Aeg-ajalt tundub, nagu teaksime, et ainus side, mis võib meid nüüd kokku liita, on elujanu, sama intensiivsus, mida võib leida kõrvalhüpetest. Oleme abielu turvatunde ja rahu piires ehitanud alateadlikult üles tõeliselt lõõmava suhte. Laiendame üha oma murede ja naudingute piire, mis asuvad meie kodu ja meie mõlema mina piiride sees. Niimoodi kaitseme endid sissetungija, tundmatuse eest.
Detsember
Tutvusin Henry Milleriga.
Ta tuli lõunale koos Richard Osborni, advokaadiga, kelle nõu vajasin D. H. Lawrence’ist kirjutatud raamatu lepingu kohta.
Juba siis, kui ta astus autost välja ja sammus ukse poole, kus parasjagu ootasin, nägin meest, kes mulle meeldis. Milleri looming jätab temast värvika, mehise, loomaliku, suursuguse mulje. Ta on mees, kelles on elujanu, mõtlesin ma. Ta on minu moodi.
Lõunasöögi ajal, kui parasjagu tõsiselt raamatute üle arutlesime ja Richard oli lasknud end pikal sõnavalingul kaasa kiskuda, puhkes Henry naerma. Ta ütles: „Ma ei naera sinu üle, Richard, aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata. Mind ei huvita põrmugi, mitte karvavõrdki see, kellel on õigus. Olen selleks liiga õnnelik. Ma olen lihtsalt nii õnnelik just selles hetkes, keset kõiki neid värve meie ümber ja veini laual. Kogu see hetk on niivõrd imeline, nii imeline.“ Ta naeris peaaegu pisarateni. Henry oli purjus. Minagi olin omajagu purjus. Mul oli soe ja uimane ja õnnelik olla.
Rääkisime tunde. Henry tõi aina kuuldavale tõeseid ja sügavaid mõtteid, pealekauba on tal kombeks öelda „hmm“, kui ta parasjagu oma sisekaemusradadel rändab.
Enne Henryga kohtumist olin keskendunud oma D. H. Lawrence’ist kirjutatud raamatule. Teose annab välja Edward Titus ja ma pean selle asjus sidet tema assistendi Lawrence Drake’iga.
„Kust te pärit olete?“ küsib Drake minult meie esmakohtumisel.
„Olen pooleldi hispaanlane, pooleldi prantslane. Aga üles kasvasin Ameerikas.“
„Ilmselgelt olete ümberistutamise üle elanud.“ Paistab, nagu ta irvitaks põlglikult. Ma ei tee sellest välja.
Siis asub ta tohutu entusiasmi ja kiirusega töö kallale. Olen tänulik. Ta nimetab mind romantikuks. See ajab mind vihale. „Mul on omaenda romantilisusest kõrini!“
Tal on huvitav pea: ilmekas teine, näos annavad tooni mustad silmad, mustad juuksed, oliivikarva nahk, tundlikud ninasõõrmed ja suu, kena profiil. Ta näeb välja nagu hispaanlane, kuid on juut – tema enda jutu järgi vene juut. Ta ajab mind segadusse. Ta paistab toores ja kergesti haavatav. Vaatan rääkides ette.
Kutsunud mind enda juurde, et toimetatud versiooni üle vaadata, ütleb Drake, et huvitan teda. Ma ei saa aru, miks – tal paistab olevat palju kogemust, miks ta end mingi algajaga vaevab? Lubame teineteise pihta torkivat ütlemist. Teeme tööd, aga see ei õnnestu kuigi hästi. Ma ei usalda teda. Kui ta mulle hästi ütleb, arvan kohe, et ta kasutab mu kogenematust ära. Kui ta paneb käed mulle ümber, arvan, et ta lõbustab end ülemäära innuka ja naeruväärse väikese naise arvelt. Kui ta muutub pealetükkivamaks, pööran näo tema vuntside uudsena mõjuva puudutuse eest kõrvale. Mu käed on külmad ja niisked. Ütlen talle otsesõnu: „Te ei peaks flirtima naisega, kes ei oska flirtida.“
Minu tõsimeelsus lõbustab teda. „Ehk olete seda tüüpi naine, kes ei tee mehele haiget,“ ütleb ta. Ta tunneb end alandatult. Arvates, et pidasin silmas, et ta tüütab mind, tõmbub Drake järsult eemale, nagu oleksin teda hammustanud. Ma ei ütle niisuguseid asju. Ta on väga tormakas, väga jõuline, ent ometi mitte tüütu. Vastan alles tema neljandale või viiendale suudlusele. Tekib tunne, nagu oleksin purjus. Ajan end püsti ja pomisen seosetult: „Ma lähen nüüd – ilma armastuseta mina ei saa.“ Ta õrritab mind. Näksab mu kõrvu ja suudleb mind, mulle istub see ägedus. Ta asetab mind hetkeks sohvale pikali, aga pääsen kuidagimoodi põgenema. Tajun selgelt tema iha. Tema suu ja käte vilunud jõud meeldib mulle, ent tema iha hirmutab mind, tõukab mu eemale. Küllap seepärast, et ma ei armasta teda. Tal on läinud õnneks mind erutada, aga ma ei armasta teda, ma ei taha teda. Niipea kui sellest aru saan, vingerdan end vabaks ja lähen ära, ilma teda mingilgi moel haavamata.
Noh, ma arvan, et otsisin lihtsalt tunneteta naudingut. Ometi hoiab miski mind tagasi. Minus on midagi puutumatut, liikumatut, mis mind käsib. Just seda ongi vaja liigutada, et saaksin tervikuna edasi minna. Mõtlen selle üle metroojaamas kõndides järele ja kaotan õige tee käest.
Paari päeva pärast kohtusin Henryga. Ootasin temaga kohtumist, nagu tooks see mingeid lahendusi, ja tõigi. Teda nähes mõtlesin, et seda meest võiksin ma küll armastada. Ma ei kartnud karvavõrdki.
Siis loen Drake’i romaani ja leian eest täiesti ootamatu pildi temast: võõrapärase, juurteta, kujutlusrikka, tujuka. Ta on realist, keda reaalsus ärritab.
Äkitselt ei ole tema iha mulle enam eemaletõukav. Kahe veidruse vahel on tekkinud side. Vastan tema kujutlusvõimele enese omaga. Romaanis peitub nii mõnigi tema enda tunne. Kuidas ma seda tean? Asi on selles, et need tunded ei lähe jutustatava looga kokku, vähemalt mitte läbinisti. Need on leidnud romaanis oma koha, sest on kirjanikule loomuomased. Ka nimi Lawrence Drake on laenuks võetud.
Minuni jõudmiseks on kaks viisi: suudluste või kujutlusvõime kaudu. Siiski on neil kindel järjestus: ainuüksi suudlused ei toimi. Mõtisklesin selle üle eile, kui Drake’i raamatu sulgesin. Teadsin, et mul kulub aastaid Johni [Erskine’i] unustamiseks, sest just tema äratas esimesena minu elujõu salajase allika.
Raamatus pole Drake’ist endast raasugi, olen selles täiesti kindel. Ta vihkab neid lõike, mis mulle meeldivad. See kõik on kirja pandud objektiivsest vaatenurgast, teadlikult, isegi fantaasia kasutamine on hoolikalt läbi mõeldud. Klaarime selle mu järgmise külaskäigu algul ära. Väga hea. Mulle hakkab juba selgem pilt ette tulema. Tean nüüd, miks ma teda kohe esimesel päeval ei usaldanud. Tema teguviis on täiesti tundetu ja fantaasiavaene. Selle taga on labane harjumus elada ja haarata ja analüüsida. Ta on rohutirts. Nüüd on ta minu ellu hüpanud. Minu vastumeelsus suureneb. Kui ta püüab mind suudelda, põiklen kõrvale.
Samal ajal olen nõus endale tunnistama, et ta valdab suudlemiskunsti paremini kui keegi teine, keda olen kohanud. Tema žestid on alati sihikindlad, iga suudlus jõuab sinna, kuhu tarvis. Tal on vilunud käed. See äratab minus uudishimu meeleliste naudingute vastu. Tundmatud naudingud on mind alati ahvatlenud. Nagu minulgi, on tal tugev lõhnataju. Lasen tal ennast sisse hingata, siis aga libisen tal käest. Lõpuks leban liikumatult sohval – kui tema iha kasvab, püüan põgenema saada. Liiga hilja. Siis räägin talle tõtt: mul on parasjagu naistehädad. Paistab, et see ei heiduta teda. „Sa ei arva ju ometi, et pean silmas lihtlabast mehaanilist viisi, saab ka teistmoodi.“ Ta tõuseb istuli ja paljastab oma peenise. Ma ei saa aru, mida ta tahab. Ta surub mind põlvili. Toob selle mu suu juurde. Kargan püsti nagu piitsaga löödud.
Nüüd on ta maruvihane. Teatan talle: „Ma ju ütlesin, et teeme asju erinevat moodi. Hoiatasin sind oma kogenematuse eest.“
„Ma ei jäänud seda uskuma. Ma ei usu seda ikka veel. Sellise peenekoelise näo ja kirglikkusega ei saa sa kogenematu olla. Sa lihtsalt lollitad mind.“
Kuulan teda, aga mu analüütiline pool on valvel ja toimib ikka veel. Mees laseb lugudel aina tulla, näitamaks, et ma ei oska erinevalt teistest naistest seda kõike vääriliselt hinnata.
Mõttes vastan talle: „Sinul pole aimugi, mis on meelelisus. Ent Hugo ja mina teame seda hästi. See peitub meis endis, mitte sinu vildakates kommetes; see seisneb tunnetes, kires, armastuses.“
Ta räägib edasi. Minu „peenekoeline nägu“ on ainiti tema poole pööratud. Ta ei vihka mind, sest hoolimata vastikustundest ja vihast annan kergesti andeks. Kui mõistan, et olen teda erutanud, tundub loomulik lasta tal iha mu jalge vahele vabaks lasta. Lasen tal lihtsalt haletsusest seda teha. Mees