Päevad sulasid üheks kokku. Kui mees ootas kohtuarsti esmast aruannet, mis saabus elevandiluukarva karges ümbrikus, kujutas ta endale ette kirurgi kandikule nõrguvaid tunde. Ümbrikust leidis ta kirjelduse laste kopsudest leitud veest ja tõsiasjast, et mõlemad leiti Annie külge klammerdunutena; sellest järeldas Paris, et mõlemad olid surmast selle kartmiseks piisavalt palju teadnud. Aruandes polnud seda küll öeldud, aga mees kuulis kohtuarsti abi käest, et lapsehoidja haare oli ka surmas olnud sedavõrd tugev, et kaks meest pidid naise laste küljest lahti kangutamiseks kasutama raudkangi; et kangutades murdusid naise mõlemad käed ja kuigi ta oli kaksteist tundi surnud olnud, pani kohtuarst need ikkagi lahasesse, otsekui lootes, et need mingil moel kokku kasvavad.
Paris tahtis Isadorat sellest kõigest eemal hoida ja niisiis korraldas ta asjad nii, et naine veetis oma päevi kirju kirjutades ja luksuslikke vanne võttes ning see näis talle kenasti sobivat. Naised ei lasknud ta teetassil tühjaks saada ja lõpuks oli ta üksjagu napsine, hakates peagi käituma nagu mõne väikeriigi valitseja aukandjaid vastu võttes, kuulas liiga tugevalt polsterdatud tugitooli leenile nõjatudes sõprade ja naabrite, kuulujuttude levitajate ja heasoovijate, politseinike ja kunstnike kogukonda pürgijate kaastundeavaldusi; nad kõik astusid läbi, et omalt poolt mõned sõnad öelda ja põgusalt ta kätt puudutada. Ta võttis nad kõik vastu, kergelt vankudes ja oma rüü pihale kinnitatud kuldset tutti sõrmitsedes. Mees jälgis eemalt, kuidas ta külalistele malbelt naeratas ja tasasel häälel lastest rääkis, nagu magaksid nood lihtsalt kõrvaltoas.
19. aprill, 1913
Teatro della Pergola
Ted Craig, Direttore
Caduto dalle Nuvole1
Firenze
Teddy –
Nad ei luba mul lahkuda, kuid taipasin, et mul on vabadus kirjutada, kellele tahan, ja keegi teine ei sobi, mu kallis. Kõik mehed on mu vennad ja seda olid alati ka sina, isegi noil varastel päevadel, mil sa mu voodisse hiilisid ja su käsi mind hellalt puudutas nagu venna oma, ja niisiis pean sind paluma, et sa minu jaoks mõnda lihtsat asja uuriksid.
Ma palun seda teenet sinult täie tõsidusega, äärmise lugupidamisega ja asjakohaselt, kuna sa oled Deirdre isa ja seega midagi enamat kui verevend; sa oled mu verd ohjava südame vend. Loodan, et saadad kogu ülevaate Paris Singeri nimele meie Neuilly korterisse. Piisab tema nime kirjutamisest ja õige koht leitakse üles. Pärastlõunase postikande jaoks ei käi miski üle jõu, Teddy, sa tead seda niisama hästi kui postiljon.
Eeldan, et oled hilisõhtuni tööl, ja niisiis saadan selle sinu kontorisse. Küllap sa kujundad Rosmersholmist Egiptuse templit ja Eleonora Duse on sinu söepliiatsiga raamitud silmadega Rebecca. Itaalias on nii palju nautimisväärset; kõik Firenze elanikud on näitlejad ja poeaknaid silmitsedes võib kogu päeva imelisi stseene nautida. Loodetavasti on sul tore ja erilisi muresid pole. Olen kindel, et May varustab sind puhaste mansettidega ja valmistab sooja toitu ning toob isiklikult lõunasöögi teatrisse kohale; midagi lahjat, näiteks puljongit, mille sa niipea, kui ta läinud on, maja taga kasvava taime peale valad. See kujutluspilt mu silmade ees on nii selge – sa kannad heledat mantlit ja otsid kobamisi oma sigarette. Tere, mu kallis. Loodan sulle saata mõned meeles mõlkunud dramatiseeringud, mis sulle tõenäoliselt iseäranis sobilikud tunduvad, kui uudised toimunust pärale jõuavad. Kaastundeavaldused on üle antud ja vastu võetud, sa ei pea sellest rohkem rääkima, ma olen nende kuulmisest nii väsinud!
Hoia see kiri alles ja heida sellele koduteel pilk peale; sa pead teel kiire peatuse tegema. Trammile istudes võiksid ehk mõtiskleda selle üle, et me oleme nüüd head sõbrad ja võlgneme teineteisele palju ja ma pole viimasel ajal sinult midagi palunud. Mäletan meie viimast jutuajamist, lõunalauas, kui me Parisega läbi astusime ja sina torsakalt tema vesti põrnitsesid, nagu oleksid just endale täpselt sama värvi hilbu ostnud, ja May oli samuti seal, rõõmustades võimaluse üle meie šampanjat juua ja meid hiljukesi kiruda – tervita teda minu poolt –, ja tolle meeldiva lõunasöögi ajal oleksin pidanud lubama Parisel jätkata meie varaste aastate uurimist ja laskma sind sundida rääkima neist öödest Belgradis, kuid ma jälgisin, et jutuajamine oleks elav ja pealiskaudne ja keskenduks mingile tobedale teemale – just nimelt, munade valmistamisele, millest ma paraku midagi ei tea –, ja sellal, kui May aina jahvatas munade kuumas vees hoidmisest, puudutasid sina oma kinganinaga mu pahkluud ja ma teadsin, et sa tegid seda tänu avaldamiseks. Aga sa ju tead, et ma ei sunniks sind iialgi taluma asju, mille talumiseks ma ise varmalt valmis poleks, ja küllap taipad niisiis nii selle kirja kui ka selles sisalduvate lihtsate, kuid oluliste palvete tähtsust.
Kui koju jõuad, siis jäta oma kotid vestibüüli ja säti kavandid niimoodi, et sa vähemalt mõne järgmise tunni jooksul neile mõtlema ei hakkaks. Kui May midagi küsima hakkab, siis ütle talle, et kavatsed oma mõtteid pärastlõunase jalutuskäiguga klaarida. Ehk on sul tema jaoks välja mõeldud mingi hellitusnimi, Tupsuke või Nukuke, mida sa kasutada võiksid, et ta pöörduks tagasi oma Ida-India saarte pehmetest nõgestest rääkiva raamatu juurde.
Aga enne minekut pead hiilima ülemisele korrusele ja võtma ühe tema rasketest vanamoodsatest villastest kleitidest, mille leiad kindlasti paberisse pakitult ta voodi alt kastist või ehk riidekapis rippumas – tuhni oma mälus ja tuleta meelde, millal sa nägid teda viimati kaant kergitamas pikalt karbilt, umbes niisuguselt, nagu kasutatakse pikkade vartega rooside transportimiseks. Kas mäletad neid, mida sa Tavaszi tõid? Sa leiad kleidi just selliste mõõtmetega, kuigi kaugeltki mitte nii kenast kastist – kui tahad, võta kaasa kogu karp, ja kui tormi kardad, ka oma vihmamantel. (Ei, mõistagi, edasi ainsagi hirmuta! Sans limites!2) Ja lisaks paar ta kingi, kõik sobivad, kuid ideaalis võiksid võtta midagi kapi tagumisest nurgast; seal hoiab ta neid, mis pigistavad, ja tunneb nende kadumist nähes salajast kergendust. Mõned inimesed tunnevad tõelist rõõmu alles siis, kui keegi nende eest kursimuutuse ära korraldab; see annab neile võimaluse päev otsa kurta ja imestada, kuidas küll elu nii kiiresti kontrolli alt välja lipsas. Ehk peaksid juba nüüd, seda lugedes, majast väljuma. Ma ei suuda taluda mõtet, et sa viivitad kasvõi hetke, kuni oled lugenud lõpuni lõigu, olgu või sellesama rea.
Nüüd, mil sa oled kõik need asjad välja otsinud ja endaga jõe äärde viinud – jah, anna andeks, Arno äärde välja –, on oluline leida mõni eraldatud koht, näiteks Vespucci sillast pisut kaugemal, kus kõik need armsad puud vee kohale kummarduvad ja on ka kitsuke kaldariba. Ma poleks iialgi arvanud, et mul on kunagi aega või põhjust istuda ja mõelda kõigile jõgedele, millega olen kunagi kokku puutunud, aga siin me nüüd oleme ja ma olen avastanud, et mäletan üllatavalt palju sildu, millest olen armastust või üksildust tundes üle jalutanud; veekogusid, mida avastasin noil põgusail armsail hetkil, mil olin värskelt uude linna saabunud ja üritasin enne, kui see sulas ühte mälestustega kõigist teistest paikadest, seda tunnetada. Loodetavasti võtsid oma vihmamantli ühes; kui ma mõtlema hakkan, siis pole võimatu, et jääd sinna välja mõneks ajaks ja tahad ehk märjal maapinnal istet võtta. Mäletan, kuidas su vihmamantel pärast ühte neist öödest, khm-khm, Moskva korteris ligeda ja lõdvana nagis rippus. Me olime nii noored! Kuigi sina mõlgutasid liiga palju mõtteid, et üldse kunagi päriselt noor olla.
Loodan, et oled jõe ääres. Kujutle mu kadedust; siin meenutavad meile loodust üksnes lilled. Kui kuller üritas neid juurde tuua, palusime teda, et ta muist minema viiks, need tänaval mõnele ukselävele asetaks või võimaluse korral lausa mõnda teise linna toimetaks, aga tema tuli oma puutumatu koormaga tagasi. Keegi ei taha endale seda nuhtlust kaela. Need pakkusid isegi tröösti, enne kui kõik toad daaliaid ja ronitaimi, valgeid roose ja moosipurkidesse topitud tulpe, igas nurgas lehkavaid kummeleid ja aknalaudadel vankuvaid krüsanteeme täis said; terve magamistuba