«Vabandage, aga te nõudsite arvatavasti kogu limiiti?»
«Loomulikult. Kõik viiskümmend. Las kergitavad kukrut.»
«Täiesti nõus. Tähendab – viiskümmend viiekümne vastu? Mis siis ikka – need mänguasjad on teineteist väärt.»
Don Miguel teadis, mida rääkis. Kunagi nooruses, enne tasakaaluajastu saabumist ja «Deklaratsiooni armeede kaotamisest» oli ta tankist. Ja luges enne uinumist tänase päevani aegajalt Guderiani. Muide, kolleeg Hadjibulla ei saanudki seda mõista: tema teenis lennuväes ja tollal nad kokku ei juhtunud.
«Ja ikkagi – nad venitavad.» Hadjibulla vaatas kella. «Mis lahti?»
«Arvan, et kõik on kombes. Enam pole kaua jäänud. Lülitan sisse?»
«Laske käia!»
Vastuvõtja esipaneel lõi helendama ja kabineti sõbralikku vaikusesse lõikus terav kurguhääl: «Vennad ja Õed!…»
«Vennad ja õed! Vaba Darhai lapsed!» Juht nihkus ettepoole ja ennetades teda sammukese võrra, astusid noorukesed automaaturid tribüüni servale. «Me ei tahtnud sõda, meid sunniti. Sajandeid polnud darhailane-ülesehitaja, darhailane-tööline muud, kuid pori oranžides keepides ebainimeste jalge all. Kas on tarvis teile rääkida, milline oli mägede elanike ja Oru elanike saatus? Tee armastatud Vabaduseni on sillutatud tuhandete eludega; seda ei ole veel, on vaid saabuvate päevade, mil iga darhailane näeb Päikest, nõrgad kasvud. Me astusime sellele teele ilma värisemata – ja keegi ei suuda sundida meid kõrvale astuma või peatuma!»
«Dai-dan-dao-du!» plahvatas mass lühikeses möirges ja tardus taas. Sajad tuhanded silmad olid suunatud Armastatud ja Lähedase haprale kogule. Sel hetkel tundis igaüks end selle kõhetu hallipäise inimese poolt kaheksa aastat tagasi süüdatud Vabaduse võimsa tõrviku tillukese sädemena, ei enamana. Siiski ei, mitte inimese. Juhi!
Suur linn Pao-Tun laotus Oru verisel savipinnasel nagu võitleja lapiline jakk. Viis aastat tagasi laiusid siin veriste lahingute järel vaid varemed. Mitte jumalad, kes koos triibulistega pühasse Baral-Guri lahkusid, vaid inimesed, kes praegu tribüüni ees seisid, taastasid linna ja tegid selle Armastatu ja Lähedase veatute visandite järgi veelgi ilusamaks. Ainult tänavad jäeti sillutamata, nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Sest juht ütles: «Kombeid tuleb austada.»
«Mu armsad! Vaenlast ei peata miski, kui me kokku ei hoia. Vaadake!» üks automaaturitest tõukas otse tribüüni servale räbalatena rippuvas kombinesoonis poisikese. «See noor kangelane on sõnumitooja Kaheksakümne Viiendast, Surematust kordonist. Nad hoidsid vaenlast tagasi, kuni suutsid, ja langesid siis kangelastena. Austame nende mälestust…»
«Dai. Dan. Dao. Du,» lausus väljak mõõdetult.
«Kuidas suudame kangelastele tasuda? Kui caicheng Tu Samai oleks elus, saaks temast täna daocheng. Ma arvan, et noor sõdalane Ladjok ei tee sellele tiitlile häbi…»
Massist kostis hüüe:
«Joondume Ladjoki järgi!»
«Poiss, kanna neid embleeme uhkusega. Ja pea meeles: rahvas ei salli rõhujaid!» Juht tõmbas teismelise lähemale, embas ja vaatas otse silma. «Võitlus jätkub. Me võidame!»
Hüüetega «Dai-dan-dao-du!» voolas rahvamass laiali.
Adjutant, kes oli hääletult tribüünile ilmunud, kallutas austusega pead:
«Saadik ootab, vend Juht…»
Tihedad oranžid eesriided summutasid müriaadidena helisevate pühade kuljuste meloodia. Peastaabi ülem oli nagu ikka keskendunud ja vaoshoitud. Ta langetas Surematu Isanda ees pea täpselt nii palju, kui oli rituaalide järgi ette nähtud isikule, kes kuulus ühte Seitsmeteistkümnest Perekonnast.
«Valitseja! Operatsiooni esimene osa läks laitmatult. Oranž liin on murtud!»
Isanda klanitud nägu jäi ilmetuks.
«Ma ei kahelnud selles, marssal. Tuleb aeg – ja ma tänan teie auväärseid esiisasid. Seni aga määran teid Pao-Tuni kuberneriks. Pärast vallutamist tuleb linn puhastada.»
«Langen üksjagu lugupidavalt Surematu jalge ette.» Peastaabi ülema väljapeetus ei jäänud alla Isanda omale. «Julgen märkida, et minu hoole alla usaldatud Pao-Tuni võtmine on planeeritud operatsiooni «Tagasipöördumine» viimase etapina. Ja see on võimatu… Andestage, vaevalt võimalik ilma üliraskete tankideta.»
«Õndsuse Palee vaatab Peastaabi ettepaneku läbi. Ärge keelduge oma veetlevale kaasale tervitusi üle andmast.»
Isand ei suutnud siiski teda haaranud erutust varjata: pisut laienesid ja välkusid pruunid kollaste tähnidega silmad. Peastaabi ülem lubas endale sisemise muige. Oskus ennast valitseda on kõrge kunst, mis pole võimetekohane kaugeltki igaühele. Ja loomulikult mitte tantsijanna pojale mägiloongide kandist. Kadunud Surematu Isand, praeguse papa, oli pisut vabameelne – ta valis liignaisi ilu järgi.
Kui värskelt määratud Pao-Tuni kuberner oli juba uste juurde jõudnud, peatas teda Õndsuse Palee isikliku sekretäri mesine hääl:
«Marssal, te unustasite oma ordeni.»
… Kaheksateist minutit hiljem võttis saadik don Miguel Juan Rodrigo Santa-Maria de Guerro-Blanco-i-Carvajal vastu Surematu Isanda.
ÜÜGA teatab:
… Enarba kraatri ekspeditsiooni traagiline ebaõnn planeedil Galug. Doktor Ziegel ütleb: «Me proovime veel kord.»
… Konverentsi majandussektsiooni plenaaristungil puhkesid pingelised debatid boëthiuse kasutamise üle. Obstruktsioonikatseid tabas fiasko.
… Ulatuslik skandaal puhkes Galaktika Demokraatliku Konföderatsiooni Finantskontrolli Valitsuses. Inspektorit, keda tuntakse hüüdnime «Väikemees» järgi, süüdistatakse hiiglasliku altkäemaksu võtmises.
… Suurriikide saadikud pidasid seeria konsultatsioone seoses Darhai konflikti eskaleerumisega. Saavutatud on põhimõtteline kokkulepe. Kohtumised möödusid üksteisemõistmise õhkkonnas.
3
Maa, Kõigi Planeet. Walvis Bay.
3. juuli 2098 Galaktika ajaarvamise järgi.
Helesinised lained limpsivad sametist liiva. Ei ühtegi pilve taevas. Veebruar on Lõuna-Aafrikas pehme, hiiliv kuu. Juuli tuuled ja augusti tormid on veel kaugel. Nagu pilkeks on selle paradiisliku nurgakese nimeks ikka veel jubedavõitu Luukererannik. Aeg-ajalt tulevad taastärganud savannist rannikuliivale uudishimulikud antiloobid, et vaadata kummalisi inimesi, kes ukerdavad soolases vees, libiseda väärikalt lamamistoolidest mööda ja saada seda, millega vana bušman Hendrik, kaitseala valvur, neid kunagi ei hellita.
Nagu ikka, kihab haiaediku ümber rahvamass. Vaatepilt on seda väärt: kaks harrastajat kahe elukutselise vastu. Kaks teravate elamuste otsijat kahe helesinise hai vastu. Mõned nimetavad seda spordiala «tasakaaluajastu corrida’ks». Kuigi neil on mõneti õigus, pole haidel peaaegu vähimatki võimalust mitte ainult võidule, vaid isegi pääsemisele. Jah, juhtub teinekord ka vastupidi. Aga nii harva, et Kõige Elusa Sõprade Kosmiline Liiga peab juba aastaid kompromissitut, kuid tulutut võitlust selle tapmise alaliigi vastu. Praegugi leidus kaasaelajate summas kenake neidis, kes ergutas kalu. Muide, tal ei vedanud: juba kaks minutit enne kontrollaja lõppu rahunes punetav vesi ja lõhkiste kõhtudega haid vajusid põhja. Surunud teineteisel kätt, läksid võitjad lahku.
«Leemurike, kas sa tõesti tahtsid, et lõhkise kõhuga oleksin seal ulpinud hoopis mina?»
«Kutsuge mind Elmiraks, Andrei.»
«Jäta… oleks ma teadnud, et see on sinu jaoks nii tähtis, poleks ma üldse sinna roninudki.»
«Mul pole mõrtsukalt vastutulekut tarvis.»