Kui Heldin palju hiljem sellele lõunasöögile – esimesele Ent-Minnus, esimesele väljaspool Maad tema teadlikus elus, kui varase lapsepõlve ähmased mälupildid välja arvata – tagasi mõtles, mäletas ta veidrat segu ärritusest, põnevusest ja pettumusest. Kõik oli nii teistmoodi ja samas ei leidnud ta neis salatites, pirukakestes ega mingis – küll üsna teravas – kastmes ujuvates kevadrullide moodi asjandustes midagi erilist. Jah, kõik oli teistmoodi, aga… noh, ta oli valmistunud halvemaks. Supp oli ainult juurviljasupp, kana riisiga tundus ka tuttavana ja ainult jäätisel oli mingi terav mõru maitse, mis Ustuse loobuma sundis. Teisalt, kõhud olid neil selle aja peale korralikult täis.
„Nii, me peame linna peale minema,” teatas Pääsu söömaaja lõpul. „Te oodake ilusti oma toas. Õhtul ehk läheme välja.”
Valev tegi kõhuvalu häält ja sellest julgustust saanuna küsis Heldin kiiresti: „Kas me ei võiks natuke linnas ringi vaadata?”
„Ei,” ütles Pääsu teravalt.
„Kas siin on väga ohtlik?” küsis Valev Tume relvale osutades. Tekkis pisut ebamugav vaikus.
Heldin asus kohe vennale appi: „Nagu Metsik Lääs, niipea kui nina välja pistad, hakkavad kuulid lendama? Tulge siis ikka elusalt tagasi, eks! Me jääme teid alati mäletama!”
Pääsu oli loomulikult taas selle ilmega, et miks te ometi ei taipa vait jääda, kuid Tume puudutas rahustavalt ta kätt. „Tehke taskud tühjaks. Dokumente ega mobiile ega midagi muud pole vaja… nendega pole siin niikuinii midagi teha.” Tume ajas käe taskusse ja võttis peotäie münte. „Valev – need on skingud ja need on terkarid. Üks terkar on kakskümmend seitse skingut. On veel tzulendid, mis on 27 terkarit. Meie toad maksavad poolteist tzulenti ööpäev. Mingi väike toidupala maksab paar skingut, mõni suveniir ka. Ma soovitan mitte raha kulutada, aga igaks juhuks võiks taskus olla. Kui te kulutate pisut skingusid, on tegelikult kõik korras, kui hakkavad kuluma terkarid, olete lasknud end alt tõmmata. Püsite koos, see on vältimatu eeltingimus. Eriti sina, Ustus – teistest ei tohi üle kümne sammu eemale minna. Mitte kunagi, mitte kordagi ega mitte mingil põhjusel ei tohi kaotada teistega silmsidet. Poiss, kas sa saad aru?” Nüüd oli mehe hääles terast, kui ta Ustusele otse silma vaatas. Too neelatas ja noogutas.
Tume vaatas Valevile otsa. „Sina vastutad selle pundi eest. Vaata, et nad ära ei kao.”
Vanem vend noogutas tõsiselt.
Tume pöördus Pääsu poole. „Päevaajal ei ole siin mingit ohtu. Keegi ei oska meid siin oodata. Las vaatavad ringi, see on ainult õiglane. Mis nendega ikka juhtub.”
Pääsu vaatas talle paar sekundit otsa ja noogutas rabedalt.
8: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
Muidugi oli Tumel õigus, nendega ei juhtunud linnas hulkudes midagi halba. Suurema osa ajast näisid nad nähtamatud olevat. Alles siis, kui inimesed neile lausa otsa põrkasid, jäädi neid imestunult vahtima. Mõni isegi üritas midagi küsida, kuid loobus, mõistes, et nad ei oska kohalikku keelt. Valevi õhutusel ostsid nad jõe ääres kohvikus endale joogid. Valev kauples ja see osa läks päris hästi – ta osutas joogile, mida just oli võtnud üks teine vanuselt umbes Heldini ja Ustuse vahepeal olev laps, ja münte üle laua libistades tegi selgeks, palju see maksab. Nende joogid kokku olid üheksa skingut, ainult et need ei maitsenud neile kellelegi.
„Nädalavanune Coca-Cola pärnaõieteega,” võttis Ustus asja kokku.
Paljud asjad tundusid ka imelised või lausa arusaamatud. Nad ei olnud varem näinud suuremat hulka neist loomadest, mida müüdi ühes hoovis ülesjõge nii kaugel, kui nad minna söandasid; linn tegelikult juba lõppes seal, suured, kõrge planguga piiratud ehitised olid kas mingid kaubalaod või peitsid endis selliseid imesid; kaugemal olid jõekaldal ainult väikese lossi mõõdus, päratu aiaga ümbritsetud villad. Nad nägid sõidukeid, millest nad aru ei saanud, kuidas need liiguvad, nad nägid masinaid, millest nad aru ei saanud, kuidas need töötavad. Mõnest kohast aeti neid ära ja kord peatas neid kolmemeheline relvastatud seltskond. Ent nood jätsid nad rahule niipea, kui Valev taipas näidata võõrastemaja võtit.
Linn ise oli kummaline segu eri stiilidest ja ajastutest. Ühe uhkema ehitise katuselt muudkui tõusid ja laskusid kopterid ja muud käsitamatud lennumasinad, sealsamas ukse kõrval seisid lasipuu küljes saduldatud hobused. Enamik maju nägid välja nagu piltpostkaartidel, sealsamas aga laiutas tumedast klaasist risttahukas, sees selgelt näha imeõhukesed põrandad ja seinad, laudadel ilmselt arvutid.
„See kõik on kuidagi liiga heas korras,” porises Valev, kui nad juba võõrastemajja tagasi läksid. „Ainult et ma ei näinud ühtki koristajat. Ma ei näinud isegi ühtki luuda või kühvlit. Ega ühtki prügikasti. Aga ma nägin üht tüüpi toidupaberit lihtsalt kokku käkerdamas ja maha viskamas. Kahju, et meil ei olnud aega oodata, kuhu see kaob.”
„Aga mina tean,” teatas Ustus uhkelt ja rääkis teistele kreemjatest hiirtest.
„Hm,” mõõtis Valev arvustavalt tänavat.
„Kas neil siin kasse ei ole?” küsis Heldin.
Ustus oli natuke solvunud, et ta uudis niimoodi vastu võeti, aga põhimõtteliselt oli Heldinil ju õigus…
Nad olid kõik parasjagu väsinud ja vajusid kohe vooditesse pikali. Paistis, et Tume ja Pääsu olid varem tagasi jõudnud ja neid oodanud, sest Pääsu ilmus peaaegu kohe uurima, kuidas neil läks. Nad ära kuulanud, ta ainult noogutas ja teatas, et nad lähevad paari tunni pärast paadiga sõitma.
9: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
„Ärka ometi, unekott! Pärast magad. Või jätame su siia?” Ustus tundis, et keegi näpistab teda kõrvast. See ajas ta üles, silmalauge avama sundis vihane uudishimu, et kes see õieti on, kes söandab nii teha. Kõige parema meelega oleks ta unne tagasi vajunud, kuid tahtmine vihastada, rusikaga virutada ja midagi väga halba karjuda ajas ta mõnusast rambest soojusest välja. Mitte ähvardus maha jätta, seda ta lihtsalt ei uskunud, ega ka mitte lubatud paadisõit, mis talle hetkel isegi ei meenunud…
Nad kõik olid toas ja askeldasid ringi – Heldin ja Valev, ema ja onu Tume.
„Kes mind näpistas?” See ei tulnud välja ähvardavalt ja vihaselt, pigem pahura pominana.
Pääsu naeratas talle. „Ärka, kullake. Sa oled natuke liiga suur, et sind tassida. Ole hea, käi pissil ära, siis ma aitan su riidesse.”
Nüüd alles meenus Ustusele, et nad pidid paadiga sõitma minema. Ta käis vannitoas ära ja asus end riidesse panema. Ta ei ole tita, ei vaja ema abi. Ei vaja kellegi abi. Särginööpidega pusides vaatas ta ringi ja sai aru, et kõik nende asjad on kokku pandud ning Valev ja Tume kannavad kohvreid välja. Taga targemaks… „Kas me ikka läheme paadiga sõitma?”
„Jah.” Emme naeratas viltuselt, kontrollides, kas kapid on tühjad ja midagi kusagil voodite all ei vedele. „Heldin, ole hea, kui poiss riidesse saab, minge auto juurde.” Ta kiirustas toast välja.
„Mis kell on?” küsis Ustus õelt, kes natuke kannatamatult ta ees seisis. Heldin ei proovinudki teda aidata – ta teadis, et ta seda ei salli – ja hoidis vaid jakki käes, oodates, kuni ta saapaid jalga topib.
„Pool kolm öösel. Nad ütlesid, et see sõltub tõusust.” Õe hääletooni järgi sai Ustus aru, et õdegi ei tea rohkem. Miskit oli teoksil. Ustus lasi endale jaki selga aidata ja vaatas ringi. Kui kõik nende asjad olid läinud ja tuba tühi, ei kutsunud voodi enam üldse.
Tõepoolest oli auto jälle kohvreid täis, nii et paistis, et siia nad tagasi ei tule. Sõit oli lühike, vaevalt kümmekond minutit. Ustus tundis ära isegi ühe väljaku, kus nad päeval käinud olid, kuigi öösel paistis kõik teistmoodi. Nad sõitsid suhteliselt otse linnast välja ja korraga oli mõlemal küljel vesi. Eespool paistis mingi