„Nii et see on tõsi, sa ei teagi!” nentis ta.
„Mida ma ei tea, kurat võtaks?”
Pianelli vangutas pead ja otsis kotist märkmiku.
„Ma pean tööle minema,” lausus ta, kui me peaväljakule jõudsime. „Ma pean selle siinse kohaliku kapsa jaoks artikli valmis saama.”
„Oota, Stéphane!”
Rahul minu reageeringu üle, sättis ajakirjanik end minekule, viibates mulle käega:
„Pärast räägime.”
Mu süda tagus rinnus nagu pöörane. Üks oli aga kindel: sellega polnud üllatused veel kaugeltki lõppenud.
3.
Kogu Hobukastanite väljak võnkus orkestrihelide rütmis ning elavalt vestlevate seltskondade häältemelust. Kui need võimsad puud siin tõesti kunagi ka kasvasid, olid parasiidid need juba ammuilma hävitanud. Nimi jäi alles, aga väljakule olid nüüd istutatud hoopis Kanaari datlipalmid, mis oma graatsilise siluetiga meenutasid puhkust ja farniente’t. Suurtesse kahvatukollasest riidest telkidesse olid üles seatud buffet-lauad, pingiread ja lillevanikud. Rahvast kihaval väljakul sagisid ringi õlgkübarais ja meremehesärkides kelnerid, kes kostitasid külalisi jookidega.
Haarasin kandikult klaasi, mekkisin veidi ja sülitasin joogi otsemaid lillepeenrasse. Korraldajad polnud suutnud midagi paremat välja nuputada kui pakkuda kokteiliks jõledat segu kookoseveest ja ingverimaitselisest jääteest. Liginesin Rootsi lauale. Nähtavasti oli ka siin mindud tervislike suupistete teed. Tundsin end kui Californias või mõnes Brooklyni lokaalis, kus valitseb ülitervislikkuse idoloogia. Adjöö, Nice’i-pärased täidetud köögiviljad, praetud suvikõrvitsaõied ja sibulaoliivipirukad. Süüa polnud muud kui nukraid juurviljalõike, väherasvase koorega salatipokaale ning gluteenivabu juustu-röstsaiasnäkke.
Eemaldusin puhvetilauast ja sättisin end kõrgetele betoontreppidele, mis moodustasid hoovi ümber poolkaare nagu ringauditooriumis. Panin päikeseprillid ette ja jälgisin oma vaatepostilt märkamatuks jäädes suure huviga koolikaaslasi.
Vilistlased tervitasid üksteist soojalt, patsutasid õlale, embasid, näitasid kõige ilusamaid pilte oma pisipõnnidest või teisme-eas lastest, vahetasid meiliaadresse, mobiilinumbreid, lisasid üksteist sotsiaalmeedias sõbralisti. Pianellil oli õigus: mulle oli see kõik võõras. Ma ei üritanud isegi teeselda. Esiteks sellepärast, et keskkooliaastad ei tekitanud minus vähimatki nostalgiat. Teiseks sellepärast, et ma olingi loomult üksik hunt, kel on raamat alati taskus, Facebookis kontot aga pole, toriseja, kes ei kohane „laikide” ajastu ootustega. Ja viimaks sellepärast, et mööda lendavad aastad polnud mind kunagi ängistanud. Ma ei läinud peast segi, kui ma neljakümneseks sain, ega ka siis, kui oimukohtadele hakkas ilmuma hõbehalli. Ausalt öeldes ootasin ma vananemist kannatamatult, kuna see tähendas kaugenemist minevikust, mis ei sümboliseerinud minu jaoks mitte kaotatud paradiisi, vaid traagiliste sündmuste epitsentrit, mille eest ma terve elu pagenud olin.
4.
Esimene tähelepanek vilistlasi silmitsedes: enamik kohaletulnuist liikus jõukates ringkondades, kus hoolega figuuri jälgiti. Meeste puhul oli suurimaks nuhtluseks kiilaspäisus. Kas see pole mitte Nicolas Dubois? Temal oli juuksesiirdamine aia taha läinud. Alexandre Musca püüdis peita paljast pealage pika taha kammitud juuksesalguga. Romain Roussel oli otsustanud pea üleni paljaks ajada.
Olin oma mälu üle meeldivalt üllatunud: endavanuste külaliste puhul suutsin pea kõik nimed ja näod kokku viia. Eemalt oli see naljakas vaatepilt. Vahepeal suisa uskumatu, sest nii mõnigi näis olevat siia tulnud mineviku eest revanši võtma. Nagu Manon Agostini. Kunagisest silmapaistmatust ja häbelikust tüdrukust oli sirgunud kaunis ja enesekindel naine. Samasugune metamorfoos oli toimunud Christophe Mirkoviciga. Mäletasin teda kui nerd’i – sõna, mida me tollal veel ei pruukinud –, aga klassi vinnilisest veidrikust peksukotist, nagu ma teda mäletasin, polnud enam jälgegi, ja mul oli tema üle ainult hea meel. Ameerikalikul kombel lasi ta oma edu vähimagi valehäbita välja paista, kiitis taevani oma Teslat ning vestles inglise keeles endast kakskümmend aastat noorema pruudiga, kes kõigi pilke püüdis.
Éric Lafitte seevastu oli korralikult räsida saanud. Mäletasin teda kui kehastunud pooljumalat. Tumedapäist inglit nagu Alain Delon filmis „Ereda päikese all”. Praeguseks oli aga Éric the Kingist saanud armilise näoga kõhukas nukker onkel, kes meenutas rohkem Homer Simpsonit kui näitlejat filmis „Rocco ja tema vennad”.
Kathy ja Hervé Lesage saabusid käsikäes. Nad hakkasid kohtamas käima juba eelviimases klassis ning abiellusid pärast õpingute lõppu. Kathy (nagu mees teda hellitavalt kutsus) neiupõlvenimi oli Katherine Laneu. Mäletasin tema võrratuid jalgu – mis olid kahtlemata ikka veel sama ilusad, olgugi et ta oli Šoti mustriga miniseeliku pükskostüümi vastu vahetanud – ja veatut, kirjanduslikku inglise keelt, mida ta tollal kõneles. Olin tihti juurelnud, kuidas sai temasugune tüdruk armuda Hervé Lesage’i. Meest kutsuti Régis’ks – nimi pärines tollasest kuulsast telesaatest ja selle mantrast „Régis on jobu”. Kooliajal oli tal mittemidagiütlev välimus ja aju asemel hernes, ta tegi kohatuid märkusi, esitas õpetajatele teemaväliseid küsimusi ning, mis kõige hullem, ei tundunud taipavat, et tema pruut on sada korda šikim, kui tema eales olema saab. Kakskümmend viis aastat hiljem, seljas seemisnahkne jakk ja näol rahulolev ilme, tundus Régis täpselt samasugune jobu. Miinuspunkte tõi asjaolu, et ta kandis peas Pariisi Saint-Germaini jalgpalliklubi nokatsit. No comment.
Riietuse mõttes pälvis grand prix’ siiski Fabrice Fauconnier. Air France’i piloodina ilmus ta kokkutulekule uhkelt lendurivormis. Jälgisin, kuidas ta blondide kiharate, tikk-kontsade ja kohendatud rindade vahel ringi patseerib. Kunagine nägus noormees polnud end käest lasknud: tema kehaehitus oli endiselt atleetlik, aga oma hallide juuste, sügava pilgu ja silmanähtava edevusega mõjus ta nagu vana ilueedi. Paar aastat tagasi olin sattunud tema lennule. Ta arvas, et valmistab mulle rõõmu, kui kutsub mind maandumiseks kokpitti, nagu ma oleks ikka veel viieaastane…
5.
„Vaata aga, meie lendur-pistrik3 on ikka kõvasti vanemaks jäänud!”
Fanny Brahimi pilgutas mulle silma ja embas siis soojalt. Ka tema oli korralikult muutunud. Kabiilia päritolu väikest kasvu, lühikeste blondide juuste ja heledate silmadega naine kandis kõrgeid kontskingi ning liibuvaid teksaseid. Kaks ülemist lahti jäetud nööpi lasid aimata tema rinnapartiid ning vööga tolmumantel pikendas siluetti. Eelmises elus olin teda tundnud kui grunge apostlit, kes lohistas jalas kulunud nahast Doc Martenseid ning uppus vormitutesse ruudulistesse särkidesse, lapitud kampsunitesse ja lõhkistesse Levi’s 501 teksadesse.
Fanny, hakkajam kui mina, oli kuskilt klaasi šampanjat välja võlunud.
„Popkorni ma paraku ei leidnud,” sõnas ta minu kõrvale trepile istudes, justkui hakkaksime kohe filmi vaatama.
Nagu kooliajalgi, kandis ta kaelas fotoaparaati – Leica M kaamerat – ja asus rahvahulgast pilte klõpsutama.
Olin Fannyd tundnud terve elu. Käisime koos tema ja Maxime’iga Fontonne’i linnajao algkoolis, mida kutsuti ka „vanaks kooliks”, sest see tegutses Kolmanda Vabariigi aegsetes kaunites hoonetes, erinevalt René-Cassini kooli standardehitistest, mille Antibes’i linn oli hiljem rajanud. Teismelistena olime Fannyga lähedased sõbrad. Ta oli minu esimene tüdruksõber, see oli põhikooli lõpuklassis. Ühel laupäeva pärastlõunal, kui olime käinud kinos vaatamas „Vihmameest” ning sõitsime bussiga tagasi Fontonne’i poole, kummalgi üks kassetipleieri klapp kõrvas, vahetasime mõned kohmakad musid. Neli-viis suudlust laulude „Puisque tu pars” ja „Pourvu qu’elles soient douces” vahepeal. Olime koos kuni gümnaasiumi eelviimase klassini, siis kasvasime lahku, aga jäime sellegipoolest sõpradeks. Fanny oli üks neist küpsetest ja vabameelsetest tüdrukutest, kes keskkooli lõpuklassis kõigi poistega magasid, ilma et oleksid end kellegagi sidunud. Saint-Exis polnud see tavaline ja paljud mõistsid ta hukka. Mina