Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu. Sergi Plohhi. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Sergi Plohhi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: История
Год издания: 0
isbn: 9789949669707
Скачать книгу

      See oli tähtis päev: Moskvas ja terves Nõukogude Liidus uskusid paljud, et see kuulutas uue ajastu koidikut. 1986. aasta 25. veebruari kargel talvehommikul – temperatuur oli eelneval ööl langenud 19 miinuskraadini – suundus peaaegu 5000 soojalt rõivastatud meest ja naist, nende seas kommunistliku partei ja riigi juhtivad ametiisikud, kõrged sõjaväelased, teadlased, suurte riigiettevõtete direktorid ning tööliste ja kolhoosnike („töötavate rahvahulkade”) esindajad Punasele väljakule Moskva kesklinnas, mida kaunistas Vladimir Lenini hiigelsuur portree. Nad olid kommunistliku partei kongressile saabunud delegaadid. See oli järjekorras 27. alates partei asutamisest käputäie idealistlike sotsiaaldemokraatide poolt 19. sajandi lõpul. Delegaatide ülesanne oli panna järgmiseks viieks aastaks riigi jaoks paika uus kurss.2

      Kremlisse saabudes liikus rahvahulk moodsa klaasist ja betoonist, valgete marmorplaatidega kaunistatud Kongresside palee poole. See püstitati 1961. aastal kohale, kus kunagi asusid 16. sajandil valitsenud tsaar Boriss Godunovile kuulunud hooned. Tolleaegne Nõukogude liider Nikita Hruštšov soovis võistelda Suure Rahvahalliga, mille Mao Zedong avas Pekingis 1959. aastal. Hiina palee mahutas kuni 10 000 inimest. Kadedad nõukogulased suurendasid istekohtade arvu oma palees 4000-lt kuni 6000-ni, seejuures peaaegu pool ehitisest rajati maa alla, kus asus suurem osa koosolekusaali istmeid, vaid loožidega rõduistmed olid maapinnast kõrgemal. Kui seal hakati iga viie aasta tagant pidama parteikongresse, seadsid Nõukogude juhid osalejate piirarvuks 5000, hoolimata kommunistliku partei liikmeskonna jõudsast kasvust, sest saali viimse võimaluseni täistuupimine oleks tulnud koosviibijate mugavuse arvelt. Nõukogude Liidus ei olnud ühtegi kokkusaamiskohta – peale spordiareenide –, mis oleks suutnud rohkem rahvast mahutada.3

      Hruštšov avas uue Kongresside palee pidulikult 1961. aasta oktoobris, kui toimus 22. parteikongress. Kongressil otsustati kõrvaldada Jossif Stalini surnukeha mausoleumist, mida see jagas tol ajal Leniniga. Samuti võttis kongress vastu kommunismiehitamise uue programmi; kommunistliku ühiskonna alused pidid olema paigas 1980. aastate alguseks. Nüüd, 1986. aastal, tuli 27. kongressi delegaatidel teha kokkuvõtteid. Tulemus oli pehmelt öeldes troostitu. Kuigi rahvaarv kasvas, oli majandus aeglustunud ja täieliku kokkuvarisemise võimalus üha tõenäolisem. Rahvatulu kasv, mida Nõukogude majandusteadlased hindasid 1950. aastatel kümnele protsendile, langes 1985. aastal vaid neljale protsendile. Ühendriikide Luure Keskagentuuri hinnang oli veel süngem – kaks kuni kolm protsenti, hiljem vähendati seda hinnangut keskmiselt ühele protsendile.4

      Olukorras, kus kommunismi eesmärkide täitmist polnud näha, majandus oli kontrolli alt väljas, hiinlased viisid ellu oma sotsialistliku turumajanduse reforme ja ameeriklased tormasid edasi mitte ainult majandusarengus, vaid vääramatult optimistliku Ronald Reagani juhtimisel ka võidurelvastumises, oli Nõukogude juhtkond pea kaotanud. Kommunistlikus eksperimendis üha enam pettunud inimesed olid langenud musta masendusse. Siiski kerkis, kommunistliku religiooni kriisist hoolimata, äkki esile selle uus messias võrdlemisi noore, energilise ja karismaatilise juhi Mihhail Gorbatšovi isikus.

      Sellest sai 54-aastase Gorbatšovi esimene kongress partei peasekretärina ja ta oli vägagi teadlik, et partei juhtkonna, Nõukogude kodanike ning kogu maailma silmad olid suunatud talle.

      Eelmist kolme aastat tunti Kremli matuste ajastuna. Nõukogude Liitu alates 1964. aastast juhtinud Leonid Brežnev suri haige mehena novembris 1982; tema positsiooni pärinud endine KGB juht Juri Andropov veetis poole oma lühikesest ametiajast haiglavoodis ja suri veebruaris 1984; tema põdurat ametijärglast Konstantin Tšernenkot tabas sama saatus märtsis 1985. Näis, nagu kippunuks juhid riiki endaga hauda kaasa viima. Lisaks majandusraskustele jätkasid nad noorte meeste saatmist Afganistani, kuhu Nõukogude armee oli alates 1979. aastast toppama jäänud, ja valmistumist tuumakonfliktiks läänega. KGB agentidele välismaal anti juhtnöörid kõik muu tagaplaanile jätta ning valvsalt jälgida märke kohe-kohe algavast tuumarünnakust.

      Nii partei kui ka ühiskond said tiivustust lootusest, et ideedest pakatav Gorbatšov suudab selle hukatusliku arengu ümber pöörata. Lääneski kasvas vastastikuse lähenemise lootus. Ühendriikide president Reagan, kes oli juba väsinud sellest, et Nõukogude juhid aina surevad, otsis kedagi, kellega ta saaks asju ajada. Tema lähedane liitlane, Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher ütles talle, et Gorbatšov on selline mees. Reagani esimene kohtumine Gorbatšoviga Genfis detsembris 1985 ei möödunud pingevabalt, kuid see avas ukse edasisele viljakamale dialoogile: uutele omavahelistele kohtumistele, suhtlemisele diplomaatiliste kanalite kaudu ja ka avalikele väljaütlemistele. 1986. aasta jaanuaris üllatas Gorbatšov Reaganit, tutvustades talle Nõukogude tuumadesarmeerimise programmi. Oodati, et Gorbatšov esitab parteikongressil peetavas kõnes Ameerika presidendile täiendava väljakutse desarmeerimise küsimuses.5

      Gorbatšov, kes pidi otsima lahendusi paljudele Nõukogude Liidu kriisidele, mõtles oma aruande kongressile põhjalikult läbi. 1985. aasta hilissügisel kutsus ta kaks lähedast nõunikku – personaliülema Valeri Boldini ja endise Nõukogude Liidu suursaadiku Kanadas Aleksandr Jakovlevi – koosolekule riiklikku puhkekodusse Sotši lähedal Musta mere rannal. Perestroika ehk uutmine ehk põhjalik Nõukogude poliitilise ja majandussüsteemi ümberkorraldamine ootas ikka veel ees, kuid lõpuks sai Jakovlev üldtuntuks selle liikumise vanaisana, nagu teda nimetama hakati. Tol ajal oli tähtis mõiste „uskorenije” ehk kiirendamine. Usuti, et süsteem on põhimõtteliselt terve ning vajab lihtsalt võimendit ja kiirendit läbi „teadusliku ja tehnilise progressi”, mis oli nõukogulik termin tehnoloogilise innovatsiooni jaoks.

      Mõni päev enne kongressi sulgus Gorbatšov koju, luges ette oma pikka kõnet ja kohandas selle pikkust. Pausi või katkestustega lugemise korral oleks see väldanud üle kuue tunni. Samal ajal, kui Gorbatšov harjutas kõnemehe oskusi, olid kongressi delegaadid hõivatud pigem Moskva kaupluste kui galeriide ja muuseumide külastamisega. „Kuna nad saabusid kohale kogu riigist, olid nad omaenda asjadega ametis,” kirjutas Gorbatšovi abi Boldin, kes oli kõne kaasautor. „Neil oli vaja osta palju asju endale, perekonnaliikmetele ja tuttavatele, kes olid nii palju tellinud, et isegi rongiga olnuks kõike raske ära vedada.”6

      Enamik delegaate oli saabunud äärealadelt, kus põllumajandustooted ja tarbekaubad olid defitsiit, millest 1980. aastatel sai nõukogude elu püsiv kaaslane. Partei juhtkond, kes ei suutnud leevendada kogu rahvastiku ees seisnud defitsiidiprobleemi, andis parima partei eliidi varustamiseks. Kongressi delegaatidele määratud hotellides avasid parteiametnikud toidu- ja universaalkaupluste eriosakonnad, kuhu toodi kokku defitsiitseid kaupu kõigist Nõukogude Liidu osadest. Näiteks stiilseid ülikondi ja kleite, kingi, musta kalamarja, vinnutatud liha, vorste ning last but not least banaane – kõike seda soovisid keskmised Nõukogude kodanikud mitte ainult äärealadel, vaid ka palju paremini varustatud keskustes nagu Moskva, Leningrad ja Kiiev. Postkontorite administratsioon avas ka eriosakonna, et käidelda kaupu, mida delegaadid Moskvast kodukohta saatsid.

      Neile äärealadelt saabunud kõrgematele parteiametnikele ja suurte ettevõtete direktoritele, kellel oli tänu poliitilisele võimule ning sidemetele kodumaal juurdepääs defitsiitsetele kaupadele, pakkus osalemine kongressil teistsuguseid soodsaid võimalusi. Nad kasutasid aega koridoripoliitikaks, et mõjutada Moskva võimukandjaid ja ministreid, paludes raha ning vahendeid oma oblastitele ja ettevõtetele. Nad töötasid tublisti ka selle nimel, et hoida alal olemasolevat sõprade ja tuttavate võrgustikku ning luua uusi kasulikke sidemeid. Kontaktide loomine tähendas joomist, tihti ülemäärast, mis oli nõukogude juhtimisstiili iseloomulik tunnus ja needus. Gorbatšov, kelles tekitas ärevust alkoholismi kõrge tase rahvastikus, oli aasta varem alustanud alkoholivastast kampaaniat. Partei- ja riigiametnikud võidi joomarluse eest eriti rangelt vastutusele võtta.

      Ukraina delegatsiooni juhtinud kõikvõimsa parteibossi Volodõmõr Štšerbõtskõi lähedane abi Vitali Vrublevskõi tuletas meelde episoodi, kui KGB valvurid, kelle ülesanne oli kontrollida kongressi läbipääsulube, tundsid ühe delegaadi juures alkoholilõhna ja teatasid temast kõrgematele ametnikele. Ukraina kaevanduspiirkonna Luganski oblastisekretäri juhtum jõudis parteiaparaadi tippu välja. „Sekretär visati kohapeal parteist välja,” meenutas Vrublevskõi, kellel õnnestus napilt vältida vahelejäämist, sest ta oli eelneval ööl joonud koos paari