Tüüpilisel tööpäeval on mu esimeseks patsiendiks 36-aastane Rupert, kes on kolinud oma naise pärast Inglismaalt New Yorki. Mees teab, et tema naisel on kõrvalsuhe, aga ta on otsustanud, et ei nõua naiselt selle kohta aru. „Mul on vaja abielu uuesti üles ehitada ja perekond päästa,” ütleb Rupert. „Ma keskendun meie suhtele. Ma saan aru, et ta armus kellessegi, aga ma murran pead hoopis selle üle, kas ta võiks uuesti minusse armuda.”
Järgmisena tulevad Delia ja Russell. Nad on keskkooliaegsed kallimad, kes olid vahepeal kumbki perekonna loonud ning hakkasid aastaid hiljem LinkedIni kaudu taas suhtlema. „Me ei saanud veeta kogu elu mõeldes, mis kõik oleks võinud olla,” ütleb Delia. Nüüd on nad leidnud vastuse, aga see on toonud kaasa moraalsed valikud. „Me oleme mõlemad käinud piisavalt teraapias ja saame aru, et kõrvalsuhted pole enamasti jätkusuutlikud,” räägib Russell. „Aga ma arvan, et minu ja Delia lugu on teistsugune. See pole mingi põgus sähvatus. See on eluaegne armulugu, mis vahepeal lihtsalt katkes. Kas ma peaksin heitma kõrvale võimaluse veeta ülejäänud elu armastatud naisega ning suruma maha kõik tunded selle nimel, et säilitada abielu, mis polnud kunagi suurepärane?”
Farrah ja Jude on lesbipaar, vanuselt kolmekümne viie kandis. Nad on kuus aastat koos olnud. Jude üritab aru saada, miks pettis Farrah teda salaja pärast seda, kui nad olid kokku leppinud, et elavad edaspidi avatud suhtes. „Meil oli kokkulepe, et võime teiste naistega magada, aga räägime sellest teineteisele,” selgitab Jude. „Ma arvasin, et avatud suhe kaitseb meid – aga tema valetas mulle ikka. Mida ma veel teha saan?” Nii et petmise eest ei kaitse isegi avatud suhe.
Lõunavaheajal loen ma e-kirju. Ühe kirja on saatnud Minnesotas elav 68-aastane Barbara, kes jäi hiljuti leseks. „Abikaasa leinamise käigus avastasin asju, mis tõendavad, et tal oli pikaajaline kõrvalsuhe. Nüüd pean tegelema küsimustega, mida ma poleks osanud kunagi oodata – näiteks, kas peaksin sellest tütrele rääkima. Kogu loo teeb veelgi hullemaks asjaolu, et mu abikaasa oli meie kogukonnas väga austatud inimene ja ma saan pidevalt kutseid tema mälestusüritustele, kuhu tulevad ka kõik minu sõbrad. Ma tunnen, et see on mu täiesti sõlme keeranud – osa minust tahaks jätta tema mälestuse puutumatult puhtaks, teine osa aga igatseb rääkida tõtt.” Kirja teel arutame Barbaraga seda, kuidas üks avastus suudab muuta kogu vaadet elule. Kuidas jõuda selleni, et jaksaks uuesti üles ehitada nii elu kui ka identiteedi, kui oled kogenud korraga kahte kaotust – reetmist ja leseks jäämist?
Susie kiri on tulvil õigustatud viha oma ema pärast. „Mu ema oli pühak, kes jäi mu isa juurde kuni surmani, hoolimata sellest, et isal oli aastatepikkune kõrvalsuhe.” Ma mõtisklen, kas Susiel on kunagi pähe tulnud jutustada seda lugu teistpidi. Võib-olla armastas tema isa siiralt teist naist, aga jäi abikaasa juurde ja ohverdas oma tunded perekonna nimel?
Üks noor terapeut, kelle nimi on Adam, on käinud minu juures koolitusel ja saatnud mulle pärast seda Facebookis kirja. „Ma mõtlesin alati, et need, kes petavad, on pahad inimesed,” kirjutab Adam. „Neil võiks olla vähemalt nii palju viisakust ja austust oma abikaasade vastu, et nad ei hiiliks nende selja taga. Kuid seal vestlusringis istudes tajusin ma järsku nagu jahmatavat äratust. Me viibisime mugavas ja turvalises toas, aga ometi nihelesin ma toolil, nagu oleks selle polstrisse peidetud kuumad söed, mis sundisid mind tunnistama tõde. Ma olin alati vaadanud kõrvale asjaolust, et kui mu vanemad omavahel kohtusid, olid nad mõlemad abielus; õigupoolest nõustas mu isa minu ema, kes parasjagu üritas maha jätta vägivaldset abikaasat. Tänu nende suhtele ma ju siia ilma sündisin. Kolmkümmend neli aastat tagasi oli just abielurikkumine see samm, mis võimaldas mu vanematel leida inimese, kellega nad tahtsid ülejäänud elu koos veeta.” Adami mustvalge mõtteviis kukkus kolinal kokku nii isiklikus kui ka tööalases mõttes.
Selle päeva viimane patsient on Lily, 37-aastane reklaamimüüja, kes on ligi kümme aastat ultimaatumit edasi lükanud ja aina oodanud, et tema armuke oma naisest lahutaks. Pärast seda, kui nende suhe algas, on mees saanud veel kaks last, ning Lily tunneb, et tema viljakus kahaneb päev-päevalt. „Kuu aega tagasi lasin ma munarakud külmutada,” avaldab ta mulle saladuse. „Aga temale ei taha ma seda rääkida, sest mul läheb endiselt vaja kõiki mõjutusvahendeid.” Lily kaksipidine olukord hargneb lahti ajapikku – ühel nädalal on ta veendunud, et armuke tõmbab tal lihtsalt naha üle kõrvade, teisel nädalal aga haarab ta kinni igast õlekõrrest ja loodab, et ta ikkagi on selle mehe elu armastus.
Õhtusöögi ajal saabub mu telefoni hädasõnum. Jacksonit on tabanud katastroof ja tal on vaja minuga otsekohe rääkida. Tema naine avastas äsja, et Viagra purgist on kadunud liiga palju tablette, ning viskas mehe välja. „Ausalt öeldes tundsin ma ennast kohutavalt, kui talle valetasin,” ütleb Jackson. „Aga ma ei suutnud taluda seda vastikustunnet, mida nägin naise näol iga kord, kui püüdsin oma seksuaalseid vajadusi temaga jagada.” Jacksoni fantaasiad olid väga värvikad, aga tema naine pidas neid tüütuks ja vastikuks ning ta ütles seda mehele korduvalt. Pärast mitut aastat tõrjumist viis Jackson oma fantaasiapaleti mujale. „Jah, ma oleksin pidanud olema aus,” ütleb mees. „Aga kaalul oli liiga palju. Minu seksuaalvajadused olid küll olulised, aga mitte sama olulised kui see, et ma saaksin oma lastega iga päev koos hommikust süüa.”
Kõigi nende inimeste lugusid kuulates olen ma šokeeritud, kriitiline, hooliv, kaitsev, uudishimulik, tunnen erutust ja vastikust, ning mõnikord kõike seda üheainsa tunni jooksul. Olen nende inimestega koos nutnud, tundnud lootust ja lootusetust, ning samastunud kõigi asjaosalistega. Kuna ma näen päevast päeva, kui palju vapustusi võib põhjustada petmine, siis näen ka seda, kui puudulikult seda teemat praegusajal enamasti arutatakse.
Inimsüdame aken
Petmine võib meile suhete kohta nii mõndagi õpetada. Petmine avab ukse, mille taga saame sügavamalt uurida väärtushinnanguid, inimloomust ja seksuaaltungi jõudu. Kõrvalsuhted ja kõrvalehüpped sunnivad meid maadlema mõningate ärevust tekitavate küsimustega. Näiteks: mis küll tõmbab inimesi ületama piire, mille loomise nimel on nad ise nii kõvasti vaeva näinud? Miks teeb seksuaalne reetmine nii väga haiget? Kas petmine näitab alati isekust ja nõrkust, või võib seda mingitel juhtudel mõista, sellega leppida, seda isegi julgeks ja südiks sammuks pidada? Ja ükskõik, kas me siis oleme sellise draama läbi elanud või mitte, mida me võiksime kõrvalehüppe põnevusest kaasa võtta oma suhte elavdamiseks?
Kas salajane armulugu peab alati päevavalgele tulema? Kas kire säilivusaeg on piiratud? Ja kas vastab tõele, et mõningaid vajadusi ei suuda abielu – isegi mitte hea abielu – kunagi rahuldada? Kuidas saavutada keeruline tasakaal emotsionaalsete vajaduste ja erootiliste ihade vahel? Kas monogaamia on oma aja ära elanud? Mis on üldse truudus? Kas on võimalik armastada korraga rohkem kui ühte inimest?
Minu arvates peaksid sellised vestlused olema kõigi täiskasvanute lähisuhete lahutamatu osa. Paraku hakkab enamik paare nendest asjadest esimest korda rääkima alles siis, kui petmise kriis juba käes on. Katastroof justkui oskab meid tagant tõugata, otse asjade tuumani. Ma soovitan tormi mitte ära oodata, vaid tegeleda nende mõtetega juba siis, kui ilm on rahulikum. Kui me räägime usaldavas õhkkonnas sellest, mis meid aiast väljapoole tõmbab, ja sellega kaasnevast kaotushirmust, võib see hoopis soodustada lähedustunnet ja pühendumist. Meie kired, isegi need kõige keelatumad, annavad tunnistust meie inimlikkusest.
Kuigi oleks väga ahvatlev taandada kõrvalehüpped ainult seksile ja valetamisele, eelistan ma kasutada truudusetust väravana, mille taga asub suhete ja nende kinnituseks tõmmatud piiride keeruline maastik. Truudusetus seab meid silmitsi kire muutlike ja vastandlike jõududega – seal on ahvatlused, ihad, tähelepanuvajadus, armastus ja selle võimatus, kergendustunne, pettemanöövrid, süümepiinad, südamevalu, patusus, nuhkimine, hulluks ajav kahtlustamine, tappev kihk tagasi teha, traagiline lõpplahendus.
Nii et olge hoiatatud: kui te hakkate nende küsimustega tegelema, peate olema valmis laskuma ebaratsionaalsete jõudude labürinti. Armastus on segapuder ja truudusetus on seda veelgi enam. Aga see on ka väga eriline aken, millest avaneb vaade inimsüdame mõradesse.
Uut