A. pani eile õhtul kase jooksma. Mina olin selle juba unustanud. Et kask jookseb. Tõi mulle praegu klaasitäie. See on külm ja õrnalt magus. Tuul puhub edelast, merelt, on teist päeva vali ja võimukas, niiske ja vilu, aga ajab päikese ikkagi välja. Sest on kevad. Aitab nüüd tõest, vaja on ennast elama petta. Aitab tõdedest, vaja on unistuste väikeseid valesid.
A., minu perekond! Isa juba küsiski, kellele ma oma “varanduse” jätan. “Kas jätad sellele, kellega sa nüüd koos elad?” Mina ei vastanud midagi. Muidugi ma olen testamendi ära teinud. Muidugi ma suren kohe. Aga mitte veel homme. Mitte veel sel… kevadel.
Kui ma oleksin lahkunud siis, kuueteistaastaselt, üheksateistaastaselt? Kodust, ma mõtlen, mitte elust. Oleksin ma siis rohkem oma tões? Võib-olla oleksin juba surnud, lõplikus tões. Aga igal juhul, mida lähemal me oleme oma algusele, seda lähemal me oleme oma tõele. Lõpupoole me saame lähemale vaid üldisele tõele, aga see pole pennigi väärt. Ka enesepettus on tõde, on elu tõde. Ka perekond on tõde, üks elu kandvamaid. Aga sinu tõde on alati hullus, alati perekonna-, alati korravastane. Vale on normaalolek, tõde võib tajuda vaid kas halvatuse või valgustusena, aga kummalgi pole mingit kohta ühis- ega perekonnas. Kummagi pead sa ise välja kandma. Ometi ma usun, ma tunnen (ja kindlasti petan ennast), et Jumal tahab seda. Tahab, et me käiksime oma tõe järel, millesse, millega, millest me oleme sündinud. Iga samm koos teistega viib meid temast eemale. Alguse majakas jääb aina kaugemale, paistab aina ähmasemalt. Aga ta paistab ikka, kuni lõpuni välja. Meil oleks olnud võimalik minna. Uksest välja. Aga me ei teinud seda sammu. Me jäime seisma, ukselink peos. Ema tõstis just auravad kartulid pliidi pealt. Isa tõusis just televiisori eest. Kevadõhtu väljas oli kutsuv ja hirmutav. Sinna lävele me jäämegi seisma. Kui me nüüd seda sammu ei tee.
Diagnoos
Õige diagnoosiga ebahaiged, need me oleme. Me teame, mis meil viga on, aga see viga on nimelt see, et me oleme võimetud selle vastu midagi ette võtma. Siis lihtsalt räägime. Kaitseme “loodust” (vt. Loodus – kui ma iial peaksin sellise peatüki kirjutama), tellides maade ja merede tagant ökotooteid, mis meile lennukiga kohale toimetatakse, ja ise me peame ka lennukiga lendama, autoga sõitma, pesema aina suuremaid pesumasinatäisi pesu, mis meile kusagil Aasia õuduses valmis on õmmeldud. Ja mis meil muud üle jääb? Elada teisiti, elada mujal, elada teises ajas? Leppida? Aga millega?
Sellega, et elame ebaõiglaselt hästi, või sellega, et elame ebaõiglaselt halvasti, sest mõlemad on tõsi, oleneb, kustpoolt vaadata. Või milline tunne parajasti peale tuleb. Kas imetlus tehnoloogilise mugavuse ees, kummastus supermarketi riiulite vahel, kus ma valingi, täie õiguse ja tõsidusega, kõigi nende kümne või saja ühesuguse toote vahel, või vastupidi, paanika, et raha saab otsa, et seda ei tulegi kuskilt juurde, et varsti tuleb niiviisi tööle hakata? Tuleks, kui keegi tahaks seda tööd. Aga tahetakse kahte sorti tööd. Kas hästimakstud (hästimakstus ise on töö tähtsuse tagatis!), hästiriietatatud, ilusates moodsates ruumides tehtavat, innovatiivset, dünaamilist, šikki. Või siis tõelist orjatööd, asjade tegemist ja tõstmist, inimeste teenimist minut-minutilt ja tõusvate normidega. Kumbki pole õiglane. Aga need on need, mis on. Mõlemaga leppimine on vale, aga leppimatus niisamuti. Mis oleks lahendus? Sõda? Revolutsioon? Sõda ja revolutsioon. Aga me oleme õppinud neid efektiivselt edasi lükkama. Me teame, et meie haigus on surmav, aga surema peab lõpuks niikuinii ja on siin siis tingimata veel arstiskalpelli vaja?
Täna on 23. märts. Nüüd tuleb iga päev uusi linde. Täna vilistasid siin õues kaskedes ja saartes kuldnokad. Vanaisa õues nägin neid juba nädala eest. Vainurästast kuulsin üleeile. Kaelustuvi täna. Metsvinti täna. Nägin ka. Keksis vuliseva kraavi ääres, lendas sarapuuoksale, pugu roosa, sinine müts peas, kõik nagu uus, just välismaalt toodud. Ongi. Päike paistab täna. Õuest kostab kirju kõutsi armuvalulaulu. Ta on täiesti petetud. Need väikesed mustad piigakesed, kassid Sihvka ja Rulli, kes õndsalt toas tugitoolides põõnavad, ei tunne tema vastu midagi. Ei hakkagi tundma. Puuduvad need hormoonid. Aga nad ise ei tea seda ja kõuts ka ei tea. Niisugust asja looduses pole. Seega, tasub olla visa. Kevadest kevadesse ja päevast päeva, ööst öösse kestab tema armuteenistus. Või kas ta siis poleks petetud, kui mustad kiisukesed ta vastu võtaksid, kui neil varsti sünniksid vahvad kassipojad, mustad ja kirjud läbisegi? Ta on pandud tahtma. Me oleme sama palju oma elu peremehed kui see kirju kõuts ja need kaks vana opereeritud kassikest. Või on meil siiski vabadus, vabadus mitte tahta, vabadus mitteelada?
Palve
Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur! (Ps 25:11) See salm oli lihtsalt tänase päeva peal kirikukalendris. Ega ma palvetada ei oska. Palvetan, aga ei oska. Palvetan igaks juhuks. Natuke. Kõik see palve- ja usumaailm on mulle klaasitagune. Tean kuulu ja kirjanduse järgi, et on olemas pühi mehi ja naisi, kelle kõik elu ongi üks lakkamatu palvetamine. Ise ma ühtegi niisugust meest ega naist kohanud pole. Viimasel ajal on välja antud rohkesti õigeusu raamatukesi, väikeseid elulugusid, staaretsite õpetussõnu, tunnistusi. Need on haarav lugemisvara, aga ma ei tea, kas nad muudavad kellegi elu või on nende lugemine lihtsalt meeldiv ja harras ajaviide. Ma ei usu, et on mõtet või et isegi on viisakas endale Jumalalt midagi paluda. Soovid on isekad ja ekslikud. Eks ma ikka ole palunud ka, aga pole veel täheldanud, et see oleks mõjunud. Õnneks. Palvega me ei tee muud, kui kutsume Jumala välja, ligemale, teeme ta nime elavaks. “Oma nime pärast”, nagu on kirjutatud. Sest kui keegi enam Jumala nime ei lausu, ta sureb. Inimene saab väga hästi elada ilma palvetamata, ilma Jumalata. Saab elada ja saab ka surra. Kas Jumal saab elada ilma inimeseta, kes ütleks tema nime? Jumal vajab meid “oma nime pärast”. Kui keegi enam ei palveta, või kui palvetavad liiga vähesed ja liiga nõrgalt, Jumal kaob, maailm kaob. Maailm pole hea, Jumal pole hea, aga on hea, et nad on. See ongi ainus hea, mis on. See kõik tundub väga püsiv, hiilgav ja igavene, vastuvaidlematu, nagu see kevadhommik täna, härmatanud maa, hele päike, tõusev tuul, lindude hõiked. Ja samas see võib olla väga õrn ja õhuke. Ainus siiras palve, mis mul oleks, oleks soov, et see lõpeks, oleks surm, oleks puhkus, ma ei jaksa enam. Olen hommikust saadik väsinud. Ma ei taha enam midagi. Muidugi, tahan vahepeal süüa, tahan sageli magada. Tahan vaadata õhtul järjekordset “Isa Browni” seeriat. Aga kõik need soovid on soovid siit ära. Negatiivsed soovid. Unustus. Võida heita Jumala suurde unustuse merre. Aga kuna ma näen, et ei saa, et Jumal ei saa seda lubada, siis püüan edasi kesta. Püüan leida asenduspalveid, asenduselu, püüan olla natukenegi positiivne. Püüan kirjutada midagi. Püüan kõndida päikese käes, harida jälle maad. Tõusta veel kord elama. Küll see on raske. Võta see raskus, mina, palun.
Maa
Eilegi säras päike, puhus külm tuul. A. lesis mati peal jalaka all tuulevarjus päikese käes, luges. Märtsis saab päevitada küll, muidugi, soojalt riides. Võtsin reha ja labida, läksin, et puhastan natuke kraave, päästan vett. Vesi voolab praegu ilusasti. Maa on juba kaunis tahe, aga kuskilt ülevaltpoolt teda ikka tuleb ja tuleb, seda vett. Iga talv langeb kraavidesse ronte ja oksi, need koguvad enda taha lehti. Kui ligi viis aastat tagasi suvel siia tulime, olid kraavid risust umbes, mahalangenud puud, oksad, karjaaiad, okastraat olid moodustanud võimsaid paise. Õu soostus, tee oli vahepeal vee all. Kiskusin rondid välja, kerisin okastraadi kokku, käed verised. See tundus esialgu kaunis lootusetu, aga mõjus. Aja jooksul on vool ise kraave süvendanud, liiva merre kandnud. Maa on muutunud. Aga kraavid tahavad iga kevad jälle puhastamist. Üks kevad, üle-eelmine, isegi kaevasin uusi. Kraavitöö on tore töö. Lootsin eile ka, et ehk kraavide puhastamine teeb rõõmsamaks. Vahel see on aidanud, töö. Aga vanu puulehti ja oksi, musti ja märgi, veest rehaga välja kraapides tundsin vaid kasvavat jõuetust. Naaldusin reha najale ja needsin mõttes maad. Noh, ma ei neednud ju. Igatsesin vaid ära. Maalt, maa pealt. Maa on võitmatu. Jagu ei saa temast kunagi. Maaharimine on karistus, mille Jumal Aadama, inimese peale pani. Seni, süütult, elas ta ilma maasse puutumata. Maa toitis teda ise. Sõda maaga on kõigi sõdade ema. Sõda maaga teeb vihaseks, paneb hambaid krigistama, võtab jõu ja lõpuks elu. Leib, jah, muidugi, maa magus leib. Aga magus on teda süüa, kui keegi teine on ta maa