Inimene on loodud nii, et isegi kuristiku serval olles üürib ta korteri, sisustab selle oma äranägemise järgi, teeb sugu, paljuneb ja õilmitseb, üritades siiski aknast mitte välja vaadata. Noil päevil oli ju nii, et pruukis vaid Demokraatlikul Konföderatsioonil teatada: «Meil on midagi!», kui Ühtne Liit vastas viivitamatult: «Meil on ka, aga parem!» Ja võimalik, et just seepärast oli saatingite ilmumine üle Galaktika laiali puistatud inimkonna jaoks viimane võimalus.
Kuidas, te ei tea, kes on saatingid? Aa, midagi olete kuulnud, aga ilma üksikasjadeta? Õige, üksikasju teavad vähesed. Aga mina tean kõike! Mil moel? Ma ju rääkisin, et siin, Avignonil, on mul väga hea raamatukogu. Pealegi tunnen ma saatingite vastu huvi juba kaunikesti kaua.
Need on kuratlikult (vabanda, Issand!) huvitavad olevused. Ilmusid nad ligikaudu kolmkümmend aastat tagasi või veidi varem. Välja nägid need elukad erinevalt, kuid enamasti meenutasid kuradikese ja inglikese segu: sarvekestega, tiivakestega, tillukesed, ja kõigele lisaks muutsid pidevalt värvi – mustast valgeks ja vastupidi. Valitsused said nende ilmumisest teada enne teisi – ja kõik ühel ajal. Selgus, et saatingid ei söönud, ei joonud ega surnud; mõned räägivad, et vahel harva nad pooldusid nagu amööbid. Saatingit ei saanud tappa, ta ei ilmunud kunagi kohta, kus võis oodata mõnd kataklüsmi. Ja küllap sa, lugeja, juba aimad, et mõiste «saating» mõtlesin välja just mina…
Aastat viisteist tagasi lugesin ma mingist vähetuntud ajakirjakesest artiklit, mis rääkis sellest, nagu oleksid saatingid tulnud meie maailma, et päästa ummikusse jõudnud tsivilisatsioon vältimatust pea vastu seina puruks peksmisest. Tõsi küll, autor viitas anonüümsetele allikatele, mis tähendab, et valitsuse omadele, valitsuse info usaldusväärsusega on aga lood, ise teate, kuidas… Aga mingi uba tema arutlustes oli.
Kord tuli mul võtta vastu saatingite delegatsioon, mis oli ringsõidul mööda Maa linn-muuseume. Eraviisilises vestluses tunnistasid tõbrikud, et neid šokeerib mõnevõrra neile sarnaste olendite kujutamine piltidel, vibud käes. Mu külalisi oleks võinud nimetada vihasteks, kui olnuks millegagi võrrelda, aga võrrelda polnud millegagi, sest keegi polnud kunagi näinud vihast saatingit. Nende olendite erapooletus ja vastumeelsus relvade suhtes olid üldse üldtuntud. See vastumeelsus, muide, oli vaid osa nende üldisest vastumeelsusest kõikvõimalike konfliktide suhtes. Rüübanud pitsikese «Camus'd», küsisin naljatlevalt:
«On teie elul eesmärk?»
«Jah,» vastasid nad kooris. «Suur Tasakaal ilma konfliktideta.»
«Kes küll andis teile selle eesmärgi?» küsisin, lootes salamisi, et nad mainivad Issanda nime.
«Peasaating. Ja meie oleme vaid tema osakesed.»
«Suudate te kõike?»
«Ei, me suudame rohkem.»
… Ja nii oli. Saatingid olid ainus erapooletu jõud. Ja olid nad üldse jõud? Nad ei surunud kunagi kellelegi midagi peale, nad vaid soovitasid. Aga mitte järgida nende nõuandeid oli lollus, nad ei eksinud ju kunagi, ei eelistanud kunagi kedagi ja tunnetasid alati lubatu piire.
Ja kui lõpuks kõik seda tunnistasid, pakkusid nad üliriikidele välja oma kurikuulsa «sekkumise kvoodi». Põhimõte oli lihtne ja elementaarne, nagu usu sümbol: koos globaalse sõjategevuse keeluga, millega kaasneb loomulikult sõjavägede kaotamine, on siiski lubatud konfliktide ajal paigutada tehnikat ja spetsialiste kolmanda maailma planeetidele. Loomulikult toimuks see kõik võimude palvel ja kõrgeimate ideaalide nimel. Kvoot ise – ja kvoodist ei teadnud loomulikult kaugeltki kõik – pidi pariteetsetel alustel reguleerima saadetiste tähtaegu ja mahtusid. Idee oli nii hea, et paljud ametkonnad andsid teada soovist soetada endale isiklik saating…
… Niisiis, õudused küll ei kadunud, aga kahvatusid kuidagi: tekkis võimalus mõelda rahulikult paljudest asjadest, mis varem «paranormaalsete» lõhkepeade kuhjamise möllus olid ununenud.
Jäärapäisemalt kui enne unistas inimkond Galaktika piiride taha jõudmisest, Kosmosesse, väga kaugesse Kosmosesse minekust. Kes sinna esimesena välja murrab? Sellest võis sõltuda paljugi, mitte ainult prestiiž. Kuid teoreetiliselt ammu välja töötatud supergalaktiline hüpe oli võimatu seni, kuni kosmoseehitus baseerus traditsiooniliste materjalide kasutamisel.
Veidi mõelnud, soovitasid saating-konsultandid pöörata tähelepanu ühele elemendile – boëthiusele. See oli haruldane ühend, mida polnud seni laborites sünteesitud ja mida leidus vaid kusagil asustatud maailmade perifeerias, vististi Magalhãesi pilve äärealadel.
Soovitused vaadati üle.
ESIMENE OSA
PÜHAD KULJUSED
1
Darhai. Oranž liin.
Vabaduse 5. aasta 7. kuu 11. päev.
«Ära viia!»
Lüheldane paistes näoga mees, seljas mudaga määritud ja ilmselgelt mitte talle kuuluv jakk, püüdis ikka veel põlvili langeda ja midagi paluda, kui poisid ta käed selja taha väänasid ja väljapääsu poole tassisid. Tu Samai teadis, mida ta kohe kuuleb. Võõras surm ei teinud talle kunagi rõõmu; aga ei tema ega poisid, ega ka kümned ja sajad tuhanded nendesarnased polnud süüdi selles, et inimene, kes vingub praegu veel Õigluse Välul bambusseina taga, ei näe Päikest.
Seinalt silmitses Tu Samaid Armastatud ja Lähedane. Armastatud silmad olid kindlad ja rahulikud nagu alati, ja sama kindel oli ka Tu Samai pilk. Temal, caicheng Tu Samail, 85. Näidiskordoni komandöril, oli turjal juba üheksateist aastat: kaheksa kodus ja üksteist džunglis. Lapsepõlve ei olnud. Noorukiiga ei olnud. Oli võitlus. Oli esimene «triibuline», suur, hallinevate vuntsidega. Ta kerkis Tu Samai kohale päeval, kui mäekurust laskus külla karistajate rood. Mehed karjusid, naised hüüdsid kedagi peenikese häälega, aga vuntsi huvitas ilmselt muu: ta mühatas rahulolevalt, nähes kössitõmbunud poisikest, ja tõstis hoobiks ogalises saapas jala. Karistussalklane oli nähtavasti unustanud, et mägiloongid pole samasugused kui loongid, kes elavad Orus.
Tu Samai ei mäleta, kuidas ta nuga triibulise põrna tungis. Tu Samai mäletab ühtteist džunglis veedetud aastat. Esimene relv – taadi mustrilise kabaga iselaskja, siis – vintpüss, vana, aga oma, ehtne, lahingutrofee; seejärel – automaat. See oli juba päevil, kui võitlejate rühmad suureks Õigluse Armeeks ühinesid. See ründas, jättes metsaloomade rõõmuks maha triibulistes kombinesoonides laipu. Linnad olid lähedal, siis päris käeulatuses. Triibulised lidusid itta.
Tu Samai ei unusta kunagi, kuidas ta kõndis võitlejate rivis mööda Pao-Tuni lõõmavaid tänavaid. Vaba Darhai sümbol – teravarinnaline lind tokon, kes elab ainult vabaduses – hajutas oma laialilaotatud tiibadega udu. Armastatud ja Lähedane ise võttis Tu Samai käest lipuvarda. See käepigistus sööbis Tu Samai mällu igaveseks.
Nüüd aga valvab caicheng Tu Samai Oranži liini. Võitlus pole läbi, kuigi kõik poisid ei mõista veel seda. Seal, Oranži liini taga kõnnivad veel triibulistes kombinesoonides mitteinimesed. Seal – Oranži liini taga – on Tu Samai koduküla.
«Vend caicheng!»
Tu Samai virgus.
«Kuulen, vend juhendaja!»
«On aeg…»
«Jah, loomulikult, juba tulen.»
… Kurjategija keha oli välult juba ära viidud. Läbi häda keerukaid märke tehes ei suutnud Tu Samai vabaneda mõttest, et