See, et plokid said valmis või ühendati võrku detsembris, polnud juhuslik. Surve käivitada reaktor enne aasta lõppu oli suur, sest parteijuhid ja ministeeriumiametnikud soovisid näidata oma aastaaruannetes saavutusi ning ehitusbrigaadid ja jaama töötajad ei oleks saanud priskeid preemiaid, kui plaanitud ülesanded oleksid jäänud aasta lõpuks täitmata. „Huvitaval kombel ei saanud keegi kõva häälega rääkida sellest, et elektritootmist ei ole võimalik alustada enne sama aasta 31. detsembrit,” meenutas tuumainsener Anatoli Djatlov, kes saabus Prõpjati linna 1972. aastal.
Ühtegi plokki ei saadud õigeks ajaks valmis. Saabumisel märkas Djatlov söögisaali sissekäigu kohal loosungit, mis kutsus ehitustöölisi ja insenere üles käivitama esimest reaktorit 1975. aastal. Kui 1975. aasta möödus reaktorit käivitamata, siis vahetati number viis kuuega ja seejärel seitsmega. Igal aastal tulid esindajad ministeeriumist ja nõudsid tungivalt uut ebarealistlikku tähtaega, mille kohta kõik teadsid, et seda ei saa täita. „Algul olid kõik ähmi täis range nõudmise pärast järgida graafikut, mis oli ebareaalne juba selle loomise hetkel,” meenutas Djatlov. „Sellega kaasnesid karmid tootmiskoosolekud ja nõudmine töötada öösiti. Viivitused pikenesid, valvsus nõrgenes ja algas normaalne töö. Kuni järelevalve järgmise külaskäiguni.”39
Brjuhhanov mäletas selgesti iga järgmise ploki käivitamist. Ta oli tihti ehitusbrigaadide suhtes kriitiline. Prõpjati linna parteikomitee koosolekul noomis ta neid. „Ebapädevus jaama tsehhides tehtud töös annab ennast tunda ehitusplatsil ebakvaliteetsete osade ja kehva tööna. Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu nurga arvutamine. Viltu asetsevad ukse- ja aknaavad, valesti naelutatud viimistluselemendid, ekslikud nurgad torutöödes,” loetles ta. Brjuhhanov oli keerulises olukorras. Tal tuli allkirjastada dokumendid, mis kinnitasid, et tööd olid rahuldavalt tehtud. Kui ülemused soovisid raporteerida plaanide täitmisest ja ehitustöölised tahtsid oma preemiaid, vastutas Brjuhhanov plokkide töökindluse ning ohutuse eest. Probleem seisnes selles, et valitsus oli ühtaegu töövõtja ja tellija. Nii jaama- kui ka ehitusdirektoraat andsid aru samadele ülemustele partei keskkomiteedes Kiievis ja Moskvas. Kui Brjuhhanov oleks liiga palju kaevanud ehitusdirektoraadi töö üle, oleks ta kergesti võinud oma ametikoha kaotada.40
Lõpuks lähenes Brjuhhanovi auto Prõpjatile, linnale, mis ehitati tema silme all ja aktiivsel osalusel. Vahel mõtles Brjuhhanov, et tal on sellest kohast juba kõrini. Siis tundis ta väsimust ja soovis proovida teha midagi muud. Moskvas oli Brjuhhanovilt päritud, kas ta oleks huvitatud välismaale sõitmisest, näiteks aidata ehitada tuumaelektrijaama Kuubas, kus Nõukogude arhitektid ja insenerid alustasid riigi esimese tuumareaktori ehitust 1983. aastal. Kuid need olid nõrkuse hetked. Brjuhhanov jäi Prõpjatti.
Linn jäi kolm ja pool kilomeetrit jaamast põhja poole. Tee jaamast pööras Prõpjati peatänavale, laiale Lenini puiesteele, mille linna peaväljakule viivate laiade sõiduradade vahel eraldusribal kasvasid puud ja lilled. Seal asus administratiivhoone, kus paiknesid parteikomitee ja linnahall, kultuuripalee „Energiatöötaja” ja hotell „Polõssja”, mis tähendab „põlismetsa”, viide hiigelsuurele Polesje loodusalale, mis hõlmab suurt osa Põhja-Ukrainast, ulatudes Dneprist idas kuni Poola piirini läänes. Peaväljakul ristus linna kaks suurt puiesteed, millest üks kandis Lenini ja teine Nõukogude tuumaprogrammi looja Igor Kurtšatovi nime. Kahe puiestee nurgal, fassaadiga väljaku poole, asus linna Valge maja, üheksakorruseline kortermaja, mis majutas linna nomenklatuuri.41
Brjuhhanovi korter paiknes neljandal korrusel. See oli tema teine kodu Prõpjatis. Esimene asus kaugemal, mööda Lenini puiesteed allapoole liikudes esimeses kortermajas, mis Prõpjatis 1971. aastal ehitati. Tol ajal oli tal sinna kolimiseks vaja luba parteisekretärilt Kiievis, sest linnas oli esimesel aastal sedavõrd vähe majutusvõimalusi ja ettevaatlik partei ei tahtnud solvata töölisklassi, jättes mulje, et eelistab kauba ning privileegide jagamisel juhte töölistele. Uus linn pidi olema sotsialismi kehastus, eramaju sinna ei lubatud. Planeerijad nägid ette, et 1975. aastaks majutatakse sinna ligemale 12 000 jaama- ja ehitustöölist. 1980. aastaks, kui kolmas ja neljas reaktor pidid hakkama andma toodangut, oodati linnaelanike arvu kasvu 18 000 inimeseni, misjärel pidi elanike arv langema natuke üle 17 000 ja sel tasemel järgmised viis aastat pidama jääma. Tegelikkuses kasvas Prõpjat palju kiiremini – 1986. aastal elas seal peaaegu 50 000 inimest. Korteriprobleem püsis.42
Komsomoli ehk komnoorte ehk kommunistliku partei noorteharu juhid andsid Prõpjati linnale ja Tšornobõli jaamale komsomoli löökehituse staatuse, värvates tööle noori inimesi kõikjalt Nõukogude Liidust. Kuid enamik neist, kes tulid Prõpjatti tööle, ei vajanud erilisi soodustusi. Korteriprobleemid olid Nõukogude linnades tavalised ning Prõpjatis ehitati kortereid kiiremini ja paremini kui kusagil mujal. Linnal oli liiduvabariigis eristaatus tarbekaupade ning põllumajandustoodetega varustamises, kuna tuumatööstus seisis siiski väga lähedal sõjatööstuskompleksile koos selle eriõigustega.
1980. aastate keskel muutus enamikus Nõukogude Liidu linnades võimatuks osta juustu või vorsti, kuid need tooted olid Prõpjatis vabalt saadaval. Vastavad sildid kohalikes kaubamajades ei valetanud. Raskem oli olukord värske lihaga, millele tihti lisati rasva ja konte, kuid linna ümbruse küladest sai liha ja piima osta. Elu oli Prõpjatis üsna hea ja paljud, eriti naaberasulate elanikud, soovisid sinna ümber kolida. Kui nad – sageli ehitustöölistena – linna sisse said, tahtsid nad kõik töötada tuumaelektrijaamas, kus määratud töönormide täitmise ja ületamise eest võis teenida preemiat.
Enamik uude linna tulnud inimesi olid noored, paljud neist vallalised. Prõpjati elanike keskmine vanus 1986. aastal oli 26 aastat. Linnas oli 18 ühiselamut vallalistele ja enamik kortereid olid projekteeritud noortele peredele. Noored polnud üksnes enamus elanikest, vaid ka nende lapsed, juhul kui neil neid oli. Viies kohalikus algkoolis oli tervenisti 15 paralleelklassi, igas vähemalt 30 õpilast. Enamikus maakoolides oli seevastu vaevu ühe klassi jagu õpilasi ja linnakoolides kõige rohkem kolm paralleelklassi, mida jõuti vaevu käigus hoida. Polnud märke selle suundumuse aeglustumisest: linnas tuli igal aastal ilmale üle tuhande vastsündinu.43
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.