Terve suur inimsumm tuli neile vastu ja autost välja roninud Ustus peitis end tahtmatult Valevi selja taha… kuigi järele mõeldes oli tulijaid vaid tosinajagu. Ja lõpuks tundis poiss ära ka mehe ja naise, kes tulid kõige ees – Rahe ja Ida, onu ja tädi.
„Tere tulemast, armsakesed!” müristas Rahe.
„Õde…” Ida surus Pääsu kõvasse kallistusse. Kui nad lõpetasid, tahtsid mõned vastutulijatest veel Pääsut kallistada ja Rahe ning Ida võtsid lapsed ette.
Kui patsutamine ja kallistamine lõppes, pani Ustus tähele, et Tume seisab paar sammu eemal seda kõike jälgides. Õieti pani ta seda tähele siis, kui korraga saabus pisut piinlik vaikus ja kõik vaatasid, kuidas Rahe ja Tume teineteist pilkudega mõõdavad. Kummatigi astus Rahe sammu Tume suunas ja sirutas käed. Nad puudutasid neid korraks mingis naljakas seongus, mis harjunud käepigistus küll ei olnud, ja see näis asja kuidagi lahendavat. Ustus sai teada, et kaks Valevistki kõvasti vanemat noormeest – tema silmis ikka juba täismehed – on Rahe ja Ida pojad ja et tüdrukud tulevad õhtul. Ja veel kaks igavalt suurt inimest on kellegi Elteli pojad, kes olla Rahe õde. Teisi ei tutvustatud, ülejäänud inimesed olid ühtmoodi rohelistes riietes ja nemad võtsid Tume juhtimisel nende kohvrid.
Neile tundus olevat eraldatud terve loss. Ustus teadis juba, et täiskasvanud käituvad pisut kummaliselt, sest jälle vaikisid nad jalalt jalale tammudes ja vahetasid pilke, kui Pääsul paistis olevat teistsugune arusaamine sellest, millise toa saab Tume.
„Kas kogu see loss kuulub teile?” ei suutnud Ustus küsimata jätta, kui tädi Ida tuli vaatama, kuidas nood rohelisse riietatud inimesed ta kohvrid ühte tohutusse tuppa toovad. Tädi oli küll hoopis teistmoodi riides kui neil külas käies, kuid see oli ikkagi ju tädi Ida.
Tädi naeris ja kallistas teda lühidalt. „Ei. Siin on vanu Tennimanke terve kari. Aga ruumi on meil kümme korda rohkem kui vaja. Nii tore, et keegi annab teinekord põhjust tolm välja pühkida. Meeldib sulle see tuba?”
Ustus vaatas ringi. Tuba tundus jalgpallistaadioni suurune, aknad olid kilomeeter maad eemal mööda vaibast maanteed, mis voolas laias kaares ümber voodi, ja pilvi kraapivatest akendest paistis kosmosesse ulatuvate mägede harjadel igilumi.
„Elada võib,” poetas poiss armulikult.
11: Heldin, Tsäleek, Rähipolimes
Heldin ärkas ja tõmbus tahtmatult kerra. Sellise kohkunud liigutusega, mida ta kohe iseenda ees häbenes. Aga kui lagi on niiiiiiii kõrgel ja veesülitite jõledad kihvadega maolõustad peaaegu laeni ulatuvate akende tagant sind põrnitsevad… Eh, aga ehk selleks olidki voodil veel omad kardinad, millega sai sellest teha justkui teise väikese riidest toa suure toa keskel?
Tüdruk tõusis ja alustas rännakut vannituppa. Tal oli oma isiklik vannituba ja voodist potini oli kuusteist sammu, ta oli selle eelmisel päeval ära mõõtnud. Valev oli see, kes õelutses, et voodi alla tuleb panna pissipott, sest enne tuleb püksi, kui ükskord kauge valge lootoseni jõuad. Ja siis arutasid nad Ustusega oma kümme minutit renni paigaldamise võimalusi. Rumalad vennad.
Esimene hommik seal lossis. Naljakas, et see oli kõigest üle-eelmisel hommikul, kui nad kodunt teele asusid. Kodunt, mis oli nelja ilma kaugusele jäänud. Ta oli kuulnud, kuidas Tume seda eelmisel ööl Valevile seletas. Ustus magas, Pääsu arvatavasti ka ja küllap nad arvasid, et temagi magab. Või polnud sel tähtsust? Aga toredam oli mõelda, et ta on salaja pealt kuulanud.
„Otseteed ilmade vahel ei ole,” oli Tume öelnud. „Haldjarajad viivad kaosesse ja kaos tapab su, kui sa ei oska seal teed leida. Kaost on mitut liiki, see ühendab sarnaseid kohti. Räägitakse, et läbi kaose võib jõuda kõigisse olemasolevatesse ilmadesse, aga keegi ei suuda seda. Minnakse lühimat teed. Me tulime Maalt Nündi läbi kahe ilma, see tee on raske ja ohtlik. Nündilt Tsäleeki tulime laevaga, sest nende kahe ilma vahel on hulga kergem liikuda. See on… noh, mingi oht on alati, aga igapäevane.”
„Miks Maalt äratulek oli raske? Mis seal vahet on?” küsis Valev.
„Oled sa kuulnud, et Maal on raske nõiduda? Maailmad või reaalsused on erinevad. Mõned ütlevad, et Maa on tuimem, teised, et rohkem päris. Mõned ütlevad: kooskõlaline, loogiline. Teised, et rumal.”
„Rumal?” ei saanud poiss aru.
„Eesti keeles ei ole paremaid sõnu. Nõiakunst… sa ju tead ka, et see on hoopis midagi muud, kui Maal arvatakse. Sa suhtled kuidagi selle… noh, eetriga, millel maailm seisab. Ei, see on nii vale… Te elasite Maal, sest vähesed on võimelised seda teed leidma.”
„Sina leiad?”
„Jah.”
„Pääsu leiab?”
„Jah. Aga… Ei midagi.”
„Mina leian?”
„Kui sa õpid. Kõigepealt pead sa läbima Mustri, mis lisaks kõigele muule annab sulle võime leida teed maailmade vahel, ja siis õppima.”
„Mustri? Ma arvasin, et…”
„Äh, see on tobe nimi, mida viimastel aastakümnetel Maal kasutatakse mingi raamatu järgi. Leusänanktueküfält. Täpsemalt on see ilma nimi. Või lühidalt Fält. „Kristalliks tardunud draakon” vanas sanehadi keeles. Heleloor enamikus keeltes ja tegelikult peaks seda nii nimetama.”
„Ma olen sellest kuulnud. Pooled lähevad hulluks.”
„Hulluks lähevad need, kes… pole õigest verest. Sa tajusid üleminekuid. Heldin tajus ka. Teil ei ole praktiliselt mingit riski.” Aga miski Tume hääles ütles teisiti.
„Kas Pääsu on ka sellest läbi käinud?” küsi Valev edasi.
„Jah.”
„Miks ta siis ei taha mind lasta?”
„Ta ei taha sind veel lasta. Ta arvab, et sa ei ole valmis.”
„Ja kuidas ma valmis saan, kui keegi midagi ei õpeta ega räägi? Te olete ikka parajad jobud küll.”
Tume ohkas. „Elu ei ole nii lihtne. Sa tead, et oli sõda…”
„Jah, ja meie põgenikud. Tean. Aga edasi? Mis sõda? Seda, et meie peksa saime, võib muidugi arvata selle järgi, et me end Maa-taolises peldikus peidame. Aga edasi hakkavad kõik ainult pilke vahetama, nagu oleksin söögilauale hunniku teinud. Miks me võitlesime? Kus? Ma ei tea sedagi, kes mu isa on.”
Tume ohkas veel kord. „Sa saad vastused. Aga mitte siin autos just praegu.” Heldin kuulis, kuidas ta end istmel pööras; ilmselt pööras ta end ette vaatama selgeks märgiks, et vestlus on läbi.
Ent viis sekundit hiljem pöördus ta veel korraks ümber, et Valevi poole vaadata. „See oli Sällaraas. Su isa ja mina olime Õrfuka sõdurid. Krumpa lahingus saime Tössinilt lüüa. Su isa sai surma ja täites temale antud lubadust, aitasin teid põgenema. Mõned peavad mind selle pärast reeturiks. Kas sa tõesti isegi seda ei tea?”
Valev vaikis paar sekundit. „Tume, kui sa seda ütled, tuleb… olen ma… noh, justkui pole midagi uut. Aga ausalt, sa oled esimene, kes seda mulle ütleb.”
12: Heldin, Tsäleek, Rähipolimes
Heldinile ei meeldinud üldse riided, mis ema ja tädi Ida talle päevaks valmis olid pannud. Värvid olid valed ja tegumood oli vale. Kõik oli kuidagi vale ja seljas olid need ebamugavad. Vähemalt juuksed võis ta lahti jätta, ainult kaks klambrit meelekohtadele, et salgud silmile ei vajuks. Jakis hakkas tal palav juba teel söögituppa. Oli otsustatud, et küll nad oma köögi ja kõik muu saavad, aga esialgu lausa tuleb neil süüa Ida juures.
Sinna läks tee väljastpoolt. Ja milline tee! Tuli tõusta üks korrus ja minna mööda kitsast kiviseintega koridori tornikambrisse,