Miski ei jäänud mu pilgu eest varjatuks, et ma ikka igavesti kõike mäletaksin: kuidas Drake oma märga taskurätti vaatas, mulle käteräti ulatas, gaasipliidil vett soojendas.
Räägin Hugole loo osaliselt ära, ei jutusta aga omaenda käitumisest ega sellest, milline tähendus sel kõigel minu enese ja tema jaoks oli. Hugo võtab juhtunu vastu kui millegi, mis on igaveseks läbi. Veedame tunnikese ennastunustavalt armatsedes, ilma igasuguste konksude ja järelmaiguta. Kui kõik on läbi, ei ole see seda sugugi mitte: lebame ikka veel teineteise käte vahel, meid hellitavad armastus, õrnus – meelelisus, mis meid tervenisti endasse haarab.
Henryl on kujutlusvõimet, loomalikku elutunnet, ülemuslikku väljendusjõudu ja kõige ehedamat geniaalsust, mida olen eales näinud. „Meie ajastul on vägivallavajadus,“ kirjutab ta. Ja tema ongi vägivald.
Hugo imetleb teda. Samal ajal on ta mures. Ta ütleb täiesti õigustatult: „Sul on kombeks armuda inimeste mõistusesse. Henry lööb su minult kindla peale üle.“
„Ei-ei-ei, sa ei jää minust ilma.“ Tean küll, kui kergesti mu kujutlusvõime tuld võtab. Olen juba Henry loomingust haaratud, ent mu keha ja mõistus toimivad eraldi. Naudin tema väge, tema inetut, hävitavat, kartmatut, katartilist väge. Võiksin nüüdsama kirjutada terve raamatu tema geniaalsusest. Peaaegu iga teine tema lausutud sõna vallandab elektrilaengu: vestlustest käivad läbi Buñueli „L’Âge d’Or“, Salavin, Waldo Frank, Proust, film „Sinine ingel“, inimesed, animalism, Pariis, prantsuse prostituudid, Ameerika naised, Ameerika. Ta on isegi Joyce’ist omadega ees. Ütleb vormist lahti. Paneb asju paberile nii, nagu mõeldakse oma peas, korraga mitmel tasandil – nõnda, et tema kirjutised näivad pealtnäha tühised ja kaootilised.
Olen oma uue raamatu valmis saanud, jääb ainult üle seda viimistleda. Hugo luges tulemust pühapäeval ja oli sellest vaimustunud. See on sürrealistlik, lüüriline. Henry ütleb, et kirjutan nagu mees, hirmus selgesti ja täpselt. Teda üllatas mu raamat Lawrence’ist, kuigi Lawrence ise talle ei meeldi. „Niivõrd intelligentne raamat.“ Sellest piisab. Ta teab, et olen Lawrence’ist välja kasvanud. Mul mõlgub mõttes juba järgmine raamat.
Olen Drake’i seksuaalse huvi mujale suunanud. Meeste vajadused ei piirdu ainult seksuaalsuse väljaelamisega. Nad tahavad ka rahustamist, hellitamist, mõistmist, abi, julgustamist ja ärakuulamist. Lasin niisiis kõik need võtted õrnuse ja soojusega käiku, mispeale süütas Drake piibu ja jättis mu rahule. Jälgisin tema käitumist, nagu oleks ta mõni rünnakule asunud härg.
Pealekauba on ta intelligentne mees ja mõistab, et minusugust naist ei saa võluda kujutlusi tekitamata. Tema aga kujutlustele aega ei raiska. Olgu pealegi. Ta on veidi pahane, aga … Sellest saab veel tore lugu, mida rääkida. Mu teadlikkus sellest, et ta ei armasta mind, lõbustab teda. Ta arvas, et võiksin tõepoolest olla küllalt lapsik ja tema juttu uskuma jääda. „Terane tüdruk,“ lausub ta. Seejärel räägib ta mulle kõik südamelt ära.
Jälle kerkib esile sama küsimus: kas me tahame siis pidusid, orgiaid? Hugo ütleb kindla ei. Ta ei taha riskida. See poleks meile loomuomane. Me ei naudi pidusid ega joomist, me ei kadesta Henry elu. Vaidlen vastu: mõnda asja lihtsalt ei saa kainena ette võtta, tuleb end tingimata täis juua. Hugo ei taha end täis juua. Mina samuti mitte. Selge see, et me ei läheks ise litsidesse või meestesse. Kui aga mõni ise vältimatult meile ette satub, võime iha välja elada.
Seniks oleme rahul oma vaiksemat sorti eluga, milles on tormilisus nüüd muidugi raugenud – pärast seda, kui Hugo kirg sai vahepeal minu vahekorrast Johniga hoogu juurde. Ka on ta olnud Henry ja Drake’i peale armukade – lausa murest murtud –, kuid kinnitasin talle, et selleks pole põhjust. Ta näeb, et olen targemaks saanud ega kavatse enam kunagi peaga vastu seina joosta.
Usun siiralt, et kui ma poleks kirjanik, looja, võinuks minust saada vägagi truu naine. Truudus on mulle väga tähtis. Ometi valitseb mu loomust just too kirjanik, mitte naine. Säärane vahetegemine võib paista lapsik, ent on täiesti võimalik. Tarvitseb ainult kõrvaldada kompotist ülemäärane intensiivsus, ideede särin, ja alles jääbki täiusearmastajast naine. Truudus on ju üks täiuse vorme. Nüüd, kui mul mõlguvad mõttes suuremad plaanid, paistab see kõik rumal ja ebaintelligentne. Täius eeldab paigalseisu, ent mina liigun üha edasi. Truu naise etapp on vaid üks paljudest – kõigest üks hetk, üks metamorfoos, üks olek.
Oleksin võinud leida abikaasa, kes ei armastaks mind nii otsatult, aga see poleks ju Hugo – ja kes iganes ta ka on, mida ta ka kehastab, just teda ma armastan. Me hangeldame eri valuutas. Hugo truuduse eest annan vastu oma kujutlusvõime – ehk oma andegi, kui nii saab öelda. Ma pole iial olnud meie arvelduste sellise seisuga rahul. Ometi peab kõik nii jääma.
Täna õhtul, kui Hugo koju tuleb, jään teda silmitsema. Ta on parem kui ükski teine mees, keda tean, peaaegu täiuslik. Liigutavalt täiuslik.
Kohvikutes veedetud tunnid väärivad minu meelest ainsana elamise nime – peale kirjutamise. Põlgus, mida tunnen, saab Hugo panganduselu totrusest ainult hoogu juurde. Tean, et koju minnes naasen pankuri juurde. Ta lausa lõhnab selle järele. Ma jälestan seda. Vaene Hugo.
Kogu pärastlõuna kestnud vestlus Henryga loksutab kõik taas paika, temas on segu intellektuaalsusest ja emotsionaalsusest, mis mulle meeldib. Ta võib vabalt lasta end täienisti kaasa haarata. Vestlesime kella vaatamata, kuni Hugo koju tuli ja me koos õhtust sõime. Henry oskas märgata trullakat rohelist veinipudelit ja niiskevõitu halu susinat kaminas.
Henry arvates tean elust nii mõndagi, sest olen kunagi kunstnikele poseerinud. Ta ilmselt ei usukski, milline süütuke ma tegelikult olen. Kui hilja on mu ellu saabunud virgumise aeg – ja millise hooga! Mis tähtsust sel on, mida Henry minust arvab? Küllap saab ta peagi täpselt teada, kes ma sihuke olen. Tema mõistus kipub ümbritsevas karikatuure nägema. Küll kohtan minagi end varsti mõnes karikatuuris.
Hugol on õigus, et karikatuuri loomiseks läheb tarvis tohutut vihkamist. Henry ja minu sõbranna Natasha [Trubetskoi] vihkavad südamest. Minuga on teisiti. Alati on tegu kas piiritu imetluse ja kire või haletsuse ja mõistmisega. Vihkan harva – ent kui juba vihkan, siis roppumoodi. Näiteks praegu vihkan panka ja kõike, mis sellega seotud. Samuti vihkan hollandi maalikunsti, peeniseimemist, pidusid ja külma vihmast ilma. Sellegipoolest olen rohkem ametis armastamisega.
Olen Henryst, kes on ebamäärane, enesekriitiline ja siiras, täielikult sisse võetud. Asjaolu, et oleme talle teinud rahalise kingi, pakub mulle kohutavat ja isekat naudingut. Millest ma kamina ees istudes mõtlen? Et võiksin osta Henryle hunniku rongipileteid, osta talle raamatu „Albertine disparue“. Kas Henry tahab „Albertine disparued“ lugeda? Ruttu-ruttu, ma ei saa rahu enne, kui ta selle raamatu saab. Olen täielik tohman. Kellelegi ei meeldi, kui nende heaks selliseid asju tehakse – ainult Eduardole, kuigi isegi tema eelistab ülimat ükskõiksust, eriti teatud tujus olles. Tahaksin pakkuda Henryle kodu, imemaitsvat toitu, kindlat sissetulekut. Kui oleksin rikas, jääksin ilmselt üsna ruttu vaeseks.
Drake ei huvita mind enam karvavõrdki. Oli kergendus, et ta täna ei tulnud. Henry huvitab mind, aga mitte füüsilises mõttes. On see võimalik, et lõpuks ometi olen rahul eluga Hugo kõrval? Mulle tegi haiget tema tänane sõit Hollandisse. Tundsin end vana ja üksildasena.
Ehmatavalt kaame nägu, põlevad silmad. Selline on June Mansfield, Henry naine. Kui ta aia pimedusest minu ette valgustatud ukseavasse astus, nägin esimest korda kõige kaunimat naist maamunal.
Aastaid tagasi, mil püüdsin tõelist ilu ette kujutada, olin oma peas loonud pildi just sellisest naisest. Kujutasin ette isegi seda, et ta on juut. Tema nahatoon, profiil ja hambad olid mulle ammusest ajast tuttavad.
June’i ilu rabas mind täielikult. Tema vastas istudes tundsin, et saadaksin tema nimel korda kõiksugu hullusi, mida iganes ta minult paluks. Henry tuhmus tema kõrval. Naine lausa pakatas värvidest, särast, veidrusest.
Tegelikult annab June’i tegelaskuju talle