Brooklynis elaval Jessical on vanust paar aastat üle kolmekümne. Ta on olnud Julianiga neli aastat abielus ja neil on kaheaastane poeg. Jessica võttis minuga ühendust nädal pärast seda, kui ta oli teada saanud, et Julianil on suhe ühe töökaaslasega. „Ma avastasin salajase Facebooki-konto, kus ta oli selle naisega kirjavahetust pidanud.” Digitaalajastu lapsena läks Jessica oma probleemiga kohe internetti. „Kõik asjad, mida ma lugesin, tegid mu enesetunde kohutavaks,” selgitab ta. „Need olid nagu mingi naisteajakirja viletsad nõuanded. Hakka minema ja ära vaata tagasi! Kui ta tegi seda ühe korra, teeb ta seda uuesti! Saada ta kuradile!”
„Mitte ükski veebisait, mida ma vaatasin, ei arvestanud asjaolu, et mul olid selle mehe vastu endiselt väga tugevad tunded,” ütleb Jessica. „Meil oli terve elu koos planeeritud ja ta on mu poja isa. Ma olen tema perekonnaga väga lähedane ja nad on mulle kogu viimase nädala suureks toeks olnud. Kõik need artiklid ja kirjutajad ning samuti mu enda vanemad räägivad, et see mees on saast ja et minu tunded tema vastu on valed. Mu isa läks isegi nii kaugele, et pakkus välja, et mul on Stockholmi sündroom! Ma tunnen, et mind mõistetakse hukka – et ma olen nagu „üks nendest naistest”, kes lihtsalt laseb oma mehel petmisest terve nahaga pääseda.”
Jessica on majanduslikult iseseisev naine, kellel on võimalik teha valikuid – erinevalt paljudest naistest, kellel pole mingeid õigusi ega võimalusi võrreldes oma meeste patriarhaalsete privileegidega. Ning just täpselt sellepärast, et Jessical on need õigused olemas, nõuab meie ühiskond, et ta kasutaks neid õigusi. Jessicat kuulates turgatab mulle äkki meelde ühest Maroko külast pärit naistegrupiga hiljuti peetud õpikoda. Kui ma selgitasin neile, et tänapäeva Ameerikas julgustatakse Jessica-suguseid naisi pead kuklasse lööma ja lahkuma, hakkas üks noor naine naerma. „Mais, madame,2 kui me peaksime maha jätma kõik mehed, kes teisi naisi jahivad, siis oleks kogu Maroko lahutatud!”
Olid ajad, mil lahutust peeti häbiväärseks. Tänapäeval on meil aga uut laadi häbiasi – see, kui sa saaksid lahkuda, aga otsustad jääda. Esimene näide on Hillary Clinton. Paljud naised, kes Hillaryst muidu väga lugu peavad, pole suutnud iial leppida tema otsusega jääda oma mehe kõrvale, kui tema võimuses oleks olnud lahkuda. „Kuhu ta eneseväärikus jäi?”
Kahtlemata on lahutus mõnikord möödapääsmatu, mõistlik või lihtsalt parim lahendus kõigile asjaosalistele. Kuid kas see on ainus õiglane valik? Oht peitub selles, et valu ja alanduse keerises kipume liiga rutakalt kokku põimima enda reaktsioone petmisele ja seda, mida me kogu selle suhte osas tunneme. Ajalugu kirjutatakse ümber ja sillad põletatakse koos pulmapiltidega, ning lapsed hakkavad jagama elu kahe kodu vahel.
Jessica ei ole valmis Juliani välja viskama. „Inimesed teevad vigu. Ma ei ole ise ka mingi pühak – kuigi ma ei ole kellegi teisega maganud, ei saa ka mina kõigi asjadega hakkama. Kui midagi on halvasti või kui mul on stress, jään ma vait ja joon liiga palju. Kui me ei lubaks oma partneritel komistada, oleksime kõik üksi ja õnnetud.” Jessica on nõus andma mehele uue võimaluse.
Lahutama kiirustamine ei tee mööndusi eksimisele ega inimeste haprusele. See ei jäta ruumi ka paindlikkusele, parandamisele ega paranemisele. See ei tee järeleandmisi sellistele inimestele nagu Jessica ja Julian, kes soovivad juhtunu abil õppida ja areneda. „Me mõlemad tahame asjad korda saada,” ütlevad nad mulle. „Pärast seda, kui see juhtus, on meil olnud täiesti uskumatud vestlused. Oleme rääkinud tõepoolest südame põhjast ning konstruktiivselt – me ei olnud juba mitu aastat niimoodi juttu ajanud.” Aga siis küsivad nad: „Kas meil oli tõesti vaja see kõrvalsuhte asi läbi teha lihtsalt selleks, et suudaksime teineteisega täiesti ausad olla?” Ma kuulen seda küsimust sageli ning jagan nende paaride kahetsust. Aga jah, see on üks suhete sõnatuid tõdesid – paljude paaride jaoks ei piisa millestki nõrgemast või vähemast, et oma partneri tähelepanu pälvida ja kopitanud süsteemi raputada.
Kui me käsitleme truudusemurdmist hukkamõistvalt, selgelt erapoolikult ja survestavalt, seisame lõpuks silmitsi probleemiga, et selline käsitlus muudab juba eos võimatuks igasuguse sügavama mõistmise ning seetõttu ka lootuse ja paranemise, olgu siis koos või eraldi. Kellegi ohvriks tegemine muudab abielud hapramaks. Muidugi, kui Julian petab Jessicat sel ajal, kui naine parasjagu kodus väikese lapse mähkmeid vahetab, siis on Jessical kasu sellest, kui ta leiab endas üles vihatunde, mis on täiesti kohane reaktsioon nende suhte moonutamisele.
Aga mida enam ma räägin nendega, kes on truudusetust kogenud – olgu siis ühelt või teiselt poolt, või hoopis armukese või lapsena –, seda tugevamini tunnetan vajadust vaadelda elu ja armastust teisest vaatenurgast, jättes süüdistused kõrvale. See, kui me toidame kibedaid, vaenulikke ja kättemaksuhimulisi tundeid, ei too meile midagi kasu. Näiteks võin tuua ühe naise, keda tema abikaasa aastaid kestnud seksiseiklused olid niivõrd nördima pannud, et ta jutustas nendest oma viieaastasele pojale – „sest laps peab teadma, miks emme nutab”.
Kuigi truudusemurdmisest on saanud üks olulisemaid motiive, miks inimesed abielu lahutavad, jäävad paljud paarid petmisest hoolimata kokku. Aga kui kauaks ja mis tingimustel? Kas neil on selle tulemusena võimalik paarina tugevamaks kasvada? Või matavad nad petmise häbitunde ja usaldamatuse kuhja alla? See, kuidas nad petmist käsitlevad, kujundab tulevikus nende suhet ja elusid.
Lääne ühiskonnas on tänapäeval enamikul meist elu jooksul kaks või kolm olulist pikaajalist suhet või abielu. Ja mõned meie seast kogevad neid suhteid ühe ja sama inimesega. Kui mõni paar tuleb minu juurde kõrvalehüppe tagajärgi klaarima, ütlen neile sageli nii: „Teie esimene abielu on läbi. Kas te sooviksite üheskoos teist abielu alustada?”
2. peatükk
Kuidas piiritleda truudusetust
Kas internetis saab petta?
„Mul polnud selle naisega seksuaalsuhteid.”
– President Bill Clinton
„Kui paljud inimesed petavad?” See on küsimus, mille esitavad kõik. Aga sellele vastata on päris raske, sest kõigepealt tuleb leida vastus küsimusele: „Mis on petmine?” Truudusetusel pole kindlat definitsiooni ja digitaalajastu pakub meile keelatud kokkupuudete võimalusi aina laienevas valikus. Kas internetis vestlemine on petmine? Aga näiteks seksikate sõnumite saatmine? Või porno vaatamine, fetišigrupiga ühinemine, kohtinguäppides salaja tegutsemine, seksi eest maksmine, sületantsud, õnneliku lõpuga massaažid, tüdrukutevaheline „lõbutsemine”, endise partneriga suhtlema jäämine?
Kuna pole olemas üldiselt kokku lepitud definitsiooni, mida truudusetus täpselt tähendab, siis hinnatakse väga erinevalt ka seda, kui suurel määral seda esineb. Ameerika paaride hulgas murrab truudust erinevate uuringute järgi 26 kui 70 protsenti naistest ning 33 kuni 75 protsenti meestest. Ükskõik millised täpsed numbrid ka poleks, on kõik ühel nõul selles, et need numbrid on tõusuteel. Ja paljud sõrmed näitavad naiste suunas – just nemad pidavat selle tõusu eest vastutama, sest nn truudusetuselõhe väheneb kiiresti (üks uuring väidab, et naiste truudusetus on teinud pärast 1990. aastat 40-protsendise hüppe, meeste kõrvalehüpete tase on aga jäänud enam-vähem samaks). Tegelikult on lugu isegi nii, et kui truudusetuse definitsiooni alla mahutada mitte ainult seksuaalvahekord, vaid ka romantilised suhted, suudlemine ja muud seksuaalsed kontaktid, siis petavad naissoost üliõpilased märgatavalt rohkem kui nende meessoost kaaslased.
Andmete kogumist takistab üks lihtne asjaolu: kui asi puudutab seksi, kipuvad inimesed valetama. Eriti sel juhul, kui jutt käib niisugusest seksist, mida nad ei peaks tegema. Soolised stereotüübid kehtivad ikka, isegi anonüümsuse varju all. Ühiskond ootab meestelt seda, et nad oma seksuaalsete vägitegudega kiitleksid, liialdaksid ja neid suuremana näitaksid, naised aga kipuvad enda kogemusi vähendama, maha salgama ja väiksemana näitama (mis ei ole sugugi üllatav, kui arvestada asjaolu, et maailmas on veel üheksa riiki, kus naise võib kõrvalehüppe eest surma mõista). Seksuaalne ausus on paratamatult seotud seksuaalpoliitikaga.
Veelgi