Keha on otsekui sammas. See algab kahest kindlalt maapinnale toetuvast jalalabast, pahkluu külge kinnituvast sambast, sääremarjast ja põlvest, mis kannavad vaagnat, seda toimekat tugipunkti, mis sõbrustab pihaga, ulatudes juurtest otsteni, hõlmates väekarikat ja selle asupaika. Kõht ja selg, lõuast kereni, lipendavat keelt meenutav rinnak. Ja rinnakorvi alla maetud süütenööri meenutav päikesepõimik. Sellest kiirgab väge kaugemal asuvatele satelliitidele, kätele ja ajule, kõhule ja rinnale, õlgadele ja suguorganitele, see paneb liikuma jalad. Kõik maailma kohvikud on justkui seda kiirgust tulvil tunglevad konstellatsioonid, lainetav meri, täis läbi uduvihmase kevade hõbedastel läikivatel kandikutel kooke ja teed kandvaid mehi.
Ülemkelner hakkab teiste seast kohe silma. Ta on kõige pikem, liigub terrassil kikivarvul, et mitte tallata naiste seelikutel ja maha pillatud lauahõbedal, end oma peente rihmadega toolijalgade külge üles puua üritavatel koertel, viltu vajunud leivakorvist välja pudenenud pikkadel peenikestel saiadel, kolmel meelest läinud lihatükki sihtival tuvil, lillakaspunaseks triibuks trambitud lillekimbul, eripakkumiste tahvlilt pudenenud kriidi sisse veerenud võitükil, praktilise mõtlemisega prostituudist maha jäänud kuivanud sodil ja poolikul liivapeotäiel, mille on oma kohvriga Sausset-les-Pins’ist kaasa toonud selsamal pärastlõunal viimast korda merelt naasnud vana mees.
Kelner kummardub küpressina laua kohale, kaunistades seda tagasihoidliku teekannuga, mille hõbedasest tilast saab ta käepikendus. Sõnagi lausumata nihutab ta tassi lapse käeulatusest eemale. Ta vestihõlmu hoiab koos läikima löödud klamber, kuid mingeid muid ehteasju ta ei kanna: lahtine krae paljastab õrna kaelanaha, kingadel puuduvad aasad ja pandlad, käed on kuni valge särgi nööpideta mansettideni paljad. Ta lõug hällitab huulte kitsast triipu, kulmujoon oleks otsekui fileerimisnoaga lõigatud. Mees toob vesti alt lagedale hõbedase kaabitsa ning tõmbab sellega enne minema lipsamist puru peopessa.
Talle järgnemine tähendab mineja kannul püsimist, alamast personalist mööda põiklemist; ta muutub nähtamatuks kõigi jaoks peale enda järel liikuja.
Nad mõlemad lipsavad sisse, leides eest läikivate seintega uru täis rullpatju ja kooruvat tapeeti; ühe seina ääres seisab lett kondiitritoodetega. Üksik pirn pingutab, et valgustada tühja kabiini, kus virn riidest salvrätte supikausi kõrval kokkuvoltimist ootab.
Kabiini kõrval on käsipuu, mille küljes ripub valgeks värvitud linnupuur. Kaks puust nikerdatud viirpapagoid on igaveses kauges kiindumuses nokad kokku pannud. Trepp viib korrus kõrgemale, kus on veel pimedam; aknad pööninguvaikusesse kulgeva trepimarsi kõrval on üle värvitud; roti silmad kiirgavad nagu niisked kalliskivid, kui ta silmitseb üksikut koikut ja silmapesukaussi toas, kus kelner magab. Päeval, mil teised ülemkelneri surnuna eest leiavad, matavad nad ta jahukoti alla ja rotid toovad sinna oma süngeid ohvriande.
Kelner uurib tuhmi klaasi all seisvaid närva välimusega kooke, valides paberist pitsile asetamiseks välja sidrunikoogiruudu, kui soe käsi ta kõhul õrnalt peatub. Ta püüab minema hakata, kuid see hoiab teda paigal. Käsi liigub piisavalt vabalt, et kuuluda talle endale, aga kuna ta näeb mõlemat oma kätt, tundub kolmas kummaliselt võõrana. Tunnistajat otsides hakkavad talle silma üksnes puust linnud.
Võõrale käele lisandub ka teine ja nende paar liugleb üle mehe saledate puusade. Linde silmitsedes ei pane ta tähelegi, kuidas hõbedane kaabits enne, kui käed end ümber ta keha põimivad ja piha ümber koha sisse võtavad, suveniiriks minema lipsab.
Sidrunikook vabiseb kandikul, kui naine end tema ette sätib. Kelner näeb ta laiu ja paljaid õlgu, mis naise naha siledast sügavikust kahele poole üles kerkivad. Mehe isa, kes skulptoritele kive müüs, leidis kunagi üksnes kompimismeele abil väärtuslikku marmorit ja ladus selle tunnismärgina oma oskustest koldeks, kus sellest sai igapäevane õppetund tema pojale, kes sündis mehe kõrvadega, kuid ilma tema andeta, lamades ema sõnul hällis tuhmide kalasilmadega, kuid praegu tundub, et poeg on leidnud monumendi, mis paneks iga kiviraiduri rasplit ja vasarat käest heitma ...
Pariisis, päikesepaistelisel tänaval Neuilly-Sur-Seine’i lähedal, viib Paris Singer korteris läbi hädavajalikku inventuuri
Mitte miski polnud välja kukkunud nii, nagu ta endale ette kujutanud oli. Mees süüdistas selles omaenda hajameelsust, mis ei lasknud tal siis, kui maakler selle koha leidis, üksikasjadele piisavalt tähelepanu pöörata. Toona olid tekkinud probleemid Paigntonis asuva kinnisvaraga ja sarnaselt pendli liikumisteekonnaga, mis kogu inimese elu piirjooned paika paneb, oli tähelepanu keskendamine ühele asjale tähendanud teise hooletusse jätmist.
Paris oli matnud mitme kuu jagu tööd Paigntonis asuvasse kodusse, mille mehe isa oli Oldwayks nimetanud ja mis oli viimasel ajal mitmesuguste seadmete ja süsteemide ülesütlemise tõttu end igati oma nime vääriliselt üleval pidanud. Probleeme põhjustasid vana vundament, tenniseväljaku päikesest pleekinud värv, aia uuendamise kavad, mille idanemine vajas aega – ei mingeid kevadpidusid, tüdrukuid ootab pettumus –, ja kõik see oli ajendanud teda otsima midagi lihtsat Prantsusmaalt, kusagil teatri linnajao lähedusest, kuid siiski mitte nii ligidalt, et tekiks tunne, nagu magaksid nad kulisside taga. Mees soovis, et see oleks sissekolimiseks valmis ja piisavalt suur, et lapsed oma toa saaksid.
Ta oli lasknud kohalikul maakleril end veenda möbleeritud kortereid vaatama. Üksikasju isiklikult paika pannes oleks tulemus täpsem olnud, kuid maakler oli talle selgeks teinud, et kui väga nad seda ka ei tahaks, pole neil tegelikult tarvis vanutatud saržiga kaetud kanapeed, millel lebasklev Isadora näeks välja kuningliku sõjaväe ohvitseri rinnale laotatud taskurätiku moodi. Pariis tähendas, et inimeste vastu tuli suuremat usaldust üles näidata, ja Paris oli selle harjutamiseks andnud loa asju korraldada kohalikule mehele.
Ja mõistagi läksid asjad seetõttu niimoodi, et nad leidsid novembris saabudes eest tõmbetuulisel kolmandal korrusel asuva õhukeste seintega üürikorteri, milleni viivate treppide pehme puit nende jalge all nõtkus. Välisuks oli lengide külge kinni värvitud ja Isadora pidi koos lastega kõrvale astuma, sellal kui mees kogu keharaskust kasutades vastu ust viskus, kuni see paotus ja nähtavale ilmus morni ilmega tubade vahel ära jagatud kolikambrist pärit mööbli ja sisustuse kollektsioon; kahest küljest avanes vaade kalmistule ja kurjakuulutav laik köögipõrandal lehkas lambiõli järele. Lastetoas oli vana aken jõuga paokile surutud ja sellesse asendisse kinni naelutatud, mistõttu tänavalt sisse imbuv must tahm jättis vooditele tinase kooriku ning iga vanniskäigu järel ümbritses vanniserva räparõngas. Ainsaks plussiks oli vaade jõele, mis läände avanevate akende alt läbi lookles. Poolenisti lahti rebenenud sakiliste servadega tapeediribad näisid Isadorale meeldivat, kuna vestsid särtsakaid lugusid boheemlaslikkusest ning meenutasid tema Euroopa-elu algusaegu, kuigi hiljem, suutmata sobivat punšikaussi leida, vajus naine masendusse, millest tervenemiseks läks tarvis kolme päeva ja reisi Printemps’i.
Nad jäid korterisse terveks talveks, toppides külma tõrjumiseks lastetoa lahtise akna vahele kaltse. Lapsehoidja sõnul olid lapsed leiutanud mängu, mida nimetasid tänavapoisiks ning mida mängides nad katsid end mänguasjakastist võetud tuhaga ja veetsid kaminat puhastades lõputuid õnnelikke tunde. Patrick oli selle mängu mõistmiseks veel liiga väike, aga Deirdre oli terane, ja kuigi lapsehoidja andis endast kõik, et talle „Väikest lord Fauntleroyd“ ja muid kombeka sisuga tekste kätte suruda, pakkusid tüdrukule huvi üksnes tänavatel nähtud lapsed, ta arutles pidevalt nende elude üle ja lunis end alandatuna tundvat lapsehoidjat, et see neid talle tutvustaks. Mõistagi oli Deirdre otsustanud, et ka teised lapsed löövad selles mängus kaasa, et nad on juba hommikust söönud ja lippavad kangelaslikult ringi ja määrivad end kangelaslikult, kuni väsivad ning leiavad selle hetke saabudes üles oma hoidja, et koju minna ja enne pärastlõunaseid õppetunde pisut puhata.
Paris, jättes Isadora naisele omasel huvitul moel selle kõigega tegelema, veetis suurema osa veebruarist Londoni tehases tekkinud tööjõuprobleeme lahendades, kuid pöördus märtsis tagasi ja korter hakkas talle teisel saabumisel veelgi enam vastu. See oli hullem kui hotell, kus vähemasti kõige eest hoolitseti ja