Mida kaugemale me ajas katastroofist liigume, seda enam näib see müüdina ning seda raskemaks muutub katastroofi tegelike juurte ja tagajärgede mõistmine. Asetades katastroofi ajaloolisse konteksti, püüan luua paremat arusaama maailma rängimast tuumaõnnetusest. Tänu sellele, et ma sain kasutada vastavatud arhiivimaterjale ja hiljuti trükis avaldatud valitsuse dokumente, samuti intervjuusid pealtnägijatega ning kirjanike, näiteks Svetlana Aleksijevitši ja Juri Štšerbaki jutustusi, suutsin esitada kaugeleulatuva vaate katastroofist ning selle poliitilistest, ühiskondlikest ja kultuurilistest mõjudest. Oma jutustuses liigun kahjustatud reaktori juhtimisruumist eraldustsooni hüljatud küladeni ning võimulolijate kontoritesse Kiievis, Moskvas ja Washingtonis. Tšornobõli õnnetuse rahvusvahelise ajaloo konteksti asetamine pakub ülemaailmse tähtsusega õppetunde.
Tšornobõli ajalugu on lugu tehnoloogilisest katastroofist, mis aitas tõugata pjedestaalilt mitte ainult Nõukogude tuumatööstuse, vaid ka nõukogude süsteemi tervikuna. Õnnetus tähistas Nõukogude Liidu lõpu algust: vaid viie aasta möödudes lagunes see üliriik, mille mõistsid hukatusse nii kommunistliku ideoloogia needus kui ka selle mittetoimiv juhtimis- ja majandussüsteem.
Plahvatus Tšornobõli tuumaelektrijaamas pani vana nõukogude korra proovile ja muutis seda. Glasnost, avalikustamise poliitika, mis andis massimeediale ja kodanikele õiguse arutada poliitilisi ja ühiskonnaprobleeme ning võimu kritiseerida, tärkas Tšornobõli katastroofile järgnenud päevil. Olukorras, kus rahvas nõudis valitsuselt üha enam infot, andis ametlik salastatuse kultuur aegamööda järele. Tšornobõli katastroof sundis valitsust tunnustama keskonnaprobleeme õiguspärase põhjusena, et Nõukogude kodanikud võiksid luua oma organisatsioone, ja see murdis kommunistliku partei monopoli poliitilises tegevuses. Esimesed nõukogude ajastu massiorganisatsioonid ja parteid said alguse Nõukogude Liidu ülisaastatud tööstuskeskustes sündinud keskkonnaliikumistest.
Kuna kiirgus tabas igaüht parteijuhtidest tavakodanikeni, siis suurendas Tšornobõli õnnetus samuti teravalt rahuolematust Moskva ja selle poliitikaga rahvuslikke ning sotsiaalseid jooni pidi.
Kusagil polnud poliitiline mõju sügavam kui Ukrainas, liiduvabariigis, kus asus avariiline reaktor. Kaks Ukrainas omavahel konfliktis olnud poliitilist tegurit – kommunistlik riigikord ja sündiv demokraatlik opositsioon – avastasid ühise huvi vastuseisus Moskvale ja eriti Nõukogude liidrile Mihhail Gorbatšovile. Detsembris 1991, kui ukrainlased hääletasid oma riigi iseseisvuse poolt, heitsid nad ajaloo prügikasti ka võimsa Nõukogude Liidu, mis saadeti ametlikult laiali mõni nädal pärast Ukraina referendumit. Kuigi oleks vale pidada Tšornobõli õnnetust ainsaks põhjuseks, miks Nõukogude Liidus arenes välja glasnost ning Ukrainas ja teistes liiduvabariikides tekkisid rahvuslikud liikumised, ei saa katastroofi mõju neile omavahel seotud protsessidele alahinnata.
Oleks lihtne panna süü Tšornobõli õnnetuse eest kommunistliku süsteemi puudustele ja Tšornobõli-tüüpi reaktori projektivigadele, eeldades vaikimisi, et need probleemid kuuluvad minevikku. Selline enesekindlus oleks aga kohatu. Tšornobõli katastroofi põhjusi on tänapäevalgi küllaga näha. Autoritaarseid võimureid, kes taotlevad tugevamat või suurjõu staatust ja püüavad innukalt kiirendada majandusarengut ning ületada energeetika- ja demograafiakriise, teeseldes samal ajal keskkonnakaitse eestseisjat, on praegu rohkem kui 1986. aastal. Kas viimnepäev nimega Tšornobõl kordab end? Keegi ei oska sellele küsimusele vastata. Kuid ei ole kahtlust, et uus Tšornobõli-taoline katastroof võib juhtuda suurema tõenäosusega, kui me juba toimunust õppust ei võta.
PROLOOG
1986. aasta 28. aprilli hommikul kella seitsme paiku läks 29-aastane keemik Cliff Robinson, kes töötas Stockholmist kahe tunni autosõidu kaugusel Forsmarki tuumajõujaamas, pärast hommikusööki hambaid pesema. Nii nagu tuhandeid kordi varem, pidi ta pesuruumist riietusruumi minekuks läbima kiirgustajuri. Seekord aga läks kõik teisiti, sest käivitus häire. Kummaline, mõtles Robinson, sest ta polnud jalaga astunud kontrollalale, kus ta oleks võinud kiiritada saada. Ta läbis veel kord tajuri ja see käivitus jälle. Alles kolmandal katsel jäi alarm tummaks. Sellest järeldas Robinson, et neetud jubin oli lihtsalt rikkis.
Robinsoni töö jaamas oli jälgida kiirgustaset. Kui irooniline, mõtles ta, et tajur valis just tema, et näidata, kui valvas süsteem on. Hea, et see aru pähe võttis. Robinson asus täitma oma ülesandeid, unustades ootamatu alarmi. Kuid kui ta pöördus samal hommikul hiljem tagasi, nägi ta tööliste rodu, kes ei saanud samuti tajurist mööda alarmi vallandamata. Selle asemel, et alarmi kontrollida, võttis Robinson ühe tajuri juures ootava töölise kinga ja viis selle uurimiseks laborisse. See, mida ta avastas, tekitas temas hirmuvärinaid. „Ma nägin pilti, mida ma eales ei unusta,” meenutas ta hiljem. „King oli väga saastatud. Ma nägin, kuidas näit kiiresti tõusis.”
Robinsoni esimene mõte oli, et keegi on tuumapommi plahvatama pannud: kingast kiirgusid radioaktiivsed elemendid, mida nad jaamas tavaliselt ei tuvastanud. Ta kandis uurimistulemused oma ülemusele ette, ja sealt saadeti need edasi Rootsi kiirgusohutuse ametile Stockholmis. Ametnikud pealinnas mõtlesid, et probleem peitub tõenäoliselt jõujaamas ja Forsmarki töölised evakueeriti aega viitmata. Kontrolliti jaama radioaktiivsust, kuid selle käigus ei avastatud midagi ja mõne tunni järel oli selge, et jaam polnud saastatuse põhjus. Ka pommi hüpotees välistati, sest radioaktiivsed elemendid ei viidanud pommile. Kuna radioaktiivsuse tase oli kõrge teisteski tuumaelektrijaamades, oli ilmne, et radioaktiivsed osakesed pärinesid välismaalt.
Arvutused ja tuule suund osutasid kagusse – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule, ühele kahest maailma tuumasuurriigist. Kas seal oli juhtunud midagi kohutavat? Kuid nõukogulased vaikisid. Rootsi kiirgusohutuse amet võttis ühendust Nõukogude ametnikega, kes eitasid, et tuumasaaste võis põhjustada miski nende territooriumil toimunu. Kuid Skandinaavia riikides registreeriti jätkuvalt ebanormaalselt kõrget kiirgustaset: Rootsis tõusis gammakiirgus 30 kuni 40 protsenti, Norras kaks ja Soomes kuus korda normaalsest kõrgemale.
Kaks radioaktiivset gaasi, ksenoon ja krüptoon, uraani tuumasünteesi kaasproduktid, liikusid läbi Skandinaavia, regiooni, mis hõlmas mitte ainult Soomet, Rootsit ja Norrat, vaid ka Taanit. Testid osutasid, et radioaktiivse saastumise allikas, kus iganes see ka ei asunud, eraldas jätkuvalt ohtlikke aineid. Rootslased pöördusid korduvalt tuumaenergia haldamise ja tootmise eest vastutava kolme Nõukogude asutuse poole, kuid nood ei tunnistanud, et teavad mingist avariist või plahvatusest. Rootsi keskkonnaminister Birgitta Dahl teatas, et riik, kes vastutab radioaktiivsuse levimise eest, rikub rahvusvahelisi lepinguid, varjates maailma avalikkuse eest tähtsat informatsiooni. Sellele ei järgnenud mingit reaktsiooni. Rootsi diplomaadid otsisid abi oma endiselt välisministrilt Hans Blixilt, kes juhtis Viinis Rahvusvahelist Aatomienergia Agentuuri, kus oldi samuti teadmatuses.
Polnud selge, mida oodata. Kuigi kiirgustase oli kõrge, ei kujutanud see veel vahetut ohtu inimestele ja taimestikule. Kuid mis siis, kui saastamine jätkus või isegi suurenes? Ja mis oli juhtunud seal, piki Nõukogude piiri jooksva raudse eesriide taga? Kas see oli uue maailmasõja algus või hiiglaslike mõõtmetega tuumakatastroof? Nii või teisiti pidi see mõjutama kogu maailma. Juba mõjutaski. Kuid nõukogulased vaikisid endiselt.1