„Mis?” oli Tume uksel, nii et peaaegu oli tunda tuuletõmbust.
Ustus ei jõudnud midagi öelda, sest poisi pilgu suunda jälgides oli Tume asjast juba aru saanud.
„Ah need… Koristajad. Pillasid rätiku? See tuleb jah siin kohe ära visata. Sinna.” Ta osutas ühele kastile. „Valmis?”
Ustas noogutas rabedalt.
„Ma ei teadnud, et Hiinas sihukest tehnikat on,” märkis Valev, kui nad fuajeesse läksid ja naisi ootama jäid. Vend libistas sõrme üle laual vedelevate ajalehtede ja ajakirjade, millel olid veidrad märgid. „Küll see Tume ikka sõidab kiiresti!” Ustus mõtles selle üle. Venna hääles oli pilget, nii et Hiinas nad ilmselt siiski ei ole. Ta teadis, et Hiinas kirjutatakse hieroglüüfides, ta oli pilte näinud ja see kiri siin ei näinud üldse sedamoodi välja.
„Tume sõidab kiiresti,” nõustus ta diplomaatiliselt. „Kas sul oli ka valus?”
„Eee…” tegi Valev ja vaatas Tume poole, kes ühelt tahvlilt arvatavasti menüüd luges. „See ei ole nagu Heldinil.” Ta sättis täiesti ilmaasjata oma matkapükste vööd. „Minu aju… Kuule, ma ei tea. See on tegelikult hea märk. Geneetika. See, mis me oleme. Et me saaksime siia tulla.”
„Me ei ole Hiinas?” ei suutnud Ustus igaks juhuks küsimata jätta.
Tume, kes neid muidugi oli kuulnud, turtsatas. „Me oleme Nündil. See on hoopis teises maailmas. Ja see on kenräkfüdd – võõrastemaja. Natuke eriline, siin on meiesuguseid ennegi nähtud. Ja muide, igal pool Nündil sellist luksust ei ole.”
See oli midagi uut – täiskasvanud vastasid! Mitte ainult ei hoiatanud, et sellest ei tohi rääkida, või lõpetanud juttu, et küll ühel päeval… See tegi otsa lahti – Tume rääkis ometi midagi! „Mida sina tunned? Oli sul ka valus?”
„Siis, kui ma teievanune olin. Kõigil nõidadel on. See on teatud sorti vastupanu. Sa hakkad tajuma, kui kasutatakse võluvõimet, ja ühest ilmast teise minek on siin nagu aatomipomm. Aju heliseb kaasa. Te kas õpite seda võimet juhtima või elate ühes ilmas. On neid, kes peavad loobuma. Peavalud lähevad aina hullemaks ja keegi ei saa sind kaasagi võtta. Sealt nad tulevadki.”
Ustus pööras ringi ja vaatas, kuidas ema ja õde tulid, mõtted hullemini sassis kui võib-olla kunagi varem elus. Muidugi oli ta kuulnud haldjaradadest. Muidugi oli selge, et nad ei ole enam Maal. Muidugi oli selgemast selgem, et Nündi ei saa tavalist teed mööda. Ta oli lugenud „Teemärke” – teades suurepäraselt, et ta ei saa kõigest aru – ja veel mõnda sarnast raamatut ning sugulaste juttudesse pudenenud vihjetest võis aimata, et nad kõik jagavad mingeid salapäraseid andeid ja võimeid, millest keegi väljastpoolt midagi teada ei tohi.
Peamiselt oli talle kogu aeg räägitud, kui ohtlik see kõik on. Ja seal ta nüüd oli – tal polnud õrna aimugi, mis üldse toimub.
6: Valev, Nünd, Ent-Minnu
Selleks ajaks, kui Pääsu ja Heldin nendeni jõudsid, rääkis Tume juba kahe punakaskuldsetes livreedes, temast peajagu lühema mehega. Rääkis mingis sellises keeles, mida Valev varem kuulnud ei olnud.
„On see vönni keel?” küsis ta emalt vaikselt, kui tulijad paar sammu tagapool poiste juures seisatasid.
„Jah,” vastas Pääsu ja sellega käis kaasas pilk, mis selgelt ütles, et miks sa ometi ei taipa vait olla.
Nad said kaks suurt tuba teisel korrusel. Ühe toa võtsid Tume ja Pääsu, teine jäi lastele; arusaadavalt ei olnud kaks vanemat nende hulgast selle määratluse üle õnnelikud. Mõlemad toad sisaldasid algselt kaht suurt voodit. Tume tuli laste tuppa ja paludes Valevil teisest otsast hoida, muutis kaks tohutult laia voodit kolmeks natuke kitsamaks, ehkki endiselt laiaks ja mugavaks. Tegelikult oli toas kuus sellist kitsast voodit, milles häda korral oleks saanud üks inimene magada, ja need käisid haakidega kokku. Mõlema toa juures oli ruumikas vannituba ja selle kõrval, teisel pool ust kah suhteliselt mahukas garderoob.
„Ma ei saa ainult ühest asjast aru,” porises Valev, kui nad üksi olid jäänud.
„Tegelikult on neid asju tuhandeid, aga mida sa seekord märkasid?” küsis Heldin.
„Vhhh,” tegi vend. „Miks me võtsime selle toa, kui oleme reisinud ainult paar tundi ja pole veel keskpäevgi? Miks nad ei või meile midagi rääkida?”
„Ehk läheme varsti edasi?” tegi Ustus suu lahti. Tema katsetas juba voodit, sellel selili lamades ja ikka ja jälle end järsu kehapainutusega õhku paisates.
„Miks nad siis üldse hakkasid voodeid ümber seadma?” ei tahtnud Valev rahule jääda, ise suurepäraselt teades, et ega nooremad midagi asjalikku kosta ei oska… aga mine tea, ehk tulevad millegi peale, mis tal kahe silma vahele jäänud? „Vähemalt ühe öö magame siin.”
Nagu tema mõtete kaja ilmus uksele Pääsu. „Olete end sisse seadnud? Läheme sööma. Ustus, said vetsus käidud?”
„Seda ma tegin esimese asjana!” teatas poiss voodilt maha ronides.
Pääsu rivistas nad paari kannatamatu käisest tirimisega üles ja silmitses paarkümmend sekundit rahulolematult. Selle aja peale ilmus uksele ka Tume. „Läheme?”
„Nad näevad nii Maalt välja,” poetas Pääsu pisut abitult.
Tume libistas pilgu lastest üle. „Muidugi. Isegi kui me neile Meku kardiganid selga paneksime, näeksid nad Maalt välja. Olemisega pole midagi peale hakata. Las olla, peame lihtsalt rohkem pingutama. Läheme.”
Valev pilgutas silmi, sest Tume enda juures oli midagi teisiti. Midagi olulist… Tal kulus õige mitu sekundit taipamiseks – mees kandis frakki ja relva. Valev muidugi taipas, et küllap nimetati seda pealiskuube siin teisiti, kuid selle tagapool peaaegu põlveõnnaldeni ulatuvate siilude vahelt oli väga hästi näha käepäraselt just peopesa kõrgusel rippuva päraga raske püstol.
Korraga haaras Heldin tal käest. Seda juhtus enamasti ainult siis, kui ta kaitset otsis, ja õe poole vaadates nägi ta teda peaaegu kuuldavalt neelatamas; kahvatu oli ta ka. Küllap tajusid midagi ka täiskasvanud, sest mõlemad, nii Tume kui Pääsu heitsid neile kiire terava pilgu. Ent nad ei küsinud midagi, seda enam, et Heldin võttis end hetkega kokku. Tume lasi Pääsu enda ees uksest välja ja Valev avastas end Heldini puhul samamoodi käitumas. Vaadates nüüd Heldinit rahulikult ja pealtnäha sundimatult ees lipsanud Ustuse järel trepist alla minemas, oli ta endaga väga rahul, et oli õde esimest korda elus daamina kohelnud.
Ja siis sai ta veel millestki aru. Kodus oli Tume alati külaline ja Pääsu majaperenaine. Siin olid osad vahetatud. Näiteks kuidas ema rahulikult eemal ootas, kuni Tume võõrastemajapidajaga rääkis, ja kuidas ta oli küsinud Tume arvamust riietuse kohta. Tegelikult oli veel midagi sõnades väljendamatut, mis on nii ilmselge, kui oled kellegagi eluaeg koos elanud.
Ja korraga mõistis ta, mis oli Heldinit ehmatanud. Õde kippus sellistes asjades olema kiirema taipamisega ja nüüd oskas Valev jälgida, kuidas Heldin võttis mõttes arvele ja analüüsis, kuidas Tume juhatas nad suure aknaaluse laua juurde, uuris menüüd, viipas kelnerile ja tellis, pidades Pääsuga ainult paar sõna nõu. Ja kõike seda võõras keeles, mida keegi neist kolmest ei mõistnud.
Kui kelner oli läinud, pöördus Tume nende poole. „Esimeseks tellisin natuke kohalikke toite. Kui kohale tulevad, näete ise. Nende maitse võib