Lev Veršinin
Vildaka homse kroonikad
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid»
3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid»
4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud»
5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata»
6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik»
1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent»
2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek»
3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal»
4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud»
5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab»
1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack»
2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa»
3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar»
4/2019 – Stephen King «Öine vahetus»
5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad»
Orpheuse Raamatukogu
5/2019
Lev Veršinin
Vildaka homse kroonikad
Originaalid:
Хроники неправильного завтра 1992
Первый год Республики 1996
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-45-9 (trükis)
ISBN 978-9949-661-46-6 (epub)
Copyright © 1992, 1996 by Лев Вершинин
Published by permission of the Author via Alexander Korzhenevski Agency (Russia)
«Vildaka homse kroonikad» tõlge © 2019, Veiko Belials
«Vabariigi esimene aasta» tõlge © 2019, Tatjana Peetersoo
Koostamine ja järelsõna © 2019, Raul Sulbi
Kaanepilt © 2019, Meelis Krošetskin
Toimetanud Eva Luts («Vildaka homse kroonikad» ja «Vabariigi esimene aasta») ning Veiko Belials («Vabariigi esimene aasta»)
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2019
Trükitud OÜ Greif trükikojas
VILDAKA HOMSE KROONIKAD
MÕNED LÕIGUD «ÜLDISTEST ARUTLUSTEST» (PROLOOGI ASEMEL)
Keegi ei taha surra. Banaalne mõte, nagu seegi lohutu fakt, et varem või hiljem tuleb igaühel sellega leppida. Surevad ju lõppeks kõik. Surevad juhid ja alluvad, rocker’id ja maaklerid, büro- ja demokraadid… Surevad isegi need, kes on eluajal kuulutatud surematuteks.
Muide, surematutest. Vaevalt et keegi mäletab täpselt, kui mitu Rooma paavsti on üldse olnud. Samas on teada, et XXII sajandi lõpuks võis Benedictuse-nimelisi paavste kokku lugeda täpselt kakskümmend seitse. Vaiksel varjulisel Leinajate alleel Vatikani tagaõuedes võib iga soovija näha tagasihoidlikku musta tahvlit, mis annab teada Benedictus XXVII lahkumisest kadestamisväärses eas – kaheksakümne üheksa aastaselt. Aga see pole tõsi… Ära kurvasta, kulla lugeja! – paavst Benedictus Kahekümne Seitsmes on ikka veel elus ja saadab sulle tervisi…
Jah-jah, ma olen elus, enamgi veel, ma pole end kunagi tundnud värskema ja reipamana, kuigi mu arst, magister Gianbattista di Montecassino – veidrik säärane! – üritab mind jätkuvalt psühhotroopseid aineid täis toppida. Ma tahaksin näha auväärse magistri nägu (muide, praegu on ta sisse võetud darhai meditsiinist), kui ta saaks teada, et ma sülitan kõik need mulle tundmatu la vilja kestast pillid vetsupotti. Minu vanuses pole mõtet originaalsusega silma paista.
… Mul on rikkalik raamatukogu, valge poni, imeline kabel. Avignon-7 on üsna armas ja mul on siin hea, tõsi küll, siin on igavavõitu. Vanaduses venib aeg pikkamööda. Just seepärast hakkasin ma lõpuks tõsisemalt Jumala üle mõtisklema, kui Johannes Paulus Viies – olgu muld talle kerge! – mind skisofreenikuna siia peitis.
Võib lõputult vaielda, kas Lhasa-Teherani (Ühendaval) Oikumeenilisel Konsiiliumil oli õigus või mitte, aga olgu kuidas oli, sai minust kaheksateistkümneks aastaks nii Rooma paavst, kui kõik viis patriarhi, kui dalai-laama, kui suurimaam-mufti, mõned aga nimetasid mind koguni Suureks Mgangaks. Issandale see ilmselt meeldis, no ja ega minagi vastu olnud. Ühesõnaga – kõik olid rahul, kuni mu kabinetti ilmusid mõned tühised suveniirid. Tühi-tähi, stereokaardid: Mooses ja Fatima Muhamedovna Varna rannas, Muhamed ise, pisut vindine, Jeesus kohtusaalis vahi alt vabanemise hetkel, vanatoi Gautama koos ajatolla Khomeyniga. Tõsi, viimane stereo oli ilma pühenduseta. No ja siis? Lõppude lõpuks on igal inimesel voli vabalt valida, kellega ta sõbrustab, kas pole? Aga minu konklaav, või kui teile rohkem sobib – Kahal – haaras just sellest kinni.
Aga näib, et ma olen ennast lobisema unustanud…
Mugavus ja üksindus sünnitavad