Ükskõik, kas see meile meeldib või mitte, kõrvalehüpped ei kao kuhugi. Üleaisalööjate hulka pole suutnud kärpida kogu see tint, mis on kulutatud selleks, et õpetada meid oma suhteid „petmise vastu kindlustama”. Truudusemurdmist tuleb ette heades abieludes, halbades abieludes ja isegi sellistes kohtades, kus abielurikkumist võib karistada surmanuhtlusega. Seda juhtub avatud suhetes, kus abieluvälise seksi võimalust on eelnevalt hoolikalt arutatud. Petmist pole lõpetanud ka vabadus suhtest lahkuda või abielu lahutada. Nüüd, mil ma olen sellesse teemasse nii sügavale sukeldunud, olen saanud aru, et siin pole mingit ühest tõde ega kõikehõlmavat liigitust, millega oleks võimalik seda kire ja reetmise katsumust kirjeldada. Kindlalt saan ma teile öelda ainult seda, et mitte ükski lugu, mida ma siin raamatus jutustan, pole välja mõeldud.
Esther Perel New York, jaanuar 2017
ESIMENE OSA
ETTEVALMISTUSED
1. peatükk
Räägime uuesti abielust ja truudusetusest
„Kuluks liiga palju aega, et selgitada inimloomuse vastuolude intiimset liitu, mis mõnikord annab armastusele meeleheitliku reetmise kuju. Ja võib-olla ei saagi seda kuidagi selgitada.”
– Joseph Conrad, „Some Reminiscences”
Seda juhtub ka praegusel hetkel kõigis maailma nurkades: keegi kas petab või teda petetakse, keegi mõtleb salasuhte loomisest, keegi annab nõu salasuhte keerisesse sattunud inimesele või siis täidab suhtekolmnurgas armukese rolli. Paarisuhtes pole ühtegi teist aspekti, mis kutsuks esile sedavõrd palju hirmusid, kuulujutte või lummavat elevust, nagu seda teeb petmine. Abielu on rikutud sellest ajast peale, kui abielu leiutati, ja sama kaua on seda peetud tabuks. Läbi ajaloo on abielurikkumist seadustega reguleeritud, selle üle on vaieldud, seda on mustatud ja politiseeritud. Aga hoolimata laialdasest hurjutamisest iseloomustab truudusetust visadus, mida abielu võib vaid kadestada. Isegi sedavõrd, et abielurikkumine on ainus patt, mida piiblis puudutatakse kahes käsus – üks räägib selle tegemisest ja teine ainuüksi selle peale mõtlemisest.
Vaatamata kõigile karistustele ja hirmutamistele on mehed ja naised abielu piiridest üle lipsanud igas ühiskonnas, igal mandril ja igal ajajärgul. Peaaegu kõikjal, kus inimesed abielluvad, peetakse monogaamiat ametlikuks normiks ning truudusetust salajaseks normiks. Kuidas me siis peaksime suhtuma sellesse põlisesse tabusse, mis on üldiselt keelatud, aga mida ometi sama üldiselt tehakse?
Ma olen seda teemat arutanud viimased kuus aastat – mitte ainult oma teraapiatoa nelja seina vahel, vaid ka lennukites, pidulikel õhtusöökidel, konverentsidel, maniküürisalongis, kolleegidega, elektrikutega, ja muidugi sotsiaalmeedias. Olen teinud isiklikku lõputut uurimistööd nii Pittsburghis kui ka Buenos Aireses, nii Delhis kui ka Pariisis, teemaks see, kuidas petmine tänapäeval käib.
Kus iganes maailma paigas ma „truudusetust” ei maini, kuulen väga erinevaid vastuseid, mis ulatuvad kibedast hukkamõistust alistuva leppimiseni, ettevaatlikust kaastundest avameelse õhinani. Bulgaarias jääb mulle mulje, et mõned naised peavad meeste ringitõmbamist kahetsusväärseks, kuid ometi paratamatuks tegevuseks. Pariisis muudab see jututeema õhtusööki saatva vestluse otsekohe elavamaks ning on näha, et paljud on seda olukorda mõlemalt poolt kogenud. Mehhiklannad suhtuvad uhkusega sellesse, et nüüd on ka naised petma hakanud. Seda nähakse omamoodi vastuhakuna šovinistlikule ühiskonnale, kus meestel on alati olnud võimalik pidada „kahte kodu” – la casa grande y la casa chica1 –, esimeses elas perekond ja teises armuke. Truudusetust võib esineda kõikjal, aga see, millise tähenduse me sellele anname, kuidas me seda määratleme, kuidas selle tõttu kannatame ja kuidas sellest räägime, sõltub kokkuvõttes ikkagi konkreetsest ajast ja kohast, kus iga draama hargneb.
Las ma esitan teile ühe küsimuse. Kui te mõtlete truudusetusest, siis millised sõnad, seosed või kujutluspildid teile esimesena pähe tulevad? Kas teie mõtted muutuksid juhul, kui ma kasutaksin sõnu „armulugu” või „romaan”? Aga kui ma ütleksin „salakohting” või „üheöösuhe” või „kõrvalsuhe” või „seksisõber”? Kas teie reaktsioonid liiguksid nüüd pigem halvakspanu või hoopis mõistmise suunas? Kelle poole kaldub teie sümpaatia – kas selle poole, keda peteti? Või selle poole, kes truudust murdis? Või armukese? Või laste? Ja kas teie vastuseid mõjutab miski, mis teie enda elus on juhtunud?
Meie veendumused abieluväliste suhete teemal on pärit kultuurilise hingeelu kõige sügavamatest soppidest. Mina elan ja töötan Ameerika Ühendriikides ning seal kipuvad selleteemalised vestlused väga emotsionaalseks, erapoolikuks ja ühele poole kaldu minema.
„Murdis truudust? Mis siin enam rääkida!” ütleb keegi. „Kes petab korra, see petab alati.”
„Ole nüüd,” annab teine vastu. „Monogaamia ei ole lihtsalt loomulik.”
„See on täielik jamps!” sähvab kolmas. „Me oleme ju inimesed, mitte kiimas kassid. Saa ometi täiskasvanuks!”
Ameerika turul müüakse meile truudusetust avaliku hurjutamise ja kõditava põnevuse kastmes. Ajakirjad jutlustavad võltsvagadust, aga nende kaaned kauplevad nilbustega. Meie kultuur on muutunud seksuaalselt nii avatuks, et see hakkab juba üle võlli kalduma, aga kui juttu tuleb seksuaalsest truudusest, ei taha isegi kõige suuremad liberaalid kompromisse teha. Huvitaval kombel ohjeldab just meie püsiv halvakspanu truudusetuse elujõudu ning varjab seda, kui laialt on see tegelikult levinud. Me ei saa muuta asjaolu, et seda juhtub, aga me võime leppida kokku, et seda ei peaks juhtuma. Rahvas nõuab avalikke vabandusi, kuid uurib samal ajal innukalt räpaseid üksikasju. Olgu siis tegu poliitilise või sõjaväelise eliidi kõrgemate ešelonide või tavalise naabrinaisega, truudusetus kõneleb eneseimetlusest, kahepalgelisusest, moraalitusest ja reetlikkusest. Sellest vaatepunktist ei saa kunagi olla tegu lihtsalt piiridest üleastumise või ebaolulise üheöösuhte või tõelise armastusega.
Tänapäeva arutelu truudusetuse üle võib kokku võtta järgnevalt: truudusemurdmine on kindlasti untsu läinud suhte sümptom. Kui sul on kodus kõik, mida sa vajad, siis ei peaks sul olema mingit põhjust kuhugi mujale minna. Mehed petavad seetõttu, et nad tunnevad tüdimust ja kardavad lähedust; naised petavad sellepärast, et nad tunnevad end üksildasena ning janunevad läheduse järele. Truu partner on küps inimene, pühendunud, suhtub asjadesse realistlikult; ringihulkuja on isekas, ebaküps ega suuda ennast kontrollida. Petmine on alati kahjulik, see ei aita abielu kuidagi ja sellega pole võimalik kohaneda. Usalduse ja läheduse saab taastada ainult siis, kui räägitakse tõtt, kahetsetakse pattu ja antakse andeks. Lõpuks – aga see on samuti oluline – säilitab lahutus eneseväärikuse paremini kui andestamine.
Praeguste jutuajamiste moraliseeriv toon kipub pidama „probleemi” põhjuseks ebatäiuslikke paare või üksikisikuid ning jätab kõrvale laiemad küsimused, mida see laialdaselt levinud nähtus võiks tõstatada. Truudusemurdmine ütleb nii mõndagi abielu kohta – mitte ainult ühe või teise abielu, vaid abielu kui institutsiooni kohta. See sunnib meid sügavuti vaatama ka tänapäeva ühiskonda, kus me oleme harjunud oma õigusi enesestmõistetavaks pidama. Kas me tõesti arvame, et igal pool vohavat petmist võib seletada paari mädanenud õunaga? Maailmas elab miljoneid reeturlikke armukesi ja kindlasti pole nad kõik ebanormaalsed.
Poolt või vastu?
Petmise kirjeldamiseks ei ole neutraalseid sõnu kuigi palju. Moraalne häbistamine on olnud meie tõrksate impulsside peamine abinõu juba nii kaua aega, et meil polegi sõnu, millega nendest asjadest ilma halvakspanuta rääkida. Me kasutame väljendeid, mis hoiavad kõvasti kinni