie kätt veel palunud?” lõõpis Margit.
„Kuule, tema on ülejäänud aja kuust lähetuses, seega ega me kodus eriti kokku ei saagi. Meil on viimasel ajal täiesti virtuaalne suhe.”
Kristjaniga suhtlesid nad viimasel ajal tõesti rohkem telefoni ja muude tehniliste vahendite kaudu. Nende elu oli juba pikemat aega selline olnud, nii et kas kahjuks või õnneks hakkas Kairit juba ära harjuma, et tema elukaaslane on vaid hääl telefonis või pilt arvutiekraanil.
„Pulma veel ei saagi? Ja pisiperet ka oodata ei ole?” jätkas Liisu küsitlemist.
„Pulma veel ei saa, jah. Aga mõtted on,” lisas Kairit kavalalt. „Pisipere … Meil on selle asemel väga armas koer.”
Koera olid nad endale hiljuti võtnud. Kristjan oli tööl-trennis või kusagil mujal enamiku ajast, mil Kairit kodus oli, ja vastupidi. Kristjani jaoks polnud üksi kodus olla probleem, kuid Kairiti arvates oli suures majas hoolimata alarmsüsteemist ikkagi üksinda kuidagi kõhe olla. Seega pärast pikka nuiamist oli mees nõus olnud, et nad võivad koera võtta. Fakt on aga see, et juba praeguseks oli koer enamiku ajast Kairiti vanemate juures veetnud, et loomake ei peaks liiga kaua üksi olema.
Nooruke ettekandja saabus