Ma ei suuda June’i juuresolekul süüa. Ometi püsin näiliselt rahulik, lasen välja paista oma idamaisel tasakaalukusel, mis on ju niivõrd petlik. June joob ja suitsetab. Ta on teatud mõttes üsna sõge, kannatab hirmude ja maaniate käes. June’i jutt, enamasti alateadlik, paljastaks psühhoanalüütikule nii mõndagi, kuid mina ei oska seda analüüsida. Peamiselt koosneb see valedest. June peab oma kujutlusvõime vilju tegelikkuseks. Aga mida ta siis nii hoolikalt ehitab? Oma isiksust veelgi suuremaks, ta tugevdab ja ilustab seda. Minu imetluse ilmselges ja osavõtlikus soojuses läheb ta silmanähtavalt puhevile. June paistab ühteaegu hävitav ja abitu. Tahan teda kaitsta. Kui naeruväärne! Mina, ja kaitsen June’i, kelle jõud on piiritu. Tema jõud on nii tugev, et ma tõesti usun, kui ta väidab, et ei külva meelega hävingut. Kas ta on püüdnud mindki hävitada? Ei, ta tuli minu koju ja ma olin valmis kannatama ära kogu valu, mis tema käe läbi võis sündida. Kui temas on ka mingit külma kaalutletust, siis ilmub see välja alles hiljem, kui ta muutub teadlikuks oma jõust ja mõtleb, kuidas seda kasutada. Ma ei arva, et ta usub oma võimesse kurja teha. See hämmastab teda ennastki.
Minu jaoks on ta nüüd keegi, kellele kaasa tunda ja keda kaitsta. June ei tule toime nende pahede ja tragöödiatega, millesse ta on segatud. Lõpuks ometi olen tabanud tema nõrka kohta. Tema elu on tulvil fantaasiaid. Tahan sundida teda reaalsusesse naasma. Mul on tahtmine tema vastu vägivaldne olla. Mind, kes ma hulbin unistustes, pooltoorestes kujutluspiltides, on vallanud raevukas plaan: tahan haarata – oo, ja veel millise jõuga! – June’i puiklevatest kätest kinni, viia ta hotellituppa ning teha teoks meie mõlema unistuse – unistuse, mille eest ta on terve elu kõrvale põiganud.
Kui Eduardoga kohtuma läksin, olid June’iga veedetud kolm tundi ajanud mu pingesse ja endast välja. Eduardo mõistis tema nõrkust ja innustas mind oma tugevust rakendama.
Suutsin vaevu selgelt mõelda, sest taksos oli June tugevasti mu kätt pigistanud. Ma ei häbenenud oma alandlikkust ja imetlust. Tema žest polnud siiras. Ma ei usu, et ta suudaks armastada.
June ütleb, et tahab endale jätta roosa kleidi, mida kandsin tol õhtul, kui ta mind esimest korda nägi. Kui ütlen, et tahan talle lahkumiskingituse teha, lausub ta, et soovib natuke seda parfüümi, mida ta mu kodus tundis – et hiljem mälestusi elustada. Veel on tal vaja kingi, sukki, kindaid, aluspesu. On see sentimentaalsus? Romantilisus? Kui ta seda tõesti tõsiselt mõtleb … Miks ma ülepea temas kahtlen? Ehk on ta lihtsalt väga tundlik, ülitundlikud inimesed jätavadki võltsi mulje, kui teised neis kahtlevad – nad kõhklevad. Siis peetaksegi neid ebasiiraks. Ometi tahan teda uskuda. Teisalt ei näi kuigi oluline, et ta mind armastaks. June’i tähtsus ei seisne selles. Armastus tema vastu on niivõrd hingemattev. Samal ajal on mul tunne, nagu oleksin suremasuus. Meie armastus tähendaks surma. Kujutluste embust.
Kui räägin Hugole June’ilt kuuldud lugusid, arvab ta, et need on lihtsalt odavad valed. Ma ei tea.
Siis veedab see kuratlik psühhoanalüütik Eduardo kaks päeva siin ja teeb mulle selgeks, millist kriisi ma parasjagu läbi elan. Tahan June’i näha. Tahan näha tema keha. Ma pole julgenud tema kehale pilkugi heita. See on kindlasti ilus.
Eduardo küsimused ajavad mind hulluks. Ta püüab väsimatult demonstreerida, kui väga olen end alandanud. Ma pole oma kordaminekutest kasu lõiganud. Ta meenutab mulle, et isa peksis mind, et esimesed mälestused temast on seotud alandusega. Eduardo tuletab meelde, kui inetu olin pärast tüüfuse põdemist. Olin kaotanud oma lokid ja kaalus alla võtnud.
Mis siis nüüd mu tervisele nii halvasti mõjub? June. June ja tema paheline külgetõmbejõud. Ta on tarbinud narkootikume, ta on armastanud naist, ta kasutab lugusid rääkides tänavapoisi kõnepruuki. Ometi on ta alles hoidnud tolle uskumatu ammuste aegade sentimentaalsuse, milles pole mingit kaledust: „Anna mulle see parfüüm, mida su kodus tundsin. Pimeduses ülesmäge su maja poole kõndides olin ekstaasis.“
Küsin Eduardolt: „Kas sa tõesti usud, et olen lesbi? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Või on see lihtsalt vastureaktsioon Drake’i-kogemusele?“ Ta pole päris kindel.
Hugo võtab kindla seisukoha ja ütleb, et tema arvates on kõik, mis jääb väljapoole meie armastust, kõrvaline – kõigest vahepalad, põletav uudishimu. Ta tahab oma ellu kindlustunnet. Rõõmustan, et ta selleni jõudis. Ütlen, et tal on õigus.
Viimaks ütleb Eduardo, et ma siiski pole lesbi, sest ei vihka mehi – otse vastupidi. Eile öösel nägin unes, et tundsin iha Eduardo, mitte June’i vastu. Üleeile, kui June’i unes nägin, olin parasjagu pilvelõhkuja otsas ja pidin hakkama mööda selle fassaadi väga kitsast redelit pidi alla laskuma. Olin hirmust kange. Ma ei suutnud seda teha.
June tuli esmaspäeval Louveciennes’i. Küsisin tema käest kalgil toonil, nii nagu seda oli teinud Henrygi: „Kas sa oled lesbi? Kas sa oled oma sisemistele impulssidele tõsiselt otsa vaadanud?“
June vastas mulle väga vaiksel häälel. „Jean oli liiga mehelik. Olen oma tunnetega silmitsi seisnud ja neist täiesti teadlik, aga ma pole leidnud kedagi, kelle seltsis tahtnuksin neid välja elada – vähemalt mitte siiani.“ Siis viis ta jutu kiiresti mujale. „Küll sa oskad ikka kenasti riides käia. Selle kleidi roosa värv ja kohev seelikuosa, see väike must sametjakk, pitskrae, pitsiline kangas rindade kohal – kõik on nii täiuslik, täiesti täiuslik. Mulle meeldib ka see, et end niimoodi üleni kinni katad. Paljast ihu pole peaaegu üldse paista, tegelikult ainult kael. Ma jumaldan su türkiissõrmust ja korallkõrvarõngaid.“
June’i käed värisesid, ta võbises üle kere. Mul oli oma jõhkruse pärast häbi. Olin äärmiselt närviline. Ta ütles, et restoranis oli ta tahtnud näha mu jalgu, kuid kartis mind ülemäära vahtida. Rääkisin, et minagi kartsin tema kehale pilku heita. Vestlesime katkendlikult. June vaatas mu lahtistes kingades jalgu – tema arvates olid need kenad.
Küsisin: „Kas sulle meeldivad need kingad?“ Ta vastas, et talle on lahtised kingad alati meeldinud – ta kandis neid, kuni muutus liiga vaeseks, et neid endale lubada. Ütlesin: „Tule minu tuppa ja proovi mu teist kingapaari jalga.“
Ta proovis kingi mu voodil istudes jalga. Need olid talle liiga kitsad. Nägin, et tal olid jalas puuvillased sukad – ja mulle tegi vaatepilt June’ist puuvillastes sukkades haiget. Näitasin talle oma musta keepi, mis oli tema arvates väga ilus. Veensin teda keepi proovima ning nägin siis tema keha ilu kogu täidluses ja raskuses, olin sellest täiesti lummatud.
Ma ei suutnud mõista, miks oli June niivõrd kohmetu, nii uje, nii hirmul. Ütlesin, et lasen talle teha samasuguse keebi nagu mul endal. Puudutasin korraks ka tema kätt. Ta tõmbas selle ära. Kas ma hirmutasin ta ära? Kas keegi võis tõesti olla minust veelgi tundlikum ja kartlikum? Mul oli raske seda uskuda. Tol hetkel ma ei kartnud. Mind valdas meeleheitlik tahtmine teda puudutada.
Kui June alumise korruse sohval istus, paistis tema rindade ülemine osa kleidi dekolteest välja – tahtsin teda sinnasamma suudelda. Olin täiesti endast väljas ja värisesin. Hakkasin mõistma, kui tundlik ta on ja kui väga ta omaenda tundeid kardab. June jätkas juttu, aga nüüd teadsin: ta räägib, et vältida sügavamat ja isiklikumat vestlust – kõike seda, mida me ei tohiks teineteisele öelda.
Kohtusime järgmisel päeval American