Sophia Antipolis, mis asus mitme haldusüksuse (sealhulgas Antibes’i ja Valbonne’i) piiril ning mida tutvustati tihtipeale kui Prantsuse Silicon Valleyt, kujutas endast väikest rohelist oaasi keset ülemäära betoonitud Côte d’Azuri. Tuhanded kõrgtehnoloogiale spetsialiseerunud iduettevõtted ja kontsernid olid end siinse kahe tuhande hektari suuruse männimetsa varjus sisse seadnud. Asupaigal olid tugevad trumbid, et meelitada kohale tipptegijaid kogu maailmast – kolmveerand aastast sirav päike, Vahemeri ja Alpide suusakeskused kõigest kiviviske kaugusel, rohkelt sportimisvõimalusi ja häid rahvusvahelisi koole, mille seas paistis iseäranis silma Saint-Exupéry gümnaasium. Ranniku-Alpide hariduspüramiidi tipp. Kool, kuhu kõik vanemad lootsid ühel päeval oma võsukesed panna, uskudes gümnaasiumi moto tõotatud tulevikku: „Scientia potestas est.”
Möödusin valvuri majakesest ning läksin edasi piki administratiivhoonet ja õpetajate tuba. Ehitatud 1960. aastate keskel, hakkas koolilinnak vananema, aga tervikuna mõjus see endiselt erakordselt. Kampuse arhitekt oli oskuslikult ära kasutanud Valbonne’i platoo ainulaadset looduskeskkonda. Tol laupäeva hommikul oli õhk mahe ning taevas sügavsinine. Kesk männikut ja Vahemere taimestikku, kaljuseinu ja järske tõuse-laskumisi sulandusid terasest, betoonist ning klaasist kuubid ja rööptahukad harmooniliselt kokku künkliku maastikuga. Mäe jalamil seisid ümber suure järve pooleldi puude varjus värvilised kahekorruselised majakesed. Ühiselamud, mis olid saanud nime Côte d’Azuris viibinud suurkujude järgi – Pablo Picasso, Marc Chagall, Nicolas de Staël, Francis Scott Fitzgerald, Sidney Bechet, Graham Greene…
Viieteistkümnendast üheksateistkümnenda eluaastani olin ma elanud siin, vanemate käsutusse antud ametikorteris. Mälestused sellest ajast olid veel värsked. Eriti too imeline tunne igal hommikul, kui silmi avades otse männimetsa vaatasin. Minu toast oli avanenud samasugune uskumatu pilt sillerdava järvepeegli, puidust ujuksilla ja paadikuuridega, nagu ma seda praegu enda ees nägin. Pärast kahtekümmet New Yorgis veedetud aastat olin lõpuks suutnud panna end uskuma, et eelistan Manhattani elektrisinist taevast mistraali-ja tsikaadilaulule, Brooklyni ja Harlemi energiat eukalüpti- ja lavendlilõhnale. Aga on see ikka tõsi? mõtlesin ma endamisi, keerates ümber Agoraa (1990. aastate alguses raamatukogu kõrvale ehitatud klaashoone, milles asus mitu auditooriumi, aga ka kinosaal). Jõudsin punastest tellistest gooti mõjutustega ajaloolise õppehooneni, mis meenutas mõningaid Ameerika ülikoole. Ehitis oli ajast ja arust ja täiesti kokkusobimatu ülejäänud arhitektuuriansambliga, aga oli sellest hoolimata olnud alati Saint-Exi au ja uhkus, mis andis gümnaasiumile ivyleague’liku hõngu ja lapsevanematele tähtsa tunde, et nende võsukesed käivad kohalikus Harvardis.
„Nonii, Thomas Degalais, tulid järgmise romaani tarbeks inspiratsiooni koguma?”
2.
Selja tagant kostev hääl üllatas mind ning ümber pöörates vaatas mulle vastu Stéphane Pianelli lustlik nägu. Pikad juuksed, musketäri kitsehabe, John Lennoni stiilis ümmargused prillid ja mahukas üleõlakott – Nice-Matini ajakirjanik nägi välja niisama iseäralik nagu kooliajalgi. Ainsaks möönduseks praegusele ajale oli T-särk, mida ta kandis varrukateta vesti all ja mida kaunistas kuulus Φ-täht, Prantsuse vasakäärmusliku partei La France Insoumise’i sümbol.
„Tervitus, Stéphane,” vastasin ma tema kätt surudes.
Jalutasime koos veidi edasi. Pianelli oli minuga ühevanune ja samuti siitkandist pärit. Käisime kuni keskkooli lõpuni samas klassis. Mäletasin teda kui hea suuvärgiga suurepärast kõnemeest, kes ajas oma raudse loogikaga õpetajad nii mõnigi kord segadusse. Ta oli üks vähestest gümnasistidest, kes poliitikast midagi jagas. Keskkooli lõpetamise järel, kui tema eksamite tulemused oleksid võimaldanud tal astuda Sciences-Po ettevalmistuskursustele Saint-Exis, otsustas ta jätkata õpinguid hoopis Nice’i ülikooli kirjandusteaduskonnas. Teaduskonnas, mida minu isa kutsus „töötute vabrikuks” ja ema veel radikaalsemalt „vasakpoolsete logardite bandeks”. Ent Pianelli oli oma mässumeelsust harrastanud teadlikult. Kirjandusteaduskonna kampuses Carlone’is liitus ta sotsialistlike liikumistega MNEF ja MJS ning samal ajal tuli ka tema esimene tähetund, kui ta astus ühel 1994. aasta kevadõhtul üles France 2 telesaates „Tulevik on noorte kätes”. Enam kui kahe tunni vältel said otsesaates sõna kümned noored, kes seisid vastu kurikuulsale miinimumpalgale CIP-ile, mida valitsus läbi suruda proovis. Olin saadet hiljuti riikliku telearhiivi kodulehel näinud ning Pianelli enesekindlus suisa rabas mind. Ta võttis kaks korda sõna, kasutades juhust, et kogenud poliitikud paika panna. Tõeline jäär, kes ei löönud mitte millegi ega kellegi ees risti ette.
„Ja mida sina Macroni võidust arvad?” küsis ta mult igasuguse sissejuhatuseta. (Nii et poliitika paelus teda endiselt.) „Sinusuguste inimeste jaoks on see hea uudis või mis?”
„Kirjanike jaoks?”
„Ei, rikaste sigade jaoks!” kostis ta põlevi silmi.
Pianelli armastas lõõpida, ta võis ka valetada, aga sellegipoolest meeldis ta mulle. Ta oli Saint-Exist ainus, kellega ma olin veel tihedamalt suhtlema jäänud, sest iga kord, kui mul uus romaan ilmus, tegi ta minuga Nice-Matini jaoks intervjuu. Nii palju kui mina teadsin, ei olnud ta kunagi unistanud sellest, et töötada mõnes üleriigilises väljaandes, eelistades jääda laia ampluaaga ajakirjanikuks. Nice-Matinis olid tal vabad käed kirjutada kõigest, millest hing ihkas – poliitikast, kultuurist, kohalikust elust –, ja seda sõltumatust hindas ta üle kõige. Pianelli võis küll mängida sulepeaga relvastatud hirmuäratavat uudistekütti, aga säilitas siiski teatava objektiivsuse. Jälgisin alati huviga, mida ta oma arvustustes minu romaanide kohta kirjutab, sest tal oli oskus ridade vahelt lugeda. Pianelli artiklid polnud tingimata ülivõrdes kiitvad, aga isegi kritiseerides ei unustanud ta kunagi, et iga romaani, nagu ka iga filmi ja teatrietenduse taga on enamasti aastatepikkust vaeva, kahtlusi ja kõhklusi, mida on küll lubatud arvustada, kuid mida oleks julm ja ülbe paari reaga pihuks ja põrmuks teha. „Igatahes on ka kõige keskpärasem romaan väärt rohkem kui arvustus, mis ta selliseks tembeldab,” tunnistas ta mulle kunagi, tuues „Ratatouille” filmi toidukriitiku Anton Ego kuulsa ütlemise kirjandusmaailma.
„Nali naljaks, mis sina, kunstnik, siin teed?”
Just nagu muuseas kuulas ta maad, üritas mind rääkima panna ning kõik välja pigistada. Ta teadis mu mineviku kohta nii mõndagi. Võib-olla tajus ta mu närvilisust, kui ma taskus Vinca päikeseprillidega identseid Ray-Bane näppisin ja veerand tundi tagasi saadud ähvardusest mõtlesin.
„Alati on ju tore juurte juurde tagasi tulla. Mida aeg edasi, seda…”
„Ah, ära aja,” katkestas ta mind irvitades. „Pole midagi, mida sa vihkaksid rohkem kui vilistlaskokkutulekut, Thomas. Vaata nüüd ennast oma Charvet’ triiksärgi ja Patek Philippe’i käekellaga. Ära arvagi, et ma jään uskuma su udujuttu, kuidas sa sõitsid selleks New Yorgist pärale, et üürata „Goldoraki” multika laulujuppi ja nätsutada Malabari koos tüüpidega, keda sa tegelikult põlgad.”
„Nüüd sa küll eksid. Ma ei põlga kedagi.”
Ja see oli tõsi.
Ajakirjanik mõõtis mind kahtlustaval pilgul. Märkamatult oli tema ilme muutunud. Pianelli silmad põlesid, justkui oleks ta mind millegagi vahele võtnud.
„Nüüd ma taipan,” sõnas ta lõpuks noogutades. „Sa tulid sellepärast siia, et sa lugesid mu artiklit!”
Küsimus võttis mul hinge kinni, nagu oleks Pianelli mulle kõhtu virutanud. Kuidas ta teadis?
„Millest sa räägid, Stéphane?”
„Ära tee nägu, nagu sa ei teaks.”
Proovisin jätkata muretul toonil:
„Ma elan TriBeCas. Ma loen kohvi kõrvale New York Timesi. Mitte sinu kohalikku kapsast. Mis artiklit sa mõtled? Kooli viiekümneda juubeli oma?”
Tema