natuke kuulekust, üldiselt süütuid asju. Väga vale on kujutada mõnd vägivaldset liikumist mingi madalalaubaliste kambana. Lihtsameelsed on muidugi sõdurid, ideede elluviijad, leegion. Aga kõik ideed on oma ohtlikus täiuses sündinud kõrgete otsaesiste õilsate võlvkaarte all, ülikoolide kateedrites, või vähemalt vaiksetes kirjutustubades, kõik nad on esmalt välja antud paksude ja raskestiloetavate raamatute kujul. Kõik ideed on olnud head. See on aksioom. Keegi ei taha välja mõelda halba ideed. Nii rassism kui sotsiaalne õiglus peavad teenima inimeste hüve. Kõige ohtlikumad ongi ideed, mis kuulutavad head. Sallivad, humaansed ideed. Tihti langevad nende ohvriteks esimestena küll nende ideede levitajad, aga kus iganes ja millist iganes ideed ka ei levitataks, seal lendavad ikka pead. Iga pommivöö all tuksub üks inimarmastusest tulvil süda. Kõik, kes on lugenud raamatuid ja eriti need, kes on sealt lugenud välja mõne inimkonda (või rahvast) päästva õpetuse, käivad ringi katkupisikuga. Kõik pisikud pole eriti nakkavad ega virulentsed, aga mõni alati on. Ikka tõrjutakse mõnd vana katku, pannakse karantiini nakkuvuse kaotanud leeprahaigeid, aga tõeliselt nakkusohtlikel lastakse vabalt ringi joosta, kuni on juba hilja. Ongi juba.
