Ajalehed kuulutavad kahte tõde, või valet, kuidas võtta. Ütleme siis, lootust: lootust, et kõik jätkub vanaviisi (ka homme on uudised) ja lootust, et kõik võib muutuda. Lootust, et miski ei muutu ja lootust, et katastroof ikkagi tuleb ja et ühel päeval me ei peagi enam edasi elama, et kõike seda mäletada.
Kui laps, kes praegu on väike, kes täna alles sünnib siia ilma, kui ta viiekümne aasta pärast ikka veel elab, ja kui ta peaks leidma kuskilt pööningult paki vanu ajalehti, mida ta neist siis mõtleb? Tema, kes ei teagi, mida tähendab tuua ajalehte postkastist või osta kioskist (olid kunagi sellised asjad), mida tähendab neid krabinal lahti lüüa, hingata nende mürgist trükilõhna, elu, lootuse ja tõe lõhna, lasta leht pärast lugemist põrandale langeda ja unustada kohe kõik.
Oleks ajaleht, mis räägiks nähtamatust, mis ilmutaks tõde sellest, mis meist saab!
Aga kas meist üldse saabki midagi?
Väljas hakkas lund sadama, laiu kevadisi helbeid. Käisin enne korra õues, võtsin sauna kõrvalruumi ukse eest ära kile, mille lõin sinna talvel, et see hoiaks külma eest kartuleid ja porgandeid ja peete ja õunamahlu, mis seal seisavad. Keldrit siin pole, maa on ajuti märg, kartulite jaoks on kasutatud seda sauna kõrvalruumi. Kui on pakane, saab saunast sinna sooja lasta. Pakast oli õnneks vähe. Ja enam teda ei tule ka. Panin kile targu, koos lippidega, millega ta kinni löödud oli, sinnasamasse kõrvalruumi. Kuigi ma loodan, et ma ei pea teda tuleval talvel jälle sinna naelutama. Ma loodan, et miski muutub. Et talve ei tule enam. Mulle. Aga seda olen ma ikka lootnud. Kõik need kevaded. Kõigist neist kevadetest, kõigist neist ülestõusmispühadest olen ma lootnud midagi lõplikku. Ilmutust. Ja loodan ikka. Miks Sa siis ei tule, Issand, miks Sa jätad meid aja ja tema lehtede võimusesse? Miks Sa ei paljasta kõige selle valet, mis on? Kas halastusest? Ikka veel?
Küll need suured laiad helbed, mis väljas keerlevad, on ilusad. Kevadel. Kui nad keerlevad läbi noore valguse, kui võsad nende taustal on juba värvilised, punakad, roosakad, kollakad (sarapuu-urvad juba ripnevad). Nad sajavad nagu inglid, nagu saadikud tõelisest maailmast. Maa muutub kiiresti valgekirjuks. Tahaks olla kas surnu või laps. Ei, laps ei tahaks.
Miks ma jään neid vaatama, nagu nõiutult? Nende lend on nähtav märk sellest, et aeg liigub. Või ei liigu? Sajavad nad, lendavad nad läbi liikumatu, alatioleva aja?
Vanad ajalehed on vanade valede kataloog. Selle kataloog, mida me uskusime. See “mida me uskusime” ütleb ise kõik.
Perekond
Eile oli isa sünnipäev. Üheksakümmend kuus. Alles õhtul tuli meelde, kell viis helistasin rannast tuule käest. Külalised, isa õe- ja vennatütred olid just läinud. Urve pesi nõusid, Pille polnud helistanud, tal lähevad kuupäevad alati meelest ära, saatsin talle sõnumi, et helista isale. Isa muretseb nüüd meie pärast. Küsis, kas mul raha ikka on, ega ma majamüügi raha ei kuluta. Ei kuluta. Veel mitte. Imelik jah, raha ikka on. Täna hommikul kujutasin ette, kuidas ta ühel ööl on uinunud ja enam ei ärka. Niisugune surm sobiks talle. Või kellele ei sobiks! Me tahaksime perekonnast lahti saada lihtsalt, valutult ja süütult, ideaalis võiks see toimuda isegi teatava pidulikkusega. Pisarad, hüvastijätt, tuul kevadõites. Või helevalge vaikus, nagu oli siis, kui ema suri.
Aga perekonnast peaks lahti saama juba varem. Nii ruttu kui võimalik. Perekond on patt. Juba piiblis. Juba Paulus kuulutab ta patuks. Ta on küll vähem patt, millega saab ära hoida ümberaelemise suurema patu, aga patt ikkagi.
Nagu iga patt, on temagi magus, kinnihoidev, ennast igal viisil õigustav. Muidugi, perekond ongi ühiskonna alustala. Muidugi, perekonnata on elada raske. Kes ootab sind koju, kes kasib sind vanaduses? Kes sind vanaduses vähemalt talub? Ja ükskõik kui õudne poleks ka perekonna ahistus, tuim mees ja tühine naine, halvad lapsed ja tüütud sugulased – üksinduse ahistus on ikka ja alati hullem. Perekonnas saab alati kedagi süüdistada. Selleks perekonnad ongi olemas.
Kodust tuleks ära joosta, niipea kui jalad kannavad. Muidugi, kui tahad. Miljonite jaoks on perekond pääsetee, võib-olla üks ja ainus. Aga kui sa tead, et sinu jaoks ei ole, mida sa siis veel ootad? Haletsed ema pisaraid ja isa halle juukseid? Jäädes teed sa neile rohkem valu, sest nad saavad näha sinu paratamatut allakäiku. Allakäiku ja mandumist, sest sa ei lahkunud, ei rebinud ennast lahti. Nüüd kuhtud nagu vana hall ketikoer. Kui sa oleksid läinud, oleksid sa nende meeles saanud millekski ilusaks ja väärtuslikuks, muutumatuks. Kauniks mälestuseks, kadunud pojaks, keda alati on magus koju oodata.
Tuleb teha see samm, see kõigi iseseisvate sammude ema. Aga kas seda saab teha? See on küsimus. Kas saab sündida, kas saab surra. Ise? Kas saab saada vabaks.
Mitte teiste armastus ei hoia meid tagasi. Pole meile ükskõiksemat asja kui teiste armastus. Tagasi hoiab enda armastusejanu. Hirm viimse turvapaiga kaotamise pärast. Nüüd olen ma vana laps. Kevadest kevadesse ootan, et midagi juhtuks, et miski viiks mu ära. Aga miski ei vii. Kevaded on samasugune enesepettus nagu ajalehed ja nende uudised, nende suured katastroofilubadused. Hall kulu peab lihtsalt saama kirjudeks õiteks ja liblikateks. Jälle peab päike paistma ja soojendama oma lapsi, nii väikeseid kui suuri kui ka päris vanu juba.
Perekond on meie saatus. Meie sünd ja surm. Perekonnata ei ela keegi. Kes võtab naise või läheb mehele, saab lapsed ja pangalaenud, kodutehnika ja sööginõud, igahommikuse töölesõidu ja reedeõhtuse ööklubi (soliidsemas eas asendavad seda teater, kontsert, lihtsalt televiisor), selle elu on otsustatud, on korras, peaasi, et ta vaid määratud kursilt liiga palju kõrvale ei kalduks. Natuke võib. Süsteem on nii turvaline, et väiksemad kõrvalekalded on sinna sisse arvestatud. Truudusemurdmised, lahutused, pankrotid. Haigused, õnnetused, surm. Perekond on surematu. Kuskilt mineviku kändudest ajab ikka mõni võsu ennast välja. Patt ja needus peavad saama käia etteantud teed. Samuti õnnistus.
Kui pole perekonda, moodustub inimese ümber pseudoperekond. Või miks pseudo? Miski, mis on, pole pseudo. Kass või koer. Puurilinnud. Sõbrannad. Joomavennad. Kloostrivennad. Töö- või parteikaaslased. Mõni hoolealune vanainimene.