Tšornobõli juudid, kes holokausti üle elasid, leidsid pelgupaiga ümbritsevates metsades tegutsenud partisaniüksustes. Kommunistide organiseeritud partisanisalgad, kellega liitusid kohalikud ukraina ja valgevene talupojad, olid oblastis aktiivsed alates 1941. aasta sügisest. Kuid madala intensiivsusega sõda kommunistide toetatud partisanide ja sakslaste organiseeritud politseiüksuste (kuhu kuulusid ka kohalikud) vahel muutus veriseks vendetaks. Partisanide ja sõjaõnne pöördumise järel ka politseinike hukkamised toimusid avalikult ning andsid hoobi kohaliku rahvastiku moraalile. Arveteõiendamine konflikti kaasatute sugulaste seas jätkus veel kaua pärast sõja lõppu.32
Punaarmee vallutas Tšornobõli ja selle ümbruskonna sakslastelt tagasi 1943. aasta sügisel. Võitlus oli pikk ja verine. Panuseks oli Tšornobõli sadam Prõpjatsi jõel, linna majandustegevuse sõlmpunkt, samuti üle jõe viivad sillad ja lähedalasuv raudteejaam. Punaarmee kandis raskeid kaotusi. Langes kümme selle vapraimat – riigi kõrgeima autasu, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe pälvinud sõdurit ja ohvitseri. Kohalike seas põhjustas kauaoodatud vabanemine natsidest veel rohkem surma ja raskusi. Niipea kui Punaarmee oblastit kontrollima hakkas, kutsuti välja kohalikud meessoost elanikud ning võeti nad armeesse. Paljud neist, kes okupatsiooni üle elasid, heideti lahingusse relvade, väljaõppe ja isegi mundrita oma külade ning linnade lähedale surema.
Kui Brjuhhanovi auto Tšornobõli linna piiridest möödus, märkas ta tuttavat siluetti teest paremal. See oli Nõukogude sõduri kuju, püstitatud sinna sõjas hukkunud Kopatši küla elanike ja lahingus küla eest 1943. aastal langenud Punaarmee sõdurite mälestuseks. Esimene loetelu oli märgatavalt pikem kui teine. Sõdurid, kes langesid kuue nädala pikkuses lahingus Tšornobõli eest, maeti kohta, mis hiljem nimetati Igavese Au pargiks. Selle juurde kuuluv Kangelaste allee viis obeliskini, mille jalamil põles igavene tuli. „Sõjameestest vabastajatele Tšornobõli rajooni töötavatelt rahvahulkadelt, mai 1977,” kuulutab kiri ühel pargi monumentidest. Kirja kõrval on tahvlid Punaarmee kindralite nimede ja lahingus linna pärast nende juhitud üksuste nimedega.33
Aastate jooksul käis Brjuhhanov korduvalt 9. mail, Nõukogude Liidu võidupühal, Tšornobõli Igavese Au pargis mälestustseremoonial. Suure Isamaasõja – nagu hakati Nõukogude Liidu ja Saksamaa konflikti aastatel 1941–1945 nõukogude kõnepruugis nimetama – kangelaste kultuses mälestati vaid neid, kes langesid Punaarmee mundris. Ülejäänud vajusid suures osas unustusse. Puudusid monumendid holokausti või holodomori ohvritele. Mõlemad hirmutööd jäid tähelepanuta.
Paar minutit pärast seda, kui direktori auto möödus sõjakangelaste monumendist, võis Brjuhhanov juba näha horisondil hiiglaslikku valget Tšornobõli jaama jahutustorni. Vastavalt ametlikule Nõukogude narratiivile kadusid seal mineviku varjud, sest tehnoloogilise progressi ime oli toomas helget tulevikku. Paremal pool kanalit, mille kaldapealset mööda auto sõitis, ilmusid nähtavale 5. ploki seinad, mis olid ikka veel ehitusjärgus ja kõrgetest võimsatest kraanadest ümbritsetud. Siis ilmusid nähtavale töötavate üksuste valged seinad: 3. ja 4. plokk said kokku ühes määratu suures ehitises, 1. ja 2. plokk paiknesid eraldi.
Ala Kopatši küla lähedal valiti tuumaelektrijaama ehitusplatsiks 1966. aasta detsembris. Õige koha otsimine algas aasta enne seda, kui Ukraina ministrite nõukogu asejuht Oleksandr Štšerban saatis märgukirja Ukraina Kommunistliku Partei keskkomiteele. Endine Ukraina Teaduste Akadeemia asepresident ja tuumaenergia varane entusiast Štšerban mõistis hukka elektrienergia tootmiseks vajalike rajatiste puudumise Ukrainas, ennustades liiduvabariigi majandusarengu võimalikku aeglustumist, kui uusi energiaallikaid kiiresti ei leita.
Štšerban teadis, et 1964. aastal käivitati Venemaal kaks tuumaelektrijaama ja ta taotles kolme sellise jaama ehitust Ukrainas: üks lõunas, teine läänes ja kolmas Kiievi ümbruses. Teda hakkas varsti toetama ka tema ülemus, Ukraina ministrite nõukogu juht Volodõmõr Štšerbõtskõi ja Štšerbõtskõi ülemus, kommunistliku partei esimene sekretär Petro Šelest, kes oli ka üleliidulise poliitbüroo liige. Šelest kirjutas Moskvasse, nõudes, et Štšerbani ettepanek lisataks uute tuumaelektrijaamade ehitusplaanidesse Nõukogude Liidus. NSV Liidu ministrite nõukogu kinnitaski ühe tuumaelektrijaama ehitamise Ukrainas. Kiiev polnud eriti pettunud jaamade arvu vähendamise pärast, tähtis oli see, et liiduvabariik sai tuumareele ja võimaluse omandada tolleaegse tehnoloogia viimane sõna.34
1966. aasta sügisel andis Volodõmõr Štšerbõtskõi välja korralduse, milles käskis alustada ettevalmistavat uurimistööd „Kesk-Ukraina tuumajõujaama” ehituseks, nagu seda tol ajal nimetati. Kiievis sama aasta novembris moodustatud komisjon tuli varsti järeldusele, et jaama ehitamiseks ei olnud Kopatši ümbrusest paremat kohta. See oli päris suur elurajoon üle tuhande elanikuga, kuid seda ümbritses hõreda asustusega ala. Asula jäi küllalt kaugele suurtest linnadest, samuti puhkerajoonidest – üks teine võimalik asupaik oli tagasi lükatud just liigse läheduse tõttu sellistele aladele. Läheduses voolas Prõpjatsi jõgi, mis oli vajalik tuumaelektrijaama tööks, kusjuures piirkond polnud soine. Vähem kaalukas polnud ka asukoha lähedus raudteejaamale – raudtee ehitati sinna esimese Nõukogude viisaastaku plaani järgi ja selle ehitust alustati Tšornobõli piirkonna kohaliku poja Lazar Kaganovitši juhtimisel.
Tõsi, asukohaga oli probleeme. Põhjavesi oli maapinnale liiga lähedal ja oli vaja vedada juurde palju pinnast, et tagada hoonele tugev aluspind. Kopatši oli kaugel kohtadest, kust saanuks ehitusmaterjali, muuhulgas kivi ja graniiti, vaid liiva sai kohapealt. Kuid geodeedid hindasid neid probleeme lahendatavateks. Kuna ala polnud põllumajanduslikult eriti tootlik, siis polnud selle tööstusmaaks muutmisel mõju kohalikule majandusele. Plaanitava jaama jahutusjärv – veehoidla, mis oli vajalik jaama töös hoidmiseks – võttis enda alla suurima tüki jaama ja satelliitlinna ehitamiseks eraldatud territooriumist, hõlmates kokku üle 1400 hektari karjamaad, 130 hektarit metsa, 96 hektarit haritud maad ja 50 hektarit kohaliku rahva aiamaad.
Komisjon, mis kaalus 16 asukohta, hindas Kopatšit kõige paremaks. Rajatise nimi muudeti lõpuks Kesk-Ukraina jaamast Tšornobõli jaamaks. „Kesk-Ukraina” oli liikunud põhja Valgevene piirini. Miski ei viita, et valgevenelastega selle üle ka kunagi nõu peeti.35
Jaama ehitus algas Brjuhhanovi silma all. 1970. aasta suvel kolis ta oma peakontori üüritud võõrastemajatoast teisaldatavasse tööliste soojakusse, kus põrandapinda oli alla kuue ruutmeetri. Sealt käsutas ta oma kasvavat inseneride salka, kontrollis ehitusbrigaadide tööd ning külastas kõrgeid asutusi Kiievis ja Moskvas. Grigori Medvedevil, kes saabus Tšornobõli jaama 1971. aasta talvel peainseneri asetäitja ametisse, olid Tšornobõlist ehituse algusest idüllilised mälestused: „Ümberringi kasvas noor hõre männimets, joovastava atmosfääriga, mida ei leidunud kusagil mujal. Kõikjal võis näha võssa kasvanud liivakünkaid ja puhta kollase liiva laike sügavrohelise sambla taustal. Lund polnud märgata. Päikese käes kasvasid rohelised rohututid. Vaikus ja ürgse maailma loomise tunne.”36
Vaikus ei kestnud aga kaua. Ööpäev läbi töötavad ekskavaatorid kaevasid peatselt üles 700 000 kuupmeetrit pinnast uue ploki vundamendi jaoks. 1972. aasta augustis külastas NSV Liidu energeetika ja elektrifitseerimise minister Pjotr Neporožni isiklikult ehituspaika, et jälgida, kuidas hakati betooni valama. Peeti kõnesid ja anti lubadusi, kuid ehituse lõpetamise ning reaktori tööle hakkamisega läks kauem, kui võimud ootasid. Reaktor pidi eelduste järgi hakkama tööle 1975. aastal, kuid selle osade ja asjakohaste seadmete tarnimisega oli probleeme. 1975. aasta aprillis, kui algne tähtaeg oli juba peaaegu möödas, pöördus Volodõmõr Štšerbõtskõi, kes oli edutatud valitsusjuhi ametist Ukraina parteibossiks, abi saamiseks otse Moskva poole. Lõpuks hakkasid asjad liikuma ja saabusid vajalikud seadmed. 1977.