Ta seisatas ja kuulatas tuule ulgumist. See kõlas nagu hala, ühtaegu lähedane ja kauge. Hääletu ähvardus.
Kuigi Manon oli paljajalu, vinnas ta end takistusest mööda pääsemiseks kaljulahmaka otsa ja jätkas teed, ainsaks valgustuseks telefoni taskulambi helk.
Kalju jalamil joonistus välja tume kogu. Manon kissitas silmi. Ei, ta oli liiga kaugel, et midagi selgemalt eristada. Naine proovis ettevaatlikult alla laskuda. Kraksaki. Pitskleidi õmblus kärises, aga ta ei tenud sellest välja. Nüüd nägi ta kogu, mis oli tema pilku püüdnud. Laip. Kividele jäetud naise surnukeha. Mida lähemale ta astus, seda õudsem tal hakkas. Siin polnud tegu õnnetusega. Naise nägu oli pekstud veriseks tombuks. Jumal küll. Manon tundis, et jalad ei kanna teda enam, et ta võib kohe kokku kukkuda. Ta haaras telefoni, et abi kutsuda. Levi ei olnud, aga ekraan näitas sellegipoolest: Ainult hädaabikõned. Ta hakkas juba helistama, kui mõistis, et ei viibi seal üksi. Veidi eemal istus üks nuttev mees. Ta oli kokku varisenud ja nuuksus, pea käte vahel.
Manon tõmbus hirmust kangeks. Sel hetkel ta kahetses, et polnud relva ühes võtnud. Naine astus ettevaatlikult lähemale. Mees ajas end püsti. Kui ta pea tõstis, tundis Manon ta ära.
„Mina tegin seda,” purskas mees näpuga laibale osutades.
1992
Graatsiliselt ja kergelt hüppas Vinca Rockwell ühelt kivilt teisele. Tuul aina tõusis. Aga Vincale see meeldis. Lained, oht, mereõhu hurm, järsud kaljud, mis võtavad pea ringi käima. Mitte miski polnud teda iial joovastanud samavõrd kui kohtumine Alexis’ga. Sügav, täielik eufooria. Kehade ja hingede ühtesulamine. Isegi kui ta elaks saja-aastaseks, ei saaks mitte kui miski sellele mälestusele vastu. Teadmine, et nad kohtuvad salaja Alexis’ga, et nad armatsevad kaljude vahel, tegi ta hingetuks.
Tüdruk tundis nahal niisket tuuleiili, mis ta üleni endasse mässis, jalge ümber vihises, kleidihõlmu lennutas, justkui eelmäng ees ootavale andumisele. Süda, mis tahab rinnust välja hüpata, kuumalaine, mis rabab jalust ja raputab läbi, veri, mis taob, erutus, mis paneb värisema keha iga viimase kui sentimeetri.
Kohe näeb ta Alexis’d. Kohe-kohe näeb ta oma armastatut!
Alexis oli torm, öö, hetk siin ja praegu. Vinca teadis sisimas, et ta mängib tulega ja et asi lõpeb veel halvasti. Aga ta poleks seda joovastust mitte millegi vastu vahetanud. Ootus, armastuse meeletused, valus nauding lasta ööl end kaasa viia.
„Vinca!”
Äkki ilmus särava täiskuutaeva taustal nähtavale Alexis’ siluett. Vinca astus paar sammu varju suunas. Üks silmapilgutus, ja ta peaaegu tundis eelseisvat naudingut. Kirglikku, põletavat, taltsutamatut. Kehad, mis saavad üheks ja sulanduvad teineteises, kuni lahustuvad lainetes ja tuules. Oiged, mis segunevad kajakate kisaga. Ekstaas, plahvatus, mis haarab oma võimusse, pimestavvalge sähvatus, mis kiirgab üle kogu keha ja paneb tundma, nagu valguks terve olemus laiali.
„Alexis!”
Kui Vinca lõpuks armastatu oma embusse haaras, sosistas hääl tema peas taas, et asi lõpeb veel halvasti. Aga tütarlaps ei hoolinud sellest, mis tulevik toob. Armastus on kas kõik või mitte midagi.
Ainus, mis luges, oli käesolev hetk.
Öö põletav ja mürgine kutse.
Eile ja täna
(NICE-MATIN – esmaspäev, 8. mai 2017)
Saint-Exupéry rahvusvaheline gümnaasium tähistab 50. juubelit
Sel nädalavahetusel särab Sophia Antipolise tehnopoli lipulaeva sünnipäevatordil viiskümmend küünalt.
Rahvusvaheline gümnaasium, mille asutas 1967. aastal Prantsuse Ilmalik Misjon, et kodumaalt väljarännanute lastele haridust pakkuda, on Côte d’Azuril ebaharilik õppeasutus. Kool on silma paistnud suurepäraste õpitulemustega ning pakub haridust võõrkeeltes. Rahvusvaheliselt tunnustatud kakskeelsetes programmides õpib praegu tuhatkond noort nii Prantsusmaalt kui ka mujalt. Juubelipidustused saavad avapaugu 12. mail lahtiste uste päevaga, kui ettekandmisele tulevad õpilaste ja õpetajate loovtööd – fotonäitused, filmid, teatritükid –, mis on valminud spetsiaalselt tähtpäevaks.
Pidustused jätkuvad järgmisel päeval kokteilipeoga, kuhu on palutud kõik vilistlased ja töötajad. Ühtlasi pannakse tseremoonial nurgakivi uuele viiekorruselisele hoonele, niinimetatud Klaastornile, mis kerkib peagi maha lammutatava spordihalli asemele. Ülimoodsas hoones seavad end sisse kõrgkoolide ettevalmistuskursused2. 1990.-1995. aasta lõpetajatel on au olla võimla viimased kasutajad, sest õhtul toimub seal vinge vilistlasdisko.
Gümnaasiumi direktriss Florence Guirard loodab, et juubelipidustustel osaleb võimalikult palju õpilasi. „Kõik vilistlased, õpetajad ja kogu koolipere on oodatud rõõmsat sündmust koos meiega tähistama. Jagatud hetked, taaskohtumised ja ühised mälestused meenutavad meile, kust me tuleme, ning on olulised, et teada, kuhu läheme,” lisas direktor suuresõnaliselt ja täpsustas, et kokkutuleku jaoks on loodud ka Facebooki grupp.
Stéphane Pianelli
FOREVER YOUNG
1
Coca-Cola Cherry
Kui lennuk hakkab alla kukkuma, pole turvavöö kinnitamisest mingit kasu.
HARUKI MURAKAMI
1.
Sophia Antipolis
Laupäev, 13. mai 2017
Parkisin üüriauto tankla lähedale mändide alla, kolmesaja meetri kaugusele gümnaasiumi sissepääsust. Tulin otse New Yorgi-Nice’i lennult, mille jooksul ma polnud sõbagi silmale saanud.
Olin eelmisel õhtul kiiruga Manhattanilt lahkunud, kui olin leidnud postkastist artikli minu endise kooli viiekümnendast juubelist. Meili oli saatnud kirjastuse messenger’i kaudu Maxime Biancardini, minu tollane parim sõber, kellega olime viimati näinud kakskümmend viis aastat tagasi. Ta oli jätnud oma telefoninumbri, mida ma esialgu kasutama ei kippunud, kuni olin sunnitud tõdema, et muud võimalust ei ole.
„Kas sa artiklit nägid, Thomas?” küsis ta pikema sissejuhatuseta.
„Sellepärast ma helistangi.”
„Mõistad, mida see tähendab?”
Tema hääles võis ära tunda vana tuttava kõla, ent ärevus, ähm ja hirm moonutasid seda.
Ma ei vastanud kohe. Jah, ma mõistsin, mida see tähendab. Et meie senistel eludel on nüüd lõpp. Et ülejäänud elu veedame me trellide taga.
„Sa pead Côte d’Azuri tulema, Thomas,” prahvatas Maxime pärast hetkelist vaikust. „Me peame midagi välja mõtlema, et see ära hoida. Me peame proovima.”
Sulgesin silmad ja vaagisin ees ootavat: üüratu skandaal, kohus, šokilaine, millest ei jää puutumata ka meie pered.
Sügaval sisimas olin ma alati teadnud, et see päev võib lõpuks saabuda. Pea kakskümmend viis aastat olin ma elanud – või vähemalt teeselnud, et elan –, Damoklese mõõk pea kohal. Tihti ärkasin keset ööd hirmuhigis, mõeldes tagasi tollastele sündmustele ja võimalusele, et ühel päeval tuleb kõik päevavalgele. Säärastel öödel võtsin ma Karuizawa viskiga sisse Bromazepami, kuid harva suutsin ma uuesti uinuda.
„Me peame midagi ette võtma,” kordas sõber.
Ma ju teadsin, et see oli enesepete. Sellesama pommi, mis ähvardas meie elud hävitada, olime me ühel 1992. aasta detsembrikuu õhtul ise valmis meisterdanud.
Ja me mõlemad teadsime, et enam ei ole